1., 2. a) Millist ebaõiglust kogesid Naabot ja tema pojad? b) Millisest kahest omadusest tuleb selles artiklis juttu?

ÜHT meest süüdistatakse alusetult rängas kuriteos. Kaks nurjatut meest annavad valetunnistuse ning süüalune otsustatakse hukata. Pereliikmed ja sõbrad on šokeeritud. Neile, kes on tunnistajaks selle süütu mehe ja tema poegade hukkamisele, ei mahu niisugune ebaõiglus lihtsalt pähe. See ei ole väljamõeldud lugu. Nõnda juhtus ustava jumalateenija Naabotiga, kes elas siis, kui Iisraeli üle valitses kuningas Ahab. (1. Kun. 21:11–13; 2. Kun. 9:26.)

² Selles artiklis ei tule juttu üksnes Naabotiga juhtunust, vaid ka sellest, kuidas esimesel sajandil üks ustav kogudusevanem valesti toimis. Need piiblilood õpetavad, kui tähtis on Jehoova õigluse jäljendamiseks olla alandlik. Samuti õpime seda, et kui paneme koguduses tähele ebaõiglust, on äärmiselt oluline olla andestav, sest nii jäljendame Jehoova hoiakut.

3., 4. Milline mees oli Naabot ning miks polnud ta nõus kuningas Ahabile oma viinamarjaistandust müüma?

³ Naabot oli ustav Jehoova teenija ajal, kui enamik iisraellasi järgis kuningas Ahabi ja tema õela naise Iisebeli halba eeskuju. Nad teenisid Baali ega hoolinud karvavõrdki Jehoovast ja tema põhimõtetest. Naabot seevastu pidas suhteid Jehoovaga tähtsamaks kui omaenda elu.

⁴ Loe 1. Kuningate 21:1–3. Ahab ihus hammast Naaboti viinamarjaistandusele. Ta pakkus talle selle eest raha või vahetuskaubana veelgi paremat viinamäge. Kuid Naabot keeldus. Miks? Ta selgitas lugupidavalt: „On mõeldamatu, et ma annaksin sulle oma esiisade pärandi, sest Jehoova on selle ära keelanud!” Naabot polnud nõus oma viinamarjaistandusest loobuma, kuna see olnuks vastuolus Jehoova seadusega, mis keelas suguharu pärandit alatiseks müüa. (3. Moos. 25:23; 4. Moos. 36:7.) Ilmselgelt vaatas Naabot olukorrale Jehoova vaatepunktist.

5. Mida tegi Iisebel?

⁵ Ahab ja tema naine Iisebel panid seepeale toime terve rea kohutavaid tegusid. Soovides saada viinamarjaistandust oma mehe valdusse, lavastas Iisebel Naaboti süüdi kuriteos ning Naabot ja ta pojad hukati. Mida Jehoova selle kisendava ülekohtu suhtes ette võttis?

6., 7. Kuidas näitas Jehoova, et ta on õiglane Jumal, ja miks võis see Naaboti perele ja sõpradele lohutust pakkuda?

⁶ Jehoova saatis kiiresti Ahabi juurde prohvet Eelija. Eelija ei kartnud talle tõtt välja öelda ning nimetas teda mõrvariks ja vargaks. Mis oli Jehoova otsus? Ahabit ning tema naist ja poegi pidi tabama samasugune saatus nagu Naabotit ja tema poegi. (1. Kun. 21:17–25.)

⁷ Naaboti pere ja sõbrad olid Ahabi roimade tõttu sügavas leinas. Nad võisid aga leida lohutust teadmisest, et Jehoovale ei jäänud säherdune ebaõiglus märkamata ja et ta võttis kiiresti midagi ette. Kuid ilmselt pani nende alandlikkuse ja usu proovile sündmuste edasine käik.

8. Mida Ahab Jehoova sõnade peale tegi ning mis oli tulemus?

⁸ Piiblis öeldakse: „Niipea kui Ahab neid sõnu kuulis, käristas ta oma kuue lõhki ja pani endale kotiriide ümber. Ta pidas paastu, lamas kotiriides ja käis rusutult ringi.” Ahab alandus Jehoova ees! Mis oli tulemus? Jehoova ütles Eelijale: „Kuna ta on minu ees alandunud, siis ei too ma seda õnnetust tema eluajal. Ma saadan ta soole õnnetuse tema poja päevil.” (1. Kun. 21:27–29; 2. Kun. 10:10, 11, 17.) Jehoova, kes „uurib südamed läbi”, osutas Ahabile mingil määral halastust. (Õpet. 17:3.)

9. Miks oleks alandlikkus kaitsnud Naaboti sugulasi ja sõpru?

⁹ On võimalik, et sellest otsusest kuuldes lõi Naaboti sugulaste ja sõprade usk kõikuma. Kui see oli nii, oleks neid kaitsnud alandlikkus. Kuidas? Alandlikkus oleks ajendanud neid teenima Jehoovat edasi kindlas usus, et nende Jumal pole iial suuteline ülekohut tegema. (Loe 5. Moosese 32:3, 4.) Kuidas asjad ka polnud, tulevikus, kui toimub surnute ülestõusmine,  kohtuvad Naabot, tema pojad ja sugulased taas ning nad tunnevad, et õiglus on täielikult jalule seatud. (Iiob 14:14, 15; Joh. 5:28, 29.) Alandlik inimene teab, et „Jumal mõistab ju kohut iga teo, ka iga salajase asja üle, olgu see hea või halb”. (Kog. 12:14.) Jehoova võtab kohut mõistes arvesse ka selliseid tegureid, millest meie teadlikud pole. Niisiis on alandlikkus kaitseks vaimse huku eest.

10., 11. a) Millised olukorrad võivad riivata meie õiglustunnet? b) Kuidas alandlikkus meid kaitseb?

¹⁰ Kuidas sa reageerid, kui kogudusevanemad langetavad otsuse, millega sa pole päri või millest sa ei saa täielikult aru? Mida sa näiteks teed, kui jääd koguduses ilma hingelähedasest ülesandest või kui see juhtub mõne su lähedasega? Või mis siis, kui sinu abikaasa, laps või hea sõber eemaldatakse kogudusest ning sa pole otsusega nõus? Mida sa teed, kui tunned, et mõnele patustanule poleks tohtinud halastada? Niisugused olukorrad võivad panna proovile meie usu Jehoovasse ja tema organisatsiooni. Kuidas alandlikkus meid sel juhul kaitseb?

¹¹ Esiteks, kui oleme alandlikud, siis  tunnistame, et meil pole olukorrast tervikpilti. Ükskõik kui palju me juhtunust ka ei teaks, näeb ainult Jehoova, mis on inimese südames. (1. Saam. 16:7.) Kui me seda vaieldamatut tõsiasja alandlikult meeles hoiame, anname endale aru, et meie teadmistel on piirid ja et meil võib olla tarvis oma seisukohta muuta. Teiseks, alandlikkus aitab meil olla kuulekad ja oodata kannatlikult, kuni Jehoova võimalikule ebaõiglusele lõpu teeb. Piibel ütleb: „Neil, kes kardavad Jumalat, läheb lõpuks hästi ... Kuid jumalatul ei lähe hästi ja ta ei pikenda oma päevi.” (Kog. 8:12, 13.) Pole kahtlustki, et kui oleme alandlikud, on see kõigi parimates huvides. (Loe 1. Peetruse 5:5.)

12. Mida me nüüd uurima hakkame ja miks?

¹² Esimesel sajandil pani üks olukord Süüria Antiookias proovile nii sealsete kristlaste alandlikkuse kui ka nende valmisoleku andestada. Vaatame seda lugu lähemalt. See aitab meil end läbi uurida ja näha, kuidas me andestamisse suhtume. Samuti saame paremini aru, kuidas on omavahel seotud andestamine ja õiglus.

13., 14. Missuguseid eesõiguseid oli Peetrusel ning milles avaldus tema julgus?

¹³ Apostel Peetrus oli tuntud kogudusevanem. Ta oli olnud Jeesuse lähedane kaaslane ning talle usaldati vastutusrikkaid ülesandeid. (Matt. 16:19.) Näiteks oli Peetrus see, kes aastal 36 kuulutas head sõnumit Korneeliusele ja tema majarahvale. See sündmus oli väga tähelepanuväärne, kuna Korneelius oli ümberlõikamata mittejuut. Kui Korneeliuse ja tema majarahva peale tuli püha vaim, ütles Peetrus: „Kas keegi saab keelata vees ristimast neid, kes on saanud püha vaimu nagu meie?” (Ap. t. 10:47.)

¹⁴ Aastal 49 arutasid apostlid ja Jeruusalemma kogudusevanemad, kas kristlusse pöördunud mittejuudid peavad laskma end ümber lõigata või mitte. Sel koosolekul võttis Peetrus julgelt sõna ning tuletas vendadele meelde, et ta oli aastaid varem ise olnud tunnistajaks sellele, kuidas püha vaim langes ümberlõikamata mittejuutide peale. Peetruse sõnavõtt aitas esimese sajandi juhtival kogul otsust langetada. (Ap. t. 15:6–11, 13, 14, 28, 29.) Tõenäoliselt oli nii juutidest kui ka mittejuutidest kristlastel hea meel, et Peetrus niimoodi kartmatult faktidele tähelepanu juhtis. Seda vaimselt küpset meest oli lihtne usaldada. (Heebr. 13:7.)

15. Millise vea tegi Peetrus Antiookias? (Vaata pilti artikli alguses.)

¹⁵ Peagi pärast 49. aasta koosolekut läks Peetrus Süüria provintsi pealinna Antiookiasse. Seal suhtles ta meelsasti oma mittejuutidest vendadega. Küllap kuulasid nad hoolega tema õpetussõnu ja kogemusi. Võib vaid ette kujutada nende jahmatust ja pettumust, kui Peetrus hakkas ühtäkki neist eemale hoidma. Teised juudikristlased, isegi Barnabas, järgisid mõtlematult Peetruse halba eeskuju. Miks tegi selline tubli ja küps kogudusevanem säärase vea? See võinuks ju koguduse lõhestada. Ja mida õpetab Peetruse lugu meile selle kohta, kuidas oleks tark toimida siis, kui mõni kogudusevanem teeb oma sõnade või tegudega meile haiget?

16. a) Kuidas Peetruse veale tähelepanu juhiti? b) Millised küsimused tekivad?

 ¹⁶ Loe Galaatlastele 2:11–14. Inimesekartus sai Peetrusele püünispaelaks. (Õpet. 29:25.) Kuigi Peetrus teadis, kuidas Jehoova mittejuutidesse suhtub, kartis ta, mida mõtlevad temast Jeruusalemma koguduse ümberlõigatud juudikristlased. Apostel Paulus, kes oli samuti viibinud 49. aastal Jeruusalemmas toimunud koosolekul, rääkis temaga otsekoheselt ja paljastas tema silmakirjalikkuse. (Ap. t. 15:12.) Mida arvasid asjast mittejuutidest kristlased, kelle vastu Peetrus oli ülekohtune olnud? Kas juhtunu sai neile komistuskiviks? Kas Peetrus kaotas selle vea tõttu oma eesõigused?

17. Millest oli näha, et Jehoova andestas Peetrusele tema eksimuse?

¹⁷ Näib, et Peetrus võttis Pauluse manitsust alandlikult kuulda. Pühakirjast ei ilmne, et Peetrus oleks oma eesõigused kaotanud. Õigupoolest kirjutas ta hiljem püha vaimu juhtimisel kaks kirja, mis said Piibli osaks. Väärib märkimist, et oma teises kirjas nimetab Peetrus Paulust „armsaks vennaks”. (2. Peetr. 3:15.) Kuigi Peetruse väärsamm võis teha mittejuutidest kristlastele haiget, kasutas koguduse pea Jeesus teda edaspidigi. (Efesl. 1:22.) Koguduseliikmetel oli seega võimalus jäljendada Jeesust ja tema isa Jehoovat ning olla andestavad. Loodetavasti ei saanud ühe ebatäiusliku inimese eksimus kellelegi neist komistuskiviks.

18. Millised olukorrad võivad panna proovile meie ustavuse Jehoovale?

¹⁸ Nii nagu esimesel sajandil, pole ka tänapäeval kristlikus koguduses ühtegi täiuslikku kogudusevanemat. Piibel ütleb tabavalt: „Me kõik ju eksime tihti.” (Jaak. 3:2.) Ilmselt pole meil raske selle tõsiasjaga nõustuda, kuid olukord on keerulisem siis, kui mõni vend on ebaõiglane meie enda vastu. Kas vaatame siis asjadele Jehoova vaatepunktist ning jäljendame tema õiglust? Näiteks, kuidas sa reageerid, kui sulle tundub, et mõne kogudusevanema sõnad on eelarvamuslikud? Kas sind lööb rivist välja see, kui kogudusevanem ütleb mõtlematult midagi, mis sind solvab? Kas järeldad kohe, et see inimene ei sobi enam kogudusevanemaks, või kas ootad kannatlikult, mida koguduse pea Jeesus teeb? Kas üritad näha suuremat pilti ning pead meeles näiteks seda, et see vend on juba palju aastaid ustavalt Jehoovat teeninud? Kui vend, kes sinu vastu eksib, jätkab kogudusevanemana teenimist või saab eesõiguseid isegi juurde, siis kas oled tema pärast rõõmus? Kui oled valmis andestama, jäljendad hoiakut, mis on täiuslikult õiglasel Jumalal. (Loe Matteuse 6:14, 15.)

19. Kuidas meil tuleks toimida, kui keegi on meie vastu ebaõiglane?

¹⁹ Õiglased inimesed igatsevad näha päeva, mil Jehoova teeb lõpu kogu ebaõiglusele, mida Saatan ja tema maailm on põhjustanud. (Jes. 65:17.) Paraku võime seni kogeda vahel ebaõiglust. Kui seda juhtub, siis tunnistagem alandlikult, et meil ei pruugi olukorrast tervikpilti olla, ning andestagem neile, kes meie vastu on eksinud. Nii saame jäljendada Jehoova õiglust.