1. Kirjelda, mis juhtus Jeruusalemma hävingu ajal.

AASTAL 607 e.m.a tungis tohutu suur Babüloonia sõjavägi kuningas Nebukadnetsar II juhtimisel Jeruusalemma. Kommenteerides sellele järgnenud veresauna, öeldakse Piiblis: „[Nebukadnetsar] tappis mõõgaga nende noored mehed nende pühamus. Ei olnud sel kahju noorest mehest ega neitsist, vanast ega raugast. ... Ta põletas maha Jumala koja, lõhkus Jeruusalemma müüri ning põletas selle kindlustornid ja hävitas kõik väärtusliku.” (2. Ajar. 36:17, 19.)

2. Mismoodi hoiatas Jehoova juute Jeruusalemma hävingu eest ja mis pidi nendega juhtuma?

² Jeruusalemma häving ei saanud olla selle elanikele ootamatu. Prohvetid olid aastaid juute hoiatanud, et kui nad jätkavad Jumala seaduse eiramist, antakse nad babüloonlaste kätte ning paljud neist surevad mõõga läbi. Ellujäänud pidid veetma tõenäoliselt kogu ülejäänud elu Babüloonias pagenduses. (Jer. 15:2.) Läkski nii, nagu prohvetid olid öelnud. Milline oli nende elu, kes viidi pagendusse? Kas Babüloonia vangipõlvele on olemas paralleel ka kristlikul ajal? Kui jah, siis millal täpsemalt?

3. Mille poolest erines pagendatute elu Babüloonias iisraellaste orjapõlvest Egiptuses?

³ Jehoova oli juutidele öelnud, et kui nad viiakse pagendusse, tuleks neil uue olukorraga leppida ning elada oma elu nii hästi kui võimalik. Ta oli neile Jeremija kaudu lausunud: „Ehitage maju ja elage neis. Istutage aedu ja sööge nende vilja. ... Taotlege rahu linnale, kuhu ma teid olen pagendanud, ja palvetage selle linna eest Jehoova poole, sest kui sel linnal on rahu, on ka teil rahu.” (Jer. 29:5, 7.) Need, kes toimisid Jumala sõnade kohaselt, elasid Babüloonias suhteliselt normaalset elu. Vangistajad andsid neile õiguse teatud küsimusi iseseisvalt otsustada. Neil oli isegi lubatud riigis vabalt ringi liikuda. Babülon oli tollal tähtis kaubanduslinn. Ja nagu näitavad päevavalgele tulnud dokumendid, õppisid paljud juudid seal kauplemise kunsti ning teistest said osavad käsitöömeistrid. Mõned juudid koguni rikastusid. Pagendatute elu Babüloonias erines täielikult sajanditetagusest iisraellaste orjapõlvest Egiptuses. (Loe 2. Moosese 2:23–25.)

4. Kes pidid kannatama koos mässumeelsete juutidega ning miks ei saanud nad Moosese seadust täielikult järgida?

⁴ Niisiis suutsid juudid pagenduses olles oma aineliste vajaduste eest hoolt kanda. Ent kas nad said ka enda Jumalat teenida? Jehoova tempel koos selle altariga oli hävitatud ning preesterkond ei saanud enam korra järgi tegutseda. Pagendatute hulgas oli ustavaid jumalateenijaid, kes ei olnud teinud midagi karistusväärset, kuid nad pidid kannatama koos ülejäänud rahvaga. Nad tegid oma parima, et Jumala seadusest kinni pidada. Näiteks polnud Taaniel ja tema kolm kaaslast – Sadrak, Meesak ja Abednego – Babülonis nõus sööma toite, mis olid juutidele keelatud. Samuti on teada, et Taaniel palvetas korrapäraselt Jumala poole. (Taan. 1:8; 6:10.) Ometi oli jumalakartlikel juutidel paganliku valitsuse tõttu võimatu teha kõike, mida Moosese seadus ette nägi.

5. Millise tõotuse andis Jehoova oma rahvale ning miks oli see tähelepanuväärne?

⁵ Kas iisraellastel oli üldse lootust hakata Jumalat taas talle meelepärasel viisil teenima? Tollal tundus see küll väga ebatõenäoline. Babüloonlased ei lasknud kunagi oma vange vabaks. Kuid nad ei tundnud Jumal Jehoovat. Ta oli tõotanud, et tema rahvas vabastatakse, ja nii ka läks. Jumala tõotused ei jää eales täitumata. (Jes. 55:11.)

6., 7. Miks tuli üle vaadata selgitus selle kohta, millal olid kristlased Suure Babüloni vangistuses?

⁶ Kas kristlased on kunagi olnud olukorras, mida võiks võrrelda Babüloonia vangipõlvega? Paljude aastate jooksul on ajakirjas Vahitorn selgitatud, et jumalateenijad sattusid Suure Babüloni vangistusse aastal 1918 ning et aastal 1919 nad vabanesid. Ent selles ja järgmises artiklis on räägitud põhjustest, miks see selgitus tuli üle vaadata.

⁷ Mõtle järgnevale. Suur Babülon on ülemaailmne valereligiooni impeerium.  Et sattuda selle vangistusse aastal 1918, pidi Jumala rahvas tollal langema mingil moel valereligiooni orjusse. Faktid näitavad aga vastupidist: esimesele maailmasõjale eelnenud aastakümnete jooksul rebisid Jumala võitud teenijad end Suurest Babülonist lahti, mitte ei langenud selle kätte vangi. Kuigi on tõsi, et esimese maailmasõja ajal kiusati võitud kristlasi taga, ei põhjustanud neile viletsust mitte eeskätt Suur Babülon, vaid hoopis ilmalikud võimud. Seega näib, et Jehoova rahvas ei saanud sattuda Suure Babüloni vangistusse aastal 1918.

8. Selgita, kuidas tõeline kristlus rikuti. (Vaata pilti artikli alguses.)

⁸ Nädalatepühal aastal 33 võiti püha vaimuga tuhanded juudid ja proselüüdid. Neist uutest kristlastest sai „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, eriline omand”. (Loe 1. Peetruse 2:9, 10.) Apostlid hoidsid Jumala rahval hoolega silma peal, niikaua kui nad elasid. Kuid eriti just pärast apostlite surma tõusid mehed, kes väänasid tõde, et „vedada jüngreid enda järele”. (Ap. t. 20:30; 2. Tess. 2:6–8.) Paljud neist meestest olid kogudustes ülevaatajad, keda hiljem hakati nimetama piiskoppideks. Tasapisi kujunes välja vaimulikkond, kuigi Jeesus oli oma jüngritele öelnud: „Teie kõik olete vennad.” (Matt. 23:8.) Prominentsed mehed, kes olid vaimustunud Aristotelese ja Platoni filosoofilistest ideedest, asusid õpetama vääraid usulisi tõekspidamisi, mitte Jumala sõna tõdesid.

9. Kuidas said õigest usust taganenud kristlased Rooma riigi toetuse osaliseks ja mis oli tagajärg?

⁹ Aastal 313 andis paganlik Rooma keiser Constantinus sellele õigest usust taganenud kristluse vormile seadusliku staatuse. Sest ajast saadik hakkasid kirik ja riik käsikäes tegutsema. Näiteks pärast Nikaia kirikukogu käskis Constantinus, kes ise seal kohal viibis, saata pagendusse preester Areiose, kes polnud nõus Jeesust Jumalaks tunnistama. Hiljem, keiser Theodosius I valitsuse ajal (379–395), sai katoliku usust Rooma impeeriumi ametlik religioon. Ajaloolased ütlevad, et neljandal sajandil pöördus paganlik Rooma „kristlusse”. Tegelikult olid usutaganejad selleks ajaks võtnud omaks paganlikud õpetused ning seega olid nad juba Suure Babüloni osa. Siiski oli olemas väike arv võitud kristlasi, kes tegid oma parima, et Jumalat teenida, kuid keegi ei kuulanud neid. Nad olid nagu nisu Jeesuse mõistujutus. (Loe Matteuse 13:24, 25, 37–39.) Nad olid tõepoolest Babüloni vangistuses.

10. Miks hakkasid siirad inimesed mõne sajandi jooksul pärast Kristust kiriku õpetustes kahtlema?

¹⁰ Mõne sajandi jooksul pärast Kristust lugesid paljud inimesed Piiblit kas kreeka või ladina keeles. Nii said nad võrrelda Piibli õpetusi kiriku omadega. Piiblist loetu põhjal hülgasid mõned neist kiriku õpetused, sest need olid pühakirjaga vastuolus. Kuid oli ohtlik sellest teistele avalikult rääkida, see võis isegi elu maksta.

11. Mida tegid vaimulikud, et Piibli õpetused inimesteni ei jõuaks?

 ¹¹ Aja jooksul vajusid Piibli keeled unustuse hõlma. Kirik seisis vastu püüetele tõlkida Jumala sõna keeltesse, mida inimesed kõnelesid. Seetõttu olid üksnes vaimulikud ning osa haritlasi suutelised Piiblit lugema ning isegi kõik vaimulikud ei osanud hästi lugeda ega kirjutada. Igaüht, kes julges kiriku õpetustele vastu vaielda, karistati rängalt. Jumalale ustavad võitud teenijad pidid kogunema väikestes gruppides ja seegi polnud alati võimalik. Nii nagu preestrid varasema Babüloonia vangipõlve ajal, ei saanud ka võitutest koosnev „kuninglik preesterkond” korra järgi tegutseda. Suur Babülon hoidis inimesi oma raudses haardes.

12., 13. Millisel kahel põhjusel Suure Babüloni haare mõnevõrra lõdvenes? Selgita.

¹² Kas oli lootust, et ühel päeval saavad tõelised kristlased Jumalat vabalt ja talle meelepärasel viisil teenida? Oli küll. Üleüldises pimeduses hakkasid paistma esimesed vaimsed valguskiired, ja seda kahel põhjusel. Esiteks leiutati 15. sajandi keskel liikuvate trükitüüpidega trükipress. Varem kopeeriti Piiblit käsitsi. Piibleid oli raske saada ning need maksid palju. Kogenud ümberkirjutajal võis ühe Piibli valmistamiseks kuluda tervenisti kümme kuud. Peale selle olid materjalid, mida ümberkirjutajad kasutasid (velään või pärgament), üsna kallid. Trükipressi ja paberit kasutades oli aga võimalik trükkida 1300 lehekülge päevas.

 ¹³ Teiseks otsustasid 16. sajandi algupoole mõned vaprad mehed tõlkida Jumala sõna keeltesse, mida kõnelesid tavalised inimesed. Paljud tõlkijad seadsid selle tööga oma elu ohtu. Ent ka kirik oli hirmul. Piibel jumalakartlike inimeste käes võis olla võimas relv – nii kirikujuhid vähemalt kartsid. Kui Piibel sai kättesaadavamaks, siis inimesed tõesti lugesid seda. Nad hakkasid mõtlema, kus Jumala sõnas on räägitud puhastustulest, tasulistest missadest kellegi surma puhul või paavstidest ja kardinalidest. Kirikujuhid olid vihased: kuidas söandab rahvas neis kahelda? Seepärast andsid nad vastutuld. Inimesi süüdistati ketserluses, sest nad hülgasid kiriku õpetused, millest paljud olid mõjutatud enne Kristust elanud Aristotelese ja Platoni filosoofilistest ideedest. Kirik mõistis nad surma ning riik viis kohtuotsuse täide. Sellega taheti inimesi heidutada, et nad ei loeks Piiblit ega seaks kahtluse alla kiriku õpetusi. Enamiku inimeste puhul see taktika töötas. Sellegipoolest oli vapraid inimesi, keda Suur Babülon ei suutnud araks teha. Nad olid Jumala sõna maitse suhu saanud ning nende isu aina kasvas. Valereligiooni haardest vabanemine polnud enam väga kaugel.

14. a) Mis aitas kaasa sellele, et 19. sajandi lõpus hakati Piibli tõest paremini aru saama? b) Kirjelda vend Russelli tõeotsinguid.

¹⁴ Paljud, kes janunesid Piibli tõe järele, pagesid riikidesse, kus kirikul polnud nii suurt võimu. Nad tahtsid Piiblit lugeda ja uurida ning üksteisega selle üle arutleda, ilma et keegi ütleks, mida nad peavad uskuma. Ühes sellises riigis, USA-s, hakkasid 19. sajandi lõpus Charles Taze Russell ja mõned tema mõttekaaslased süstemaatiliselt Piiblit uurima. Alguses tahtis vend Russell kindlaks teha, milline suurematest religioonidest õpetab tõde. Ta võrdles hoolikalt paljude religioonide, ka mittekristlike usundite õpetusi sellega, mida Piibel ütleb. Peagi adus ta, et ükski neist ei toetu täielikult Jumala sõnale. Ühel korral kohtus ta mitme vaimulikuga lootuses, et need nõustuvad tõdedega, mida tema ja ta kaaslased olid Piiblist leidnud, ning hakkavad neid oma kogudustes õpetama. Vaimulikud polnud aga asjast huvitatud. Piibliuurijad mõistsid, et nad ei saa teha mingit koostööd nendega, kes hoiavad kinni valereligioonist. (Loe 2. Korintlastele 6:14.)

15. a) Millal langesid kristlased Suure Babüloni ikke alla? b) Millistele küsimustele vastab järgmine artikkel?

¹⁵ Oleme selles artiklis õppinud, et kristlased sattusid Suure Babüloni vangistusse peagi pärast viimaste apostlite surma. Kuid tekib hulk küsimusi. Milliseid lisatõendeid leidub selle kohta, et aastale 1914 eelnenud aastakümnete jooksul rebisid võitud kristlased end Suure Babüloni vangistusest lahti, mitte ei jäänud selle orjusse? Kas on tõsi, et Jehoova polnud rahul oma teenijatega, kuna esimese maailmasõja ajal rauges nende hoog kuulutustöös? Kas mõned meie vennad reetsid sõja ajal oma kristlikud põhimõtted ning tõmbasid sellega enda peale Jehoova pahameele? Ja kui kristlased sattusid valereligiooni vangistusse teisel sajandil m.a.j, siis millal nad sellest vabanesid? Need on head küsimused, millele vastab järgmine artikkel.