OLIN 12-aastane, kui mõistsin, et mul on teistele midagi väärtuslikku anda. Kokkutulekul küsis üks vend minult, kas sooviksin minna kuulutama. Vastasin jaatavalt, ehkki ma polnud kunagi varem kuulutamas käinud. Läksime territooriumile ning ta andis mulle mõned brošüürid, mis rääkisid Jumala kuningriigist. „Sina käi inimeste juures sealpool tänavat ja mina käin siinpool tänavat,” ütles ta. Hakkasin pabistades majast majja käima, ja enne kui arugi sain, olin kõik brošüürid ära levitanud. Nägin, et paljud inimesed soovisid seda, mis mul oli neile anda.

Olen sündinud aastal 1923 Inglismaal Kenti krahvkonnas Chathami linnas. Kasvasin üles inimeste keskel, kes olid elanud üle mitmeid pettumusi. Esimene maailmasõda polnud täitnud lootust, et maailmast saab parem paik. Peale selle olid mu vanemad pettunud baptisti vaimulikes, kes paistsid omakasu peal väljas olevat. Kui olin umbes üheksa-aastane, hakkas mu ema käima Rahvusvahelise Piibliuurijate Ühingu majas. Seal pidasid oma koosolekuid inimesed, kes olid võtnud endale nimeks Jehoova tunnistajad. Üks sealsetest õdedest korraldas lastele piiblitunde, mis põhinesid Piiblil ja raamatul „Jumala kannel”. Mulle meeldis see, mida õppisin.

Teismeeas rääkisin inimestele rõõmuga lootusest, mida pakub Jumala sõna. Ehkki päris tihti tegin majast majja kuulutustööd üksinda, sain õppida ka teistelt, kui nendega koos kuulutasin. Näiteks kord, kui sõitsime jalgratastel koos ühe vanema vennaga kuulutama, möödusime ühest vaimulikust ja ma ütlesin: „Näe, sikk läheb!” Vend pidas oma jalgratta kinni ja palus mul koos endaga juuresolevale palgile istuda. Ta küsis: „Kes on andnud sulle õiguse otsustada, kes on sikk ja kes mitte? Oleme parem rõõmsad selle üle, et saame rääkida inimestele head sõnumit, ja jätame kohtumõistmise Jehoova hooleks.” Noil päevil õppisin palju selle kohta, kui suurt rõõmu toob andmine. (Matt. 25:31–33; Ap. t. 20:35.)

Ühelt teiselt vanemalt vennalt õppisin, et kui soovime andmisest rõõmu tunda, tuleb meil mõnikord kannatlikult raskusi taluda. Tema abikaasa ei sallinud Jehoova tunnistajaid. Kord kutsus see vend mind enda poole keha kinnitama. Tema naine oli raevus selle pärast, et mees oli kuulutustööl  käinud, ning hakkas meid teepakkidega loopima. Vend aga ei teinud talle etteheiteid, vaid korjas rahulikult teepakid kokku ja pani need tagasi oma kohale. Tema kannatlikkus sai tasutud aastaid hiljem, kui ta naisest sai Jehoova tunnistaja.

Minu soov jagada teistele lootusesõnumit üha kasvas. Mu ema ja mina lasime end ristida 1940. aasta märtsis Doveri linnas. 1939. aasta septembris, kui olin 16-aastane, oli Suurbritannia kuulutanud Saksamaale sõja. Juunikuus aastal 1940 vaatasin oma koduuksel, kuidas veoautod tuhandete traumeeritud sõduritega mööda sõitsid. Need olid Dunkirki lahingus ellujäänud. Ma ei näinud nende silmis mingit lootusesädet ja soovisin neile väga Jumala kuningriigist rääkida. Hiljem samal aastal hakati Suurbritanniat järjepidevalt pommitama. Nägin igal õhtul, kuidas Saksa pommitajad hulgakaupa meist üle lendasid. Oli hirmus kuulda, kuidas pommid vilisesid ja seejärel maha langedes plahvatasid. Hommikuti välja minnes oli näha suuri varemetes alasid. Mõistsin järjest selgemini, et Jumala kuningriik on mu ainus lootus.

Aastal 1941 algas elu, mis on teinud mind nii õnnelikuks. Olin töötanud Chathami kuninglikus laevatehases laevameistri õpipoisina. See oli kadestamisväärt koht, millega kaasnesid mitmesugused hüved. Jehoova teenijad olid juba ammu mõistnud, et kristlased ei tohiks osaleda sõdades. Ja 1941. aasta paiku saime aru, et kristlased ei peaks töötama sõjatööstuses. (Joh. 18:36.) Kuna selles laevatehases ehitati allveelaevu, otsustasin töölt lahkuda ja hakata Jehoovat täisajaliselt teenima. Minu esimene teenistuskoht oli maaliline Cirencesteri linn Cotswoldsis.

18-aastaselt pandi mind üheksaks kuuks vangi, sest olin keeldunud väeteenistusse minemast. Oli üsna kohutav tunne, kui kongiuks mu selja taga kinni prantsatas ja ma üksi jäin. Ent peagi hakkasid valvurid ja teised vangid pärima, miks ma seal olen. Mul oli hea meel, et mul õnnestus neile oma usust rääkida.

Pärast vabanemist paluti mul hakata kuulutustööd tegema koos Leonard Smithiga * meie kodupaiga Kenti krahvkonna linnades. Alates aastast 1944 saadeti Kenti poole teele üle tuhande mehitamata reaktiivlennuki, mis olid täis lõhkeainet. Neid lennukeid nimetati lendavateks pommideks. Otse meie kohal asus natside võimu all oleva Euroopa ning Londoni vaheline lennukoridor. Inimestes  tekitas õudu, kui nad kuulsid lennukimootori seiskumist, sest oli teada, et mõni sekund hiljem kukub lennuk alla ja plahvatab. Me uurisime Piiblit ühe viieliikmelise perega. Mõnikord istusime nende juures rauast laua all, mis pidi maja kokku varisedes kaitset pakkuma. Kõik selle pere liikmed lasid end aja jooksul ristida.

Pärast sõda tegin kaks aastat pioneeritööd Lõuna-Iirimaal. Me ei teadnud, et Iirimaa on Inglismaast nii erinev. Käisime majast majja ja palusime öömaja, selgitades, et oleme misjonärid, ning samuti pakkusime tänaval ajakirju. Väga rumal käitumine nii katoliiklikul maal! Kui üks mees ähvardas meile kallale tulla, esitasime politseile selle kohta kaebuse, kuid politseinik küsis: „Ja mida te nüüd ootate?” Me ei taibanud, kui palju võimu oli seal preestritel. Nad lasid töölt vallandada inimesi, kes võtsid meilt vastu raamatuid, ja nende ässitusel tõsteti meid meie elukohtadest välja.

Peagi mõistsime, et kui kolime uude kohta, on hea sõita jalgrattaga oma elupaigast kaugele ja kuulutada piirkonnas, mis kuulub mõnele teisele preestrile. Kõige viimasena külastasime enda naabruses elavaid inimesi. Kilkenny linnas uurisime ühe noore mehega Piiblit kolm korda nädalas hoolimata vihaste rahvajõukude ähvardustest. Mulle meeldis õpetada Piibli tõdesid nii väga, et otsustasin esitada avalduse Gileadi piiblikooli, kus anti väljaõpet misjonitööks.

Pärast viiekuulist kursust New Yorgi osariigis määrati meie klassist mind ja veel kolme lõpetanut Kariibi mere väikestele saartele. 1948. aasta novembrikuus lahkusime New Yorgist 18-meetrise kuunari Sibia pardal. Ma polnud kunagi varem purjetanud, seega olin päris põnevil. Üks vend meie hulgast, Gust Maki, oli kogenud laevakapten. Ta õpetas meile põhilisi meremeheoskusi, näiteks erisuguste purjede ülestõstmist ja allalaskmist, kompassi järgi kursi hoidmist ja vastu tuult purjetamist. Gust navigeeris oskuslikult 30 päeva läbi ohtlike tormide, kuni jõudsime Bahama saartele.

Kuulutasime mõned kuud Bahama väiksematel saartel ja võtsime siis kursi Tuulealustele ja Tuulepealsetele saartele. Need asuvad umbes 800 kilomeetri pikkusel alal Neitsisaartest Puerto Rico lähedal kuni peaaegu Trinidadini välja. Viis aastat kuulutasime peamiselt väikestel saartel, kus polnud ühtegi Jehoova tunnistajat. Mõnikord läks mitu nädalat mööda, enne kui saime posti saata või vastu võtta. Ent neil kaugetel saartel Jehoova sõna kuulutada oli tõeline rõõm. (Jer. 31:10.)

Kui jäime mõnda lahte ankrusse, tekitas meie saabumine kohalike külaelanike seas üsna suurt elevust. Nad kogunesid maabumissillale, et näha, kes me oleme. Mõned neist polnud kunagi varem näinud kuunarit ega valgenahalist inimest. Saareelanikud olid sõbralikud ja usklikud inimesed ning tundsid hästi Piiblit. Tihtipeale andsid nad meile värsket kala, avokaadosid ja maapähkleid. Meie väikesel purjekal polnud palju ruumi magamiseks, toiduvalmistamiseks või riiete pesemiseks, kuid me saime hakkama.

Tavaliselt sõudsime kaldale ja külastasime inimesi terve päeva. Rääkisime, et õhtul võib kuulda piibliteemalist kõnet. Videvikus helistasime  laevakella. Rahva saabumine oli lummav vaatepilt. Nende õlilambid olid otsekui vilkuvad tähed, mis mööda mäekülgi tasapisi alla laskusid. Mõnikord tuli kokku sadakond inimest. Nad jäid meie juurde hilisõhtuni ning esitasid palju küsimusi. Kuna neile meeldis laulda, toksisime mõne kuningriigilaulu sõnad paberile ja jagasime laiali. Me neljakesi püüdsime viisi üles võtta ning rahvas ühines meiega. Nende hääled harmoneerusid nii kaunilt. Kui toredad ajad need olid!

Mõned huvilised jalutasid pärast oma uurimiskorda koos meiega järgmise pere juurde ja istusid ka seal piibliuurimise juures. Kuna pidime mõne nädala pärast jälle edasi liikuma, palusime sageli kõige innukamaid huvilisi, et nad teistega Piiblit edasi uuriksid, kuni me tagasi tuleme. Oli kena näha, kui tõsiselt seda ülesannet võeti.

Tänapäeval on paljud neist saartest täis sagivaid turiste, kuid tol ajal olid need eraldatud paigad, kus olid vaid türkiissinised laguunid, liivarannad ja palmid. Purjetasime ühelt saarelt teisele öösiti. Mänguhimulised delfiinid ujusid meie laeva kõrval. Kosta oli üksnes vaikset sulinat, kui laevanina läbi vee kündis. Ümberringi, niikaugele kui silm ulatus, oli näha kuuvalguses hõbedaselt sillerdavat merd.

Kui olime viis aastat nendel saartel kuulutanud, purjetasime Puerto Ricosse, et vahetada oma kuunar välja mootorlaeva vastu. Seal armusin ma kaunisse neidu Maxine Boydi, kes teenis misjonärina. Ta oli olnud lapsest saati tulihingeline hea sõnumi kuulutaja. Maxine oli teeninud misjonärina Dominikaani Vabariigis, kuni sealne katoliiklust soosiv valitsus ta 1950. aastal maalt välja saatis. Laevameeskonna liikmena oli mul luba Puerto Ricos viibida vaid üks kuu. Pidin peagi seilama tagasi saartele kuulutustööd tegema ja jääma sinna mitmeks aastaks. Seepärast ütlesin endale: „Ronald, kui sa seda tüdrukut tahad, siis tegutse kiiresti!” Kolm nädalat hiljem tegin Maxine’ile abieluettepaneku ning kuue nädala pärast olime juba abielus. Meid määrati misjonärideks Puerto Ricosse, nii et selle uue laeva peale ma ei läinudki.

Aastal 1956 hakkasime tegema ringkonnatööd ja meile väga meeldis vendi külastada. Paljud neist olid üsna vaesed. Näiteks Potala Pastillo külas oli kaks lasterikast Jehoova tunnistajate perekonda. Mõnikord mängisin nendele lastele flööti. Küsisin väikeselt tüdrukult Hildalt, kas ta tahaks koos meiega kuulutama tulla. Ta vastas: „Tahan küll, aga ma ei saa. Mul pole midagi jalga panna.” Ostsime talle paari kingi ja ta tuli meiega kuulutama. Tükk aega hiljem, aastal 1972, kui me Maxine’iga Brooklyni Peetelis käisime, astus meie juurde üks õde, kes oli just lõpetanud Gileadi kooli. Ta oli minemas Ecuadori, kuhu ta oli määratud. See õde küsis meilt: „Te vist ei tunne mind ära? Ma olen see väike tüdruk Pastillost, kel polnud kingi.” See oli tõesti Hilda! Olime teda nähes nii õnnelikud, et lausa nutsime.

Aastal 1960 kutsuti meid teenima Puerto Rico harubüroosse, mis asus pisikeses kahekordses majas San Juanis Santurce linnaosas. Suurema osa tööst tegime esialgu koos Lennart Johnsoniga. Tema ja ta abikaasa olid esimesed Jehoova tunnistajad Dominikaanis ning Puerto Ricosse olid nad tulnud aastal 1957. Hiljem hakkas harubüroos tööle ka Maxine. Ta tegeles ajakirjatellimustega, mida tuli nädalas üle tuhande. Maxine’ile meeldis see töö, sest ta mõtles kõigile neile inimestele, kes sel teel vaimset toitu saavad.

Tunnen rõõmu Peetelis teenimisest, sest seeläbi saab nii palju teistele anda. Muidugi on siin ka omad raskused. Kui näiteks aastal 1967 toimus Puerto Ricos esimene rahvusvaheline kokkutulek, tundsin, et minu õlgadel on suur vastutusekoorem. Puerto Ricosse saabus ka vend Nathan Knorr, kes juhtis tol ajal Jehoova tunnistajate ülemaailmset tegevust. Ta arvas ekslikult, et olin jätnud korraldamata kokkutulekule saabuvate misjonäride transpordi, kuid tegelikult polnud see nii. Hiljem andis ta mulle otsekoheselt nõu, et võiksin töötada organiseeritumalt, ja sõnas, et on minus pettunud. Ma ei tahtnud temaga vaidlema hakata, aga tundsin, et ta on minu suhtes ülekohtune, ja see lõi mind veidi rööpast välja. Ent kui mina ja Maxine järgmine kord vend Knorriga kohtusime,  kutsus ta meid enda poole ning valmistas meile süüa.

Puerto Ricost sõitsime mitu korda Inglismaale minu pere juurde. Isast ei saanud Jehoova tunnistajat sel ajal, kui mina ja ema tõe vastu võtsime. Ent ema pakkus meie kodus tihti öömaja Peeteli vendadele, kes sealses koguduses kõnesid esitasid. Isa nägi, kui alandlikud on need ülevaatajad võrreldes vaimulikega, kes olid talle aastaid tagasi kibedat pettumust valmistanud. Viimaks, aastal 1962, sai mu isast Jehoova tunnistaja.

Mu kallis abikaasa Maxine suri aastal 2011. Ootan väga, et saaksin teda paradiisis taas näha. Kui suurepärane lootus see küll on! Olime Maxine’iga koos 58 aastat ja nägime, kuidas selle aja jooksul Jehoova tunnistajate arv Puerto Ricos kasvas 650-lt 26 000-ni. Aastal 2013 liideti Puerto Rico harubüroo USA omaga ning mind kutsuti teenima Wallkilli. Elanud Puerto Ricos 60 aastat, tundsin end seal põliselanikuna sama palju nagu coqui, kuulus Puerto Rico ronikärnkonn, kes laulab videvikus: „Koo-kii, koo-kii!” Olin sellel maal õnnelik, kuid mul oli aeg edasi liikuda.

Teenin Jumalat siiani rõõmsalt Peetelis. Olen praegu üle 90 aasta vana ning minu ülesandeks on julgustada ja innustada Peeteli pere liikmeid vaimse karjasena. Mulle on öeldud, et alates Wallkilli tulekust olen pidanud maha üle 600 sellise vestluse. Mõned, kes minu juurde tulevad, tahavad arutada minuga oma isiklikke muresid või pereprobleeme. On neid, kes küsivad nõu, kuidas olla Peeteli-teenistuses edukas. Hiljuti abiellunud küsivad nõuandeid abielu teemadel. Mõnel on palutud minna Peetelist kuulutustööpõllule. Kuulan hoolega kõiki, kes minuga vestlevad, ja kui kohane, ütlen tihtipeale: „„Jumal armastab rõõmsat andjat.” Ole oma tööd tehes rõõmus. Sa teed seda Jehoova heaks.” (2. Kor. 9:7.)

Peetelis aitab õnnelikuks jääda sama põhimõte, mis kõikjal mujalgi: tuleb mõelda sellele, miks see, mida sa teed, on tähtis. Kõik, mida me Peetelis teeme, on püha teenistus. See aitab „ustaval ja arukal orjal” anda ülemaailmsele vennaskonnale vaimutoitu. (Matt. 24:45.) Me kõik saame Jehoovat kiita, ükskõik kus me teda teenime. Tehkem siis rõõmuga seda, mida ta meilt palub, sest „Jumal armastab rõõmsat andjat”.