1., 2. Millised sündmused Filippis eelnesid Pauluse ja Siilase vangistusele? (Vaata pilti artikli alguses.)

ON KESKÖÖ. Misjonärid Paulus ja Siilas istuvad Filippi linna vangla kõige sügavamas sopis. Nende jalad on pakku pandud ja seljad tulitavad äsja saadud hoopidest. (Ap. t. 16:23, 24.) Kui kiiresti see kõik käis! Vähimagi hoiatuseta lohistas rahvahulk nad turuplatsile ja seadis kohtu ette, mis oli kiiruga kokku aetud. Neil kisti riided seljast ja neid peksti keppidega. (Ap. t. 16:16–22.) Milline karjuv ülekohus! Paulusel kui Rooma kodanikul oli õigus väärikale kohtumõistmisele. *

² Pimeduses konutades meenutab Paulus päevasündmusi. Ta mõtleb filiplaste peale. Neil pole linnas isegi sünagoogi, nagu on paljudes teistes linnades, mida Paulus on külastanud. Juutidel tuleb käia üheskoos palvetamas jõe  ääres, väljaspool linnamüüri. (Ap. t. 16:13, 14.) Kas sellepärast, et linnas ei leidu isegi kümmet juudi meest, mis on nõutav, et rajada sünagoog? Pealegi on Filippi elanikud väga uhked oma Rooma kodakondsuse üle, kuigi neil pole arvatavasti kõiki kodanikuõigusi. (Ap. t. 16:21.) Kas see on põhjus, miks nad ei pea üldse võimalikuks, et nood kaks juuti, Paulus ja Siilas, võiksid olla Rooma kodanikud? Igal juhul siin nad nüüd on, ebaõiglaselt vanglasse heidetud.

3. Miks võis vangistus Pauluse segadusse ajada, kuid milline oli tema hoiak?

³ Võib-olla mõtleb Paulus ka viimaste kuude sündmuste peale. Ta oli viibinud Egeuse mere teisel kaldal Väike-Aasias. Püha vaim oli Paulust korduvalt takistanud teatud piirkondades kuulutamast. Tundus, nagu sundinuks püha vaim teda kuhugi mujale minema. (Ap. t. 16:6, 7.) Aga kuhu? Vastuse sai ta Troases nähtud nägemusest. Paulusele öeldi: „Tule Makedooniasse ...!” Saanud Jehoova tahte kohta niivõrd selge märguande, järgnes Paulus otsekohe kutsele. (Loe Apostlite teod 16:8–10.) Kuid mis edasi sai? Peagi pärast Makedooniasse jõudmist sattus ta vanglasse! Miks lubas Jehoova millelgi säärasel juhtuda? Peab ta siin veel kaua kinni istuma? Kui sellised mõtted Paulusel peas keerlesidki, siis ei lasknud ta neil igatahes õõnestada oma usku ega rikkuda rõõmu. Koos Siilasega nad hoopis „palvetasid ning kiitsid Jumalat lauluga”. (Ap. t. 16:25.) Nende südant ja meelt kaitses Jumala rahu.

4., 5. a) Kuidas võib meie olukord sarnaneda Pauluse omaga? b) Mismoodi Pauluse olukord ootamatult muutus?

⁴ Võib-olla on sinugi elus olnud aegu, mil tundsid, et oled küll järginud Jehoova püha vaimu juhatust, kuid siis on asjalood võtnud ootamatu pöörde. Sa sattusid mingitesse raskustesse või leidsid end olukorrast, mis nõudis elus suuri muudatusi. (Kog. 9:11.) Vahest on küsimus, miks Jehoova lubas sellistel asjadel juhtuda, jäänudki õhku rippuma. Kui jah, siis mis aitaks sul vastu pidada ja säilitada Jehoova vastu täit usaldust? Vastuse leidmiseks pöördugem tagasi Pauluse ja Siilase loo juurde.

⁵ Kui Paulus ja Siilas parajasti Jumalat lauluga kiidavad, puhkeb korraga rida ootamatuid sündmusi. Äkitselt algab tugev maavärin. Vanglauksed paiskuvad lahti. Kõigi vangide ahelad vallanduvad. Paulus hoiab ära vangivalvuri enesetapu. Valvur ja kogu ta pere lasevad end ristida. Hommikul saadavad linnajuhid oma teenrid Paulust ja Siilast vabastama. Ametnikud paluvad neil vaikselt linnast lahkuda. Saades teada, et Paulus ja Siilas on Rooma kodanikud, mõistavad linnajuhid, millise suure vea nad on teinud, ning saabuvad isiklikult kohale, et neid saata. Kuid Paulus ja Siilas soovivad kõigepealt hüvasti jätta oma vastristitud õe Lüüdiaga. Lisaks kasutavad nad võimalust vendi julgustada. (Ap. t. 16:26–40.) Kui kiiresti kõik muutus!

6. Mida me nüüd arutama ja vaatlema hakkame?

⁶ Mida neist sündmustest õppida? Jehoova oskab üllatada, nii et meil pole vaja raskustes olles muretseda. See õppetund avaldas Paulusele kahtlemata tugevat mõju, nagu näitab tema hilisem kiri Filippi vendadele, mis räägib muretsemisest ja Jumala rahust. Arutame kõigepealt Pauluse sõnu kirjakohas Filiplastele 4:6, 7 (loe). Seejärel vaatleme veel mõnd Piibli näidet, kus Jehoova on tegutsenud üllatuslikult. Lõpuks arutame, kuidas „Jumala rahu” aitab meil vastu pidada ja Jehoovat alati usaldada.

7. Mida õpetlikku tahtis Paulus oma kirjaga Filippi vendadele öelda ja mida õpime tema sõnadest meie?

⁷ Kahtlemata meenutasid Filippi vennad Pauluse kirja lugedes, mis kõik oli temaga juhtunud, ja kuidas keegi neist ei osanud aimatagi, mida Jehoova tegelikult tegema hakkas. Mida õpetlikku tahtis Paulus neile öelda? Pole vaja muretseda. Kui palvetad, saad Jumalalt rahu. Pane tähele, et Jumala rahu on miski, „mida inimmõistus ei suuda haarata”. Mis see tähendab? Mõned on tõlkinud seda väljendit ka „ületab kõik meie unistused” või „ületab kõik inimeste kavatsused”. Paulus ütles sisuliselt, et „Jumala rahu” on imelisem kui ükski fantaasialend. Niisiis ei pruugi me inimlikust vaatepunktist oma probleemidele lahendust näha, kuid Jehoova näeb. Ja tema oskab üllatada. (Loe 2. Peetruse 2:9.)

8., 9. a) Mida head tuli sellest, et Paulus oli talunud Filippis ülekohut? b) Miks võtsid Filippi vennad Pauluse sõnu tõsiselt?

⁸ Kui Filippi vennad mõtlesid tagasi möödunud kümnele aastale pärast noid sündmusi, said nad jõudu juurde. Paulus rääkis tõtt. Jehoova oli lubanud sündida ebaõiglusel, kuid see aitas lõpuks „head sõnumit kaitsta ja selle kuulutamist seadustada”. (Filipl. 1:7.) Linnajuhid ei söandanud enam teha midagi halba vastsele kristlikule kogudusele. Vahest just tänu Pauluse julgusele jäi tema reisikaaslane, arst Luukas, Filippisse, kui Paulus ja Siilas sealt lahkusid. Luukas sai sealseid uusi kristlasi tugevdada.

⁹ Filippi vennad teadsid Pauluse kirja lugedes, et tegu pole mingi eluvõõra õpetlase suletööga. Paulus elas isiklikult läbi ränki katsumusi, ometi oli tal „Jumala rahu”. Kui Paulus filiplastele kirjutas, viibis ta Roomas koduarestis. Ent oli ikka ilmne, et teda valdas „Jumala rahu”. (Filipl. 1:12–14; 4:7, 11, 22.)

10., 11. Mida meil tuleks teha, kui oleme millegi pärast suures mures, ja mida on meil mõistlik oodata?

¹⁰ Kuidas on võimalik, et me ei muretse millegi pärast ja kogeme „Jumala rahu”? Pauluse sõnad filiplastele näitavad, et vastumürk muretsemisele on palve. Seega, kui oleme millegi pärast mures, on meil vaja panna oma muremõtted palvesõnadesse. (Loe 1. Peetruse 5:6, 7.) Palveta Jehoova poole kindlas usus, et ta hoolib sinust. Väljenda palves ka tänu sulle  osaks saanud õnnistuste eest. Kui peame meeles, et Jumal suudab „teha mõõtmatult rohkem kõigest sellest, mida me palume või oskame ette kujutada”, kasvab meie usaldus tema vastu. (Efesl. 3:20.)

¹¹ Nii nagu Paulust ja Siilast, võib meidki üllatada see, mida Jehoova meie heaks teeb. See ei pruugi olla midagi vaatemängulist, kuid on alati just see, mida vajame. (1. Kor. 10:13.) Muidugi ei istu me ise käed rüpes ega lihtsalt oota, et Jehoova midagi ette võtaks või probleemi lahendaks. Meil on tarvis kooskõlas oma palvetega ka tegutseda. (Rooml. 12:11.) Nii tõendame, et meil on tõsi taga, ja anname Jehoovale võimaluse meid õnnistada. Samas tuleb mõista, et Jehoovat ei piira meie soovid, plaanid või ootused. Vahel võib Jehoova üllatada. Mõtleme mõnele piibliloole, mis kasvatavad meie usku sellesse, et Jehoova võib meid aidata üllataval viisil.

12. a) Mida tegi Hiskija, kui teda ähvardas Assüüria kuningas Sanherib? b) Mida me õpime sellest, kuidas Jehoova probleemi lahendas?

¹² Pühakirjas on palju näiteid Jehoova üllatavast tegutsemisest. Kuningas Hiskija elas ajal, kui Assüüria kuningas Sanherib tungis Juudasse ja vallutas kõik kindlustatud linnad peale Jeruusalemma. (2. Kun. 18:1–3, 13.) Siis pöördus Sanherib Jeruusalemma vastu. Mida tegi Hiskija selles ähvardavas olukorras? Ta läks palves Jehoova ette ja küsis nõu tema prohvetilt Jesajalt. (2. Kun. 19:5, 15–20.) Kuna Hiskija püüdis olla mõistlik, andis ta Sanheribile nõutud andami. (2. Kun. 18:14, 15.) Samuti tegi Hiskija ettevalmistusi pikaajaliseks piiramisseisukorraks. (2. Ajar. 32:2–4.) Ent kuidas olukord lahenes? Jehoova saatis ingli, kes hävitas ühe ööga 185 000 Sanheribi sõdurit. Midagi sellist ei oodanud isegi Hiskija! (2. Kun. 19:35.)

13. a) Mida õpetab Joosepi juhtum? b) Mida ootamatut juhtus Aabrahami naise Saaraga?

¹³ Mõtle ka noorele mehele Joosepile, Jaakobi pojale. Kas Joosepil oli Egiptuse vangiurkas vähimatki aimu, et ta määratakse tähtsuselt teiseks meheks riigis või et Jehoova päästab tema kaudu Jaakobi soo näljasurmast? (1. Moos. 40:15; 41:39–43; 50:20.) Ilmselgelt ületas Jehoova tegutsemine kõik Joosepi ootused. Meenuta veel Joosepi vanavanaema Saarat. Kas eakas Saara oskas arvata, et Jehoova laseb tal endal poja sünnitada, mitte lihtsalt omaks võtta teenijanna last? Iisaki sünd ületas  kahtlemata Saara julgeimadki unistused. (1. Moos. 21:1–3, 6, 7.)

14. Milles me võime Jehoova puhul kindlad olla?

¹⁴ Muidugi ei oota me, et Jehoova kõrvaldaks ime läbi kõik meie probleemid juba enne tõotatud uut maailma. Samuti ei nõua me, et ta teeks meie elus midagi vaatemängulist. Küll aga teame, et Jumal, kes aitas oma teenijaid hämmastaval viisil, on ka meie Jumal, Jehoova. (Loe Jesaja 43:10–13.) See teadmine aitab temale loota. Ta võib teha mida iganes vaja, et suudaksime täita tema tahet. (2. Kor. 4:7–9.) Mida eeltoodud piiblilood õpetavad? Hiskija, Joosepi ja Saara näited tõendavad, et kui jääme Jehoovale ustavaks, võib ta aidata meil ületada näiliselt ületamatut.

15. Mis võimaldab meil säilitada „Jumala rahu”? Selgita.

¹⁵ Mis võimaldab meil katsumustes vastu pidada ja säilitada „Jumala rahu”? Head suhted oma Jumala Jehoovaga. Sellised suhted on võimalikud üksnes „Kristus Jeesuse kaudu”, kes andis oma elu lunastusohvriks. Lunastus on meie taevase isa järjekordne hämmastav tegu. Lunastuse alusel andestab Jehoova meie patud, nii et meil võib olla puhas südametunnistus ja me võime saada temaga lähedaseks. (Joh. 14:6; Jaak. 4:8; 1. Peetr. 3:21.)

16. Mida teeb meiega „Jumala rahu”? Too võrdlus.

¹⁶ Mida teeb meiega „Jumala rahu, mida inimmõistus ei suuda haarata”? Pühakiri vastab: „[See] kaitseb teie südant ja mõtteid Kristus Jeesuse kaudu.” (Filipl. 4:7.) Vastega „kaitsma” tõlgitud algkeelne sõna oli militaartermin. See seostus garnisoniga, mis muiste valvas kindluslinna. Filippi oli säärane linn. Filiplased magasid öösel rahulikult, teades, et sõdurid valvavad linnaväravaid. Kui meil on „Jumala rahu”, on meie süda ja mõtted samuti rahulikud. Jehoova hoolib meist ja soovib meile head – see teadmine valvab meid, et me ei mattuks muremõtete alla. (1. Peetr. 5:10.)

17. Mis aitab meil tulevikule julgelt vastu minna?

¹⁷ Peagi näeb inimkond viletsust, millest suuremat ei tule maa peal enam kunagi. (Matt. 24:21, 22.) Me ei tea, mida see täpselt meile igaühele tähendab, ent pole mingit põhjust ülearu muretseda. Ehkki me ei tea kõiki Jehoova tulevasi tegusid, tunneme teda kui isiksust. Ajalugu on näidanud, et mis ka ei juhtuks, Jehoova viib oma eesmärgi alati täide, ja vahel üsna üllataval moel. Iga kord, kui Jehoova midagi sellist meie heaks teeb, kogeme uuel viisil „Jumala rahu, mida inimmõistus ei suuda haarata”.