MINU isa Arthur oli jumalakartlik noor mees, kes soovis saada metodisti jutlustajaks. Tema plaanid aga muutusid, kui ta luges piibliuurijate kirjandust ja hakkas nendega läbi käima. Isa ristiti aastal 1914, kui ta oli 17-aastane. Parasjagu käis esimene maailmasõda ning ta kutsuti sõjaväkke. Kuna ta keeldus relva kätte võtmast, pandi ta kümneks kuuks Kanadas Ontario provintsis asuvasse Kingstoni vanglasse. Pärast vabanemist hakkas isa kolportööriks, nagu tol ajal täisajalisi hea sõnumi kuulutajaid nimetati.

Aastal 1926 abiellus isa Hazel Wilkinsoniga, kelle ema oli Piibli tõde tundma õppinud juba aastal 1908. Mina sündisin 24. aprillil 1931 teisena meie pere neljast lapsest. Meie elu keerles Jehoova teenimise ümber, ning kuna isa pidas Piiblist sügavalt lugu, hakkasime meiegi Jumala sõna väga hindama. Tegime tihti koos perega majast majja kuulutustööd. (Ap. t. 20:20.)

Aastal 1939 puhkes teine maailmasõda. Järgmisel aastal keelustati Kanadas Jehoova tunnistajate tegevus. Koolides toimusid isamaalised tseremooniad, kus tervitati lippu ja lauldi hümni. Minul ja mu vanemal õel Dorothyl lubati selleks ajaks klassist lahkuda. Ent minu üllatuseks püüdis õpetaja ühel päeval mind häbistada, nimetades mind argpüksiks. Kui tunnid läbi said, tuli mitu klassikaaslast mulle kallale ja nad lõid mu pikali maha. Pärast seda rünnakut olin veelgi kindlam selles, et tahan kuuletuda eelkõige Jumalale. (Ap. t. 5:29.)

Mind ristiti 11-aastaselt juulis 1942 ühe farmi  veetsisternis. Koolivaheaegadel meeldis mulle teenida puhkuseaja pioneerina (nüüdse nimetuse järgi abipioneerina). Ühel aastal sõitsin koos kolme vennaga kuulutama metsatöölistele, kes elasid Põhja-Ontarios sellisel territooriumil, mis polnud määratud ühelegi kogudusele.

1949. aasta 1. mail alustasin üldpioneerteenistust. Kanada harubüroos olid sel ajal ehitustööd ja mind kutsuti sinna appi. 1. detsembril sai minust Peeteli pere liige. Mind määrati tööle trükikotta, kus õppisin töötama lametrükimasinaga. Mäletan, et kord olin mitu nädalat öises vahetuses, aidates trükkida traktaati, milles räägiti Jehoova rahva tagakiusamisest Kanadas.

Hiljem teenistusosakonnas töötades oli minu ülesandeks küsitleda harubüroosse tulnud pioneere, kes olid minemas kuulutama Québeci provintsi, kus tollal Jehoova teenijaid tuliselt taga kiusati. Üks selline pioneer oli Mary Zazula, kes oli pärit Alberta provintsist Edmontoni linnast. Tema vanemad olid hardad õigeusklikud. Kuna Mary ja tema vanem vend Joe ei lõpetanud Jehoova tunnistajatega Piibli uurimist, viskasid vanemad nad kodust välja. 1951. aasta juunis Mary ja Joe ristiti ning pool aastat hiljem said neist pioneerid. Maryga vesteldes avaldas mulle sügavat muljet tema tugev vaimsus. Mõtlesin endamisi: „Kui ta ongi selline, nagu paistab, siis see on tüdruk, kellega ma tahan abielluda.” Üheksa kuud hiljem, 30. jaanuaril 1954 me abiellusimegi. Nädal pärast pulmi kutsuti meid koolitusele, mille käigus anti väljaõpet ringkonnatööks. Järgmised kaks aastat olin ringkonnaülevaataja Põhja-Ontarios.

Kuna kuulutustöö kõikjal maailmas sai üha hoogu juurde, anti teada, et on vaja rohkem misjonäre. Mõtlesime, et kui oleme üle elanud Kanada pakased talved ja sääserohked suved, saame hakkama ükskõik mis paigas. Lõpetasime Gileadi kooli 27. kursuse 1956. aasta juulis ning novembrikuus sai meie uueks koduks Brasiilia.

Kui saabusime Brasiilia harubüroosse, õpetati meile portugali keelt. Kui olime saanud selgeks, kuidas alustada vestlust, ja õppinud pähe üheminutilise esitluse ajakirja pakkumiseks, läksime kuulutustööle. Meile öeldi, et kui inimene ilmutab huvi, võiks talle lugeda piiblisalme, mis kirjeldavad tulevast elu paradiisis. Esimesel päeval, kui olime kuulutamas, jäi üks naine mind hoolega kuulama. Seepärast lugesin talle teksti Ilmutus 21:3, 4 – ja siis minestasin! Mu organism polnud harjunud kuuma ja niiske kliimaga  ning see oli mulle edaspidigi paras proovikivi.

Meie misjonitöö paigaks sai Campose linn. Tol ajal oli seal vaid üks väike grupp ja misjonikodu, kus elas neli õde: Esther Tracy, Ramona Bauer, Luiza Schwarz ja Lorraine Brookes (praegu Wallen). Nüüd on selles linnas aga 15 kogudust. Minu ülesanne misjonikodus oli aidata pesu pesta ja hoolitseda toiduvalmistamiseks vajamineva küttematerjali eest. Ühel esmaspäeva õhtul pärast Vahitorni-uurimist kohtusime ootamatu külalisega. Mary pikutas diivanil ja me rääkisime päeva tegemistest. Kui ta pea padjalt tõstis, roomas diivani vahelt välja madu! Tekkis paras mürgel ja mul tuli see elukas lõpuks maha lüüa.

Kui olime õppinud portugali keelt ühe aasta, määrati mind ringkonnaülevaatajaks. Teenisime maakohtades, kus kõik oli üsna algeline. Polnud elektrit, magasime mattidel ning ringi liikusime hobuse ja vankriga. Kord sõitsime rongiga ühte kõrvalisse mägilinna kuulutustööd tegema. Elasime seal võõrastemajas. Harubüroost saadeti meile levitamiseks 800 ajakirja. Tuli teha palju käike postkontorisse, et sealt kirjanduskastid oma ööbimispaika tuua.

Aastal 1962 korraldati Brasiilias mitmes kohas vendadele ja misjonäridena teenivatele õdedele kuningriigi teenistuskooli kursusi. Sõitsin kuue kuu jooksul pidevalt ühelt kursuselt teisele, kuid seda ilma oma abikaasa Maryta. Olin kooli juhendaja Manauses, Belémis, Fortalezas, Recifes ja Salvadoris. Manauses aitasin organiseerida piirkonnakonventi, mis toimus sealses kuulsas ooperimajas. Tugevate vihmade tõttu saastus suurem osa meie joogiveest ja meil polnud paika, kus õed-vennad oleks saanud keha kinnitada. (Tol ajal oli tavaks, et konventidel pakuti kohalviibijatele süüa.) Võtsin ühendust kohaliku sõjaväeosaga ja üks lahke ohvitser lubas tuua kõigile joogivett ning saatis appi mõned sõdurid, kes panid meile püsti kaks suurt telki köögi ja söömispaiga jaoks.

Minu äraolekul tegi Mary kuulutustööd ärirajoonis. Ta kohtus seal peamiselt niisuguste inimestega, kes olid tulnud Portugalist Brasiiliasse raha teenima ega soovinud mõelda millelegi muule. Keegi ei tahtnud Maryga Piibli teemadel vestelda, seepärast ta ütles mõnele peetellasele: „Viimane koht siin maamunal, kus ma elada tahaks, on Portugal.” Aga üllatus, üllatus! Üsna pea saime kirja, milles meil paluti kolida Portugali, kus kuulutustöö oli tol ajal keelatud. Mary oli algul šokeeritud, kuid olime siiski valmis sinna sõitma.

Saabusime Lissaboni 1964. aasta augustis. Portugali salapolitsei PIDE oli vendade elu kibedaks teinud. Tundus mõistlik, et me kohe ei kontakteeru kohalike Jehoova tunnistajatega. Sel ajal, kui ootasime oma elamisluba, peatusime võõrastemajas. Kui olime dokumendid korda saanud, üürisime korteri. Alles järgmise aasta jaanuaris saime kokku harubüroo vendadega. Kui tore oli üle viie kuu jälle koosolekule minna!

Saime teada, et politsei teeb vendade kodudes iga päev läbiotsimisi. Kuna kuningriigisaalid olid suletud, peeti koguduse koosolekuid kodudes. Sadu Jehoova tunnistajaid viidi politseijaoskonda ülekuulamisele, et välja selgitada, kes vendadest koosolekuid juhatavad. Selliste ülekuulamiste käigus koheldi Jehoova teenijaid väga karmilt. Konfidentsiaalsuse huvides oli vendadel tavaks kasutada vaid üksteise eesnimesid. Ka meie võtsime selle kombe omaks.

Oli väga tähtis varustada õdesid-vendi vaimse toiduga. Mary ülesandeks oli toksida ümber Vahitorni uurimisartikleid ja muid väljaandeid vahapaberile, millega sai mimeograafi abil koopiaid valmistada.

1966. aasta juunis toimus Lissabonis üks oluline kohtuistung. Feijó koguduse kõik 49 liiget olid kohtu all seetõttu, et nad olid viibinud eraisiku kodus ebaseaduslikul koosolekul. Ma aitasin neil õdedel-vendadel ristküsitluseks valmistuda, mängides prokuröri. Teadsime juba ette, et kaotame selle kohtuasja, kuid mõistsime, et samas saame anda head tunnistust. Meie advokaat lõpetas oma julge kaitsekõne sellega, et tsiteeris esimesel sajandil elanud Gamaalieli. (Ap. t. 5:33–39.) Neile 49 õele ja vennale määrati pooleteise kuni viie ja poole kuu pikkused vanglakaristused. Seda kohtuasja kajastati ka ajakirjanduses. Olime väga rõõmsad, et meie vapper advokaat hakkas Piiblit uurima ja käis enne oma surma meie koosolekutel.

Aastal 1966 detsembris määrati mind harubüroo ülevaatajaks. Mul tuli päris palju tegeleda õigusküsimustega. Pingutasime kõvasti, et Jehoova tunnistajad saaksid Portugalis vabalt Jumalat teenida. (Filipl. 1:7.) 18. detsembril 1974 saigi meie tegevus ametliku tunnustuse. Peakorterist sõitsid kohale vennad Nathan Knorr ja Frederick Franz, et rõõmustada koos meiega ajaloolisel koosolekul, mis toimus Portos ja Lissabonis  ning kus oli ühtekokku 46 870 kohalviibijat.

Jehoova aitas kuulustööl edeneda ka paljudel saartel, kus kõneldakse portugali keelt, näiteks Assooridel, Madeiral, Roheneemesaartel ning São Tomél ja Príncipel. Seetõttu vajas harubüroo suuremaid hooneid, mis said valmis aastal 1988. Tolle aasta 23. aprillil esitas vend Milton Henschel pühendamiskõne, mida kuulas 45 522 inimest. Oli tore, et sellele erilisele sündmusele sai tulla ka 20 õde-venda, kes olid varem teeninud Portugalis misjonäridena.

Aastate jooksul on minu ja Mary elu rikastanud suhtlemine paljude ustavate vendadega. Näiteks sain õppida midagi tähtsat Theodore Jaraczilt, kui olin tema abiline vöönditööl. Ühes harubüroos, mida koos külastasime, oli keeruline olukord ning selle komitee liikmed olid teinud probleemi lahendamiseks kõik, mis nad suutsid. Vend Jaracz rahustas neid, öeldes: „Jätame nüüd ka pühale vaimule natuke tööd.” Mitukümmend aastat tagasi, kui olime Maryga Brooklynis käimas, veetsime ühe õhtu koos vend Franzi ja veel mõne inimesega. Kui vend Franzil paluti õhtu lõpetuseks midagi oma aastatepikkuse teenistuse kohta öelda, sõnas ta: „Minu soovitus on: mis ka ei juhtuks, jääge Jehoova organisatsiooni nähtava osa juurde. See on ainus organisatsioon, mis kuulutab head sõnumit Jumala kuningriigist, nagu Jeesus oma jüngreid käskis.”

Oleme abikaasaga seda teinud ja kogenud palju rõõmu. Peame kalliks mälestusi, mis meil on kogunenud vöönditöö käigus harubüroosid külastades. Oleme saanud kohtuda nii nooremate kui ka vanemate Jehoova teenijatega, tänada neid nende suurepärase töö eest ja julgustada neid oma teenistust jätkama.

Aeg muudkui veereb ja nüüd on meil mõlemal turjal juba üle 80 aasta. Maryl on mitmesuguseid tervisehädasid. (2. Kor. 12:9.) Ent katsumused on tugevdanud meie usku ja soovi jääda Jehoova ees laitmatuks. Kui mõtleme tagasi oma elule, siis mõistame, et Jehoova on olnud meie vastu hea nii paljudel viisidel. *