1., 2. Miks on julgustamine nii tähtis?

„MINU vanemad ei kiida mind peaaegu kunagi, küll aga kritiseerivad tihti. Nende sõnad teevad mulle vahel palju haiget,” ütleb 18-aastane Cristina. ^[1] Ta lisab: „Nad ütlevad, et ma olen ebaküps, ei õpi kunagi ja et ma olen paks. Seepärast nutan tihti ja eelistan nendega üldse mitte rääkida. Tunnen end väärtusetuna.” Kui masendav võib küll elu olla, kui keegi meile ühtegi head sõna ei ütle!

² Üksteise julgustamine on tõesti tähtis. Rubén ütleb: „Olen võidelnud väärtusetustundega palju aastaid. Kord aga olin kuulutamas ühe kogudusevanemaga, kes pani tähele, et olen halvas tujus. Ta kuulas mind osavõtlikult, kui rääkisin oma tunnetest. Seejärel tuletas ta mulle meelde kõike head, mida ma teen. Samuti meenutas ta mulle Jeesuse sõnu, et igaüks meist on rohkem väärt kui palju varblasi. Alati, kui ma sellele kirjakohale mõtlen, läheb mul süda soojaks. Selle vanema sõnad muutsid tohutult mu mõtteviisi.” (Matt. 10:31.)

3. a) Mida ütles julgustamise kohta Paulus? b) Mida me selles artiklis arutame?

³ Meid ei peaks üllatama, et Piibel rõhutab vajadust teisi korrapäraselt julgustada. Apostel Paulus kirjutas heebrea  kristlastele: „Vaadake ette, vennad, et keegi teist ei muutuks südamelt kurjaks ega uskmatuks, sest just selleni viib eemaldumine elavast Jumalast. Pigem julgustage üksteist iga päev, ... et teie süda ei kalgistuks patu petliku veetluse tõttu.” (Heebr. 3:12, 13.) Kahtlemata mõistad selle nõuande tähtsust, kui meenutad, kuidas kellegi sõnad sind on kosutanud. Mõelgem nüüd järgmistele küsimustele. Miks on nii tähtis teisi julgustada? Mida me võime julgustamise kohta õppida Jehoovalt, Jeesuselt ja Pauluselt? Millistel viisidel me saame teisi julgustada?

4. Kes vajavad julgustust, ent miks on see tänapäeval haruldane?

⁴ Tõepoolest, me kõik vajame julgustust. Eriti oluline on see, et lapsevanemad julgustaksid oma lapsi. „Lapsed ... vajavad julgustust otsekui taimed vett,” ütleb haridustegelane Timothy Evans. „Kui last julgustada, tunneb ta end väärtusliku ja vajalikuna.” Me elame aga karmil ajal, mil inimesed on isekad, loomupärase kiindumuseta ja julgustavad üksteist harva. (2. Tim. 3:1–5.) Mõned lapsevanemad ei kiida oma lapsi seepärast, et nende enda vanemad ei teinud seda kunagi. Paljudel tööandjatel pole tavaks kiita oma töölisi, kes seetõttu tunnevad, et nende tööd ei hinnata.

5. Mida julgustamine hõlmab?

⁵ Me saame teist inimest julgustada, kui kiidame teda millegi eest, mida ta tegi hästi. Julgustav on ka see, kui tõstame esile teiste häid omadusi või lohutame masendunuid. (1. Tess. 5:14.) Kreeka sõna, mida on tõlgitud näiteks vastetega „julgustama” või „lohutama”, tähendab sõna-sõnalt „enda kõrvale kutsuma”. Kuna me teenime Jumalat koos oma vendade ja õdedega, on meil ilmselt tihti võimalusi öelda midagi kosutavat. (Loe Koguja 4:9, 10.) Kas me kasutame neid võimalusi, et väljendada teistele oma armastust ja tänu? Meil oleks hea mõelda piiblitekstile „Sõna õigel ajal – küll see on hea!”. (Õpet. 15:23.)

6. Miks tahab Saatan meilt julguse röövida? Too näide.

⁶ Saatan tahab meilt julguse röövida, sest ta teab, et kui oleme masendunud, siis see nõrgestab meid vaimselt. Õpetussõnad 24:10 ütleb: „Kui raskel ajal meelt heidad, on su jõud kasin.” Saatan kasutas ka õiglase Iiobi nõrgestamiseks häda ja õnnetusi, kuid tema õel plaan kukkus läbi. (Iiob 2:3; 22:3; 27:5.) Me saame Saatana mõjule vastu panna, kui julgustame oma pere- ja koguduseliikmeid. Nii aitame kaasa sellele, et meie kodu ja kuningriigisaal on paigad, kus kõik tunnevad end hästi ja turvaliselt.

7., 8. a) Millistest Piibli näidetest ilmneb, et Jehoova peab julgustamist tähtsaks? b) Kuidas saavad lapsevanemad Jehoova eeskuju järgida? (Vaata pilti artikli alguses.)

⁷ Jehoova. Laulik pani kirja sõnad „Jehoova on ligi neile, kelle süda on murtud, ta päästab need, kel on purukspekstud vaim”. (Laul 34:18.) Kui Jeremija oli hirmul ja rusutud, siis Jehoova kinnitas selle ustava prohveti usku. (Jer. 1:6–10.) Ja kujutle, millist julgustust võis saada eakas prohvet Taaniel, kui Jumala ingel teda kosutas ja nimetas teda „Jumalale väga kalliks” ehk selliseks, „keda Jumal väga kõrgelt  hindab”. (Taan. 10:8, 11, 18, 19, allmärkus.) Kas sina võiksid samamoodi julgustada kuulutajaid, pioneere ja eakaid usukaaslasi, kelle jõud on kahanenud?

⁸ Jumal ei mõelnud, et kuna ta on oma pojaga nii pikka aega koos tegutsenud, siis pole mingit vajadust Jeesust tema maise teenistuse ajal kiita ja julgustada. Jeesus kuulis kahel korral, kui tema isa taevast ütles: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel.” (Matt. 3:17; 17:5.) Seega, Jumal kiitis Jeesust ja kinnitas talle, et on tema üle uhke. Mõtle, kui palju jõudu võis see Jeesusele anda, kui ta kuulis neid sõnu oma teenistuse algul ja maapealse elu viimasel aastal. Samuti saatis Jehoova ingli Jeesust julgustama ööl enne tema surma, kui ta oli ahastuses. (Luuka 22:43.) Kui oled lapsevanem, siis järgi Jehoova eeskuju, julgustades oma lapsi sageli ning kiites neid selle eest, mida nad teevad hästi. Erilist tuge vajavad nad siis, kui kohtavad koolis usuproove.

9. Mida me õpime sellest, kuidas Jeesus kohtles oma apostleid?

⁹ Jeesus. Kui Jeesus seadis sisse mälestusõhtu, nägi ta, et tema apostlid kipuvad olema uhked. Jeesus pesi alandlikult nende jalgu, kuid nemad vaidlesid ikka veel selle üle, kes neist on suurim, ning Peetrus hooples sellega, et ta ei jäta Jeesust mitte kunagi maha. (Luuka 22:24, 33, 34.) Siiski kiitis Jeesus oma ustavaid apostleid, et nad on katsumustes tema juurde jäänud. Ta ennustas, et nad teevad ära veel suurema töö kui ta ise, ja kinnitas neile, et Jumal on neisse kiindunud. (Luuka 22:28; Joh. 14:12; 16:27.) Meil oleks hea mõelda, kas võiksime Jeesust jäljendada ning kiita oma lapsi ja teisi selle eest, mida nad hästi teevad, mitte keskenduda nende vigadele.

10., 11. Kuidas ilmnes Pauluse puhul see, et ta mõistis vajadust teisi julgustada?

¹⁰ Paulus. Oma kirjades rääkis Paulus kaaskristlastest tunnustavalt. Ta oli mõnega neist aastaid koos reisinud ja teadis kahtlemata nende vigu, kuid ikkagi rääkis ta neist head. Näiteks kirjeldas ta Timoteost kui „oma armsat ja ustavat poega Isanda teenistuses”, kes teistest kristlastest siiralt hoolib. (1. Kor. 4:17; Filipl. 2:19, 20.) Tiituse kohta kirjutas apostel kiitvalt Korintose kogudusele: „Ta on minu mõttekaaslane ja kaastööline, kes tegutseb teie heaks.” (2. Kor. 8:23.) Ilmselt julgustas see Timoteost ja Tiitust väga, kui nad said teada, mida Paulus nendest arvab.

¹¹ Paulus ja Barnabas riskisid oma eluga, kui läksid tagasi paikadesse, kus neid oli rünnatud. Näiteks, kuigi nad olid Lüstras kogenud tugevat vastupanu, naasid nad sinna, et julgustada uusi jüngreid ustavaks jääma. (Ap. t. 14:19–22.) Efesoses tuli Paulusel seista vastamisi vihase rahvajõuguga. Piiblis öeldakse: „Kui möll oli vaibunud, lasi Paulus kutsuda jüngrid, ning olles neid julgustanud ja nendega hüvasti jätnud, asus ta teele Makedooniasse. Käinud läbi sealsed paigad ja kosutanud jüngreid paljude sõnadega, jõudis ta Kreekasse.” (Ap. t. 20:1, 2.) Teiste julgustamine oli Paulusele kahtlemata väga tähtis.

12. Kuidas me saame üksteist julgustada koosolekutel?

¹² Üks põhjus, miks meie taevane isa  on korraldanud meie heaks regulaarsed kogunemised, on see, et nii me saame üksteist julgustada. (Loe Heebrealastele 10:24, 25.) Nagu algkristlased, käime ka meie koos selleks, et „saada õpetust ja innustust”. (1. Kor. 14:31.) Artikli alguses mainitud Cristina ütleb: „Koosolekute juures meeldib mulle kõige enam see, et ma saan kosutust ja kogen teiste armastust. Mõnikord tunnen kuningriigisaali minnes end rusutuna. Seal aga tulevad õed minu juurde, kallistavad mind ja ütlevad, et ma näen nii kena välja. Nad ütlevad, et armastavad mind ja et neile teeb rõõmu minu vaimne kasv. Tänu sellisele julgustusele tunnen end palju paremini.” See on tõepoolest värskendav, kui me kõik püüame „üksteist ... vastastikku julgustada”. (Rooml. 1:11, 12.)

13. Miks vajavad julgustust ka kauaaegsed jumalateenijad?

¹³ Ka kauaaegsed jumalateenijad vajavad julgustust. Mõtle näiteks Joosuale. Ta oli teeninud Jehoovat ustavalt juba palju aastaid. Ometi käskis Jehoova Moosesel teda julgustada, öeldes: „Sea Joosua juhiks ning julgusta ja kinnita teda, sest tema läheb selle rahva ees üle jõe ning tema annab neile pärandiks selle maa, mida sa näed.” (5. Moos. 3:27, 28.) Joosuale anti tohutult vastutusrikas ülesanne juhtida Iisraeli rahvas võidukalt tõotatud maale. Ent tal oli ka tagasilööke ja ta kaotas vähemalt ühe lahingu. (Joosua 7:1–9.) Seepärast pole midagi imestada, et ta vajas julgustust ja toetust. Meiegi võiksime julgustada kogudusevanemaid, sealhulgas ringkonnaülevaatajaid, kes teevad kõvasti tööd, et Jumala karja eest hoolitseda. (Loe 1. Tessalooniklastele 5:12, 13.) Üks ringkonnaülevaataja ütleb: „Mõnikord kirjutavad vennad-õed meile tänukirju, öeldes, kui palju rõõmu meie külastus neile tõi. Hoiame neid kirju alles ja loeme neid, kui masendus kipub peale tulema. Need tõesti julgustavad meid.”

14. Mis näitab, et nõu andmisel on kiitus ja julgustus väga olulised?

¹⁴ Kogudusevanemad ja lapsevanemad teavad, et kiitus ja julgustus on väga olulised, kui nad soovivad, et nende Piiblil põhinevat nõu võetaks kuulda. Kui Paulus kiitis korintlasi tema nõuande rakendamise eest, innustas see neid arvatavasti ka edaspidi õigesti käituma. (2. Kor. 7:8–11.) Kahe lapse isa Andreas ütleb: „Julgustus aitab lastel saada Jehoovaga lähedasemaks ja saavutada küpsust. See aitab  kinnistada nõuandeid nende südamesse. Isegi kui lapsed teavad, mis on õige, tuleb neid pidevalt julgustada, et nad ka teeksid seda.”

15. Mis on üks viis teisi julgustada?

¹⁵ Näita, et sa hindad usukaaslaste pingutusi ja häid omadusi. (2. Ajar. 16:9; Iiob 1:8.) Jehoova ja Jeesus peavad väga väärtuslikuks seda, mida me kuningriigitöö toetamiseks teeme, isegi kui me ei saa teha nii palju, kui sooviksime. (Loe Luuka 21:1–4; 2. Korintlastele 8:12.) Näiteks näevad mõned meie kallid eakad kõvasti vaeva, et korrapäraselt koosolekutele minna, seal osaleda ja kuulutamas käia. Kas ei tekita see meis soovi neid kiita ja julgustada?

16. Miks ei peaks me end tagasi hoidma, kui tekib võimalus teisi julgustada?

¹⁶ Kasuta igat võimalust teisi julgustada. Kui näeme, et keegi väärib millegi eest kiitust, siis miks hoida end tagasi? Tuleta meelde, kuidas toimisid Paulus ja Barnabas Pisiidia Antiookias. Sünagoogi ülemad ütlesid neile: „Mehed, vennad, kui teil on rahvale midagi innustavat öelda, siis öelge.” Selle peale esitas Paulus sisuka kõne. (Ap. t. 13:13–16, 42–44.) Kui meil on võimalus öelda midagi innustavat, siis miks mitte seda teha? Ilmselt märkame, et kui meil on harjumus teisi julgustada, siis julgustavad teised ka meid. (Luuka 6:38.)

17. Kuidas oleks hea teisi kiita?

¹⁷ Ole siiras ja konkreetne. Üldsõnaline julgustus ja kiitus on küll kohane, aga Jeesuse sõnum Tüatiira kristlastele näitab, et parem on olla konkreetne. (Loe Ilmutus 2:18, 19.) Kui oled lapsevanem, siis võiksid kiita last millegi konkreetse eest, mida ta Jehoova teenistuses hästi teeb. Või siis võime üksikemale öelda, mis avaldab meile muljet selles, kuidas ta suunab oma lapsi tõeteel. Niisugune kiitus ja julgustus võib korda saata palju head.

18., 19. Kuidas aidata teistel oma usku tugevdada?

¹⁸ Jehoova ütles küll Moosesele, et ta peaks Joosuat julgustama, kuid ta ei ütle meile tänapäeval, keda konkreetselt me peaksime julgustama. Siiski on tal hea meel, kui me julgustame oma usukaaslasi ja teisi. (Õpet. 19:17; Heebr. 12:12.) Näiteks võime öelda avaliku kõne pidajale, et tema kõne sisaldas just seda nõuannet, mida me vajasime, või aitas meil mõista mingit kirjakohta. Üks õde kirjutas nende koguduses käinud kõnepidajale: „Kuigi me vestlesime vaid mõne minuti, panid sa tähele mu rasket olukorda ning lohutasid ja julgustasid mind. Tahan, et sa teaksid, et sinu lahked sõnad, nii lavalt kui ka omavahel vesteldes, olid mulle kui kingitus Jehoovalt.”

¹⁹ Ilmselt leiame palju võimalusi aidata teistel oma usku tugevdada, kui oleme otsustanud järgida Pauluse nõuannet „Julgustage üksteist ja tugevdage üksteise vaimu, nagu te seda teetegi”. (1. Tess. 5:11.) Me kõik saame rõõmustada Jehoovat, kui julgustame üksteist iga päev.