PÄRAST tuuliseid ja vihmaseid päevi oli esmaspäev, 1919. aasta 1. september soe ja päikesepaisteline ilm. Sel pärastlõunal kogunes USA-s Ohio osariigis Cedar Pointis toimuva kokkutuleku alguseks 2500-kohalisse auditooriumi alla 1000 delegaadi. Õhtuks saabus aga laevade, autode ja erirongidega veel 2000 inimest. Teisipäeval oli rahvast juba nii palju, et kogu ülejäänud kokkutulek tuli pidada väljas suurte puude all.

Läbi lehekupli joonistas päike meeste pikkadele kuubedele helklevaid mustreid ja naiste kübarasuled lehvisid Erie järvelt puhuva tuule käes. „Selles kaunis pargilaadses paigas, eemal vana maailma melust, olime otsekui paradiisis,” meenutas üks vend.

See kaunis paik aga kahvatus kohalolijate nägudelt peegelduva rõõmusära kõrval. Kohalik ajaleht kirjutas, et „kõik paistsid olevat väga jumalakartlikud, kuid siiski äärmiselt rõõmsad ja heatujulised inimesed”. Pärast viimaste aastate ränki katsumusi valmistas piibliuurijatele selline kokkusaamine iseäranis suurt rõõmu. Olid nad ju pidanud taluma sõjaaegset vastupanu, kogudustes oli olnud ägedaid lahkarvamusi, Brooklyni Peetel oli suletud ning paljud olid vangistatud Jumala kuningriigi pärast, kusjuures vangistatute hulgas oli kaheksa juhtivat venda, kellele oli mõistetud karistuseks lausa 20 aastat trellide taga. *

Mõned piibliuurijad, kes olid neil aastail kartma löönud ja segadusse sattunud, olid lõpetanud kuulutustöö tegemise. Paljud aga olid riigi survest hoolimata teinud oma parima, et kindlaks jääda. Ühel tüüpilisel juhtumil teatas ametnik, kes piibliuurijaid üle kuulas, et hoolimata karmidest hoiatustest ütlesid need, et „jätkavad jumalasõna kuulutamist kuni lõpuni”.

Sel proovilepaneval ajal olid ustavad piibliuurijad „järginud Issanda juhtimist ..., paludes kogu aeg Isalt juhatust”. Nüüd olid nad taas koos rõõmsal kokkusaamisel siin Cedar Pointis. Ühe õe sõnul mõtlesid paljud, et kuidas nad küll saaksid „teenistusratta jälle veerema panna”. Üle kõige soovisid nad kuulutustööga pihta hakata.

Kogu nädala murdsid delegaadid pead kokkutuleku programmilehele, tervituskaartidele ja kokkutulekupaiga siltidele trükitud tähtede GA üle. Reedel, „Kaastööliste päeval” kõrvaldas Joseph Rutherford lõpuks 6000 delegaadi ees sellelt saladuselt loori. Selgus, et GA viitas uuele ajakirjale The Golden Age (Kuldne Aeg), mis oli mõeldud kuulutustööl levitamiseks. *

Vend Rutherford ütles oma võitud vendade kohta: „Praegusest katsumusajast ettepoole vaadates näevad nad ususilmil terendamas kuldse ajastu hiilgavat messiavalitsust. ... Nad peavad oma esmaseks kohuseks ja auasjaks kuulutada maailmale selle kuldajastu saabumist. See on osa tööst, mille Jumal on neile andnud.”

Seda ajakirja Kuldne Aeg, mis oli „faktide, lootuse ja veendumuste ajakiri”, pidi hakatama kasutama uue kuulutustöömeetodi juurutamiseks – ukselt uksele ajakirjatellimuste kogumiseks. Kui vend Rutherford küsis, et kui paljud soovivad selles töös osaleda, tõusis kogu kuulajaskond püsti. Siis laulsid nad elavalt ja hoogsalt, nagu Jeesuse järelkäijatelt võiski oodata, laulu „Saada oma valgus ja tõde, oo Issand”. Vend Norris meenutas: „Ma ei unusta kunagi, kuidas puud sellest lausa värisesid.”

Pärast programmi lõppu seisid delegaadid mitmeid tunde järjekorras, et panna end esimeste ajakirjatellijate nimekirja. Paljud tundsid samamoodi kui Mabel Philbrick, kes ütles: „Nii põnev oli teada, et meid ootab jälle ees suur töö!”

Umbes 7000 piibliuurijat valmistus hoogtööks. Brošüürid „Organisatsiooni meetod” („Organization Method”) ja „Neile, kellele see töö on usaldatud” („Neile, kellele see töö on usaldatud”) selgitasid, kuidas seda teha. Peakorteris loodud uus teenistusosakond pidi seda tööd juhatama. Kogudustes tuli moodustada teenistuskomitee ja määrata juhataja, kes edastaks saabunud juhendeid. Territooriumid tuli jaotada osadeks, kus oli 150 kuni 200 maja. Neljapäevaõhtustel teenistuskoosolekutel, mis olid mõeldud neile, kes kirjandust levitasid, jagati saadud kogemusi ja koguti kuulutustööaruandeid.

„Kokkutulekult koju naasnud, hakkasime kõik agaralt ajakirjatellimusi koguma,” meenutas Herman Philbrick. Kuuljaid kõrvu leiti kõikjal. „Tundus, et pärast sõda ja murerohkeid aegu kuulasid kõik hea meelega mõtteid saabuva kuldajastu kohta,” jutustas Beulah Covey. Arthur Claus kirjutas: „Terve kogudus oli äärmiselt üllatunud, et nad said nii palju tellimusi.” Kahe kuu jooksul levitati ajakirja Kuldne Aeg esimest näidisväljaannet ligi pool miljonit eksemplari ning ajakirja tellijate arv kasvas 50 000-ni.

Vend Macmillan ütles hiljem ajakirja Vahitorn 1920. aasta 1. juuli artikli „Kuningriigi hea sõnum” kohta, et see oli „esimene üleskutse teha ülemaailmset kuulutustööd, nagu see praegu toimubki”. See artikkel õhutas kõiki võitud kristlasi „andma maailmale tunnistust selle kohta, et taevane kuningriik on lähedal”. Kristuse vendadega, „kellele see töö on usaldatud”, on tänapäeval ühinenud miljoneid innukaid hea sõnumi kuulutajaid, kes ootavad messia kuldajastut.