JEESUS ütles oma jüngritele enne taevasseminekut: „Te olete siis minu tunnistajad ... maailma otsani.” (Ap. t. 1:8.) Kuidas oli algkristlastel võimalik seda ülesannet täita?

Oxfordi ülikooli professor Martin Goodman märgib, et „missioonitunne eristas kristlasi varases Rooma keisririigis teistest usurühmitustest, sealhulgas juutidest”. Jeesus oli rännanud paigast paika, et kuulutada Jumala sõna. Tõelised kristlased järgisid tema eeskuju ja mõistsid, et hea sõnumi kuulutamine hõlmab selliste inimeste otsimist, kes soovivad Piibli tõdesid tundma õppida. (Luuka 4:43.) See on üks põhjus, miks esimese sajandi kristlikus koguduses olid apostlid (vastav kreeka sõna tähendab „saadik”, „käskjalg”). (Mark. 3:14, allmärkus.) Jeesus andis oma järelkäijatele ülesande: „Minge ja õpetage inimesi kõigi rahvaste hulgast, et nad saaksid mu jüngriteks.” (Matt. 28:18–20.)

Tänapäeval pole enam ühtegi Jeesuse 12 apostlist koos meiega maa peal, kuid paljudel Jehoova teenijatel on misjonivaim. Üleskutsele laiendada oma kuulutustööd on nad vastanud: „Siin ma olen, läkita mind!” (Jes. 6:8.) Näiteks on tuhanded Gileadi kooli lõpetanud kolinud kaugetele maadele. Teised on kolinud oma riigis mõnda teise piirkonda. Paljud on õppinud uut keelt, et olla abiks muukeelsetes kogudustes või gruppides. Need vennad ja õed, kes on kolinud suurema vajadusega piirkonda või õppinud uut keelt, on olnud valmis selle nimel ohvreid tooma ja selline muudatus pole ehk olnud neile sugugi kerge. Neil on olnud vaja ilmutada ennastohverdavat vaimu, et väljendada oma armastust  Jehoova ja ligimeste vastu. Nad on kulud kokku arvutanud ja pakkunud end seejärel teistele appi. (Luuka 14:28–30.) Vendadest ja õdedest, kes oma elus selliseid muudatusi teevad, on tõesti palju abi.

Olukorrad on aga erinevad. Mitte iga Jehoova tunnistaja ei saa kolida suurema vajadusega piirkonda või õppida uut keelt. Kas meil on võimalik ilmutada misjonivaimu ka oma koguduses?

Esimese sajandi kristlastel oli misjonivaim, kuid ilmselt teenis enamik neist oma kodulinnas. Paulus ütles Timoteosele: „Tee hea sõnumi kuulutaja tööd, anna teenistuses endast parim.” (2. Tim. 4:5.) See üleskutse oli esitatud sisuliselt kõigile esimese sajandi kristlastele ning selle järgi peaksid tegutsema ka kõik jumalateenijad tänapäeval. Käsk kuulutada kuningriigisõnumit ja õpetada inimesi, et neist saaksid Jeesuse jüngrid, on antud kõigile kristlastele, kus nad ka ei elaks. Tegelikult saad isegi omaenda koguduses mitmel viisil teenida otsekui misjonär.

Näiteks peab välismaal teeniv misjonär kohanema uute oludega. Paljud asjad on tema uues teenimispaigas sootuks teistmoodi. Mida saaksime aga meie teha, kui meil pole võimalik kolida suurema vajadusega piirkonda? Kas peaksime järeldama, et meie koguduse territooriumil pole meile enam midagi pakkuda? Ehk võiksime püüda leida mõne uue viisi, kuidas inimestega kontakti saada? Näiteks 1940. aastal innustati kuulutajaid eraldama nädalas ühe päeva tänavakuulutustööks. Kas sina oled osalenud tänavatöös? Kas oled saanud teha kuulutustööd kirjandusstendiga? Kokkuvõtvalt küsides: kas oled valmis kasutama kuulutustööl meetodeid, mis võivad olla sulle uued?

Positiivne hoiak aitab meil teha kuulutustööd agaralt ja entusiastlikult. Need, kes on valmis kolima suurema vajadusega piirkonda või teenima võõrkeelses koguduses, on enamasti juba pädevad kuulutajad. Nad on õnnistuseks paljudele, kui tegutsevad aktiivselt kuulutustööl. Lisaks on misjonärid sageli eestvedajad koguduse töödes, kuni kohalikud vennad on pädevad neid  ülesandeid täitma. Kui sa oled ristitud vend, siis kas pürgid edasi ja oled meelsasti valmis teenima usukaaslasi oma koguduses? (1. Tim. 3:1.)

Lisaks innukale kuulutustööle ja valmisolekule kanda koguduses vastutust on veel teisigi valdkondi, milles saame oma koguduses abiks olla. Kõik – noored ja vanad, mehed ja naised – saavad olla toeks usukaaslastele, kes vajavad abi. (Kol. 4:11.)

Selleks et saaksime oma usukaaslasi aidata, tuleb meil neid hästi tunda. Piibel õhutab meid üksteise peale mõtlema. (Heebr. 10:24.) See ei tähenda, et võiksime sekkuda teiste isiklikesse asjadesse. Pigem peaksime oma õdesid ja vendi tundma õppima, püüdma mõista nende emotsionaalseid ja vaimseid vajadusi ning olema kursis sellega, millist praktilist abi nad vajavad. Usukaaslaste aitamine pole vaid kogudusevanemate ja koguduseabiliste kohustus. Muidugi võib tulla ette olukordi, kus ainult pädevad vennad saavad osutada abi. (Gal. 6:1.) Ent me kõik võime olla abiks eakatele õdedele ja vendadele ning raskustes olevatele peredele.

Näiteks kui Salvatorel tekkis rahalisi raskusi, mistõttu ta pidi maha müüma oma äri, kodu ning muid asju, oli ta mures, kuidas tema pere hakkama saab. Üks teine perekond nende koguduses nägi nende kitsikust. Nad pakkusid rahalist abi, aitasid nii Salvatorel kui ka tema naisel tööd leida ning kuulasid ja julgustasid kogu seda peret palju õhtuid. Nii sõlmiti aastatepikkune sõprussuhe. Nüüd on mõlemal perekonnal sellest koosveedetud ajast vaid head mälestused.

Tõelistele kristlastele pole usk vaid nende eraasi. Jeesuse eeskujul tuleb meil Piibli suurepäraseid tõotusi kuulutada kõigile inimestele. Sõltumata sellest, kas meil on võimalik kolida suurema vajadusega piirkonda või mitte, saame anda oma parima selles töös, mis on mõeldud kõikide hüvanguks. Ja seda me võime teha sellessamas koguduses, kus me juba teenime. (Gal. 6:10.) Nii kogeme andmisrõõmu ja kanname vilja „igas heas töös”. (Kol. 1:10; Ap. t. 20:35.)