KUIDAS ma sellisesse olukorda sattusin? Jutustan teile oma elust. Olen sündinud 29. juulil 1929 Filipiinidel. Kasvasin üles ühes külas Bulakani provintsis. Meie elujärg polnud kiita, sest oli majanduslanguse aeg. Olin noor poiss, kui puhkes sõda. Filipiinidele tungis Jaapani sõjavägi. Meie küla asus aga kõrvalises kohas ja seega lahingutegevus meid otseselt ei puudutanud. Meil polnud raadiot ja televiisorit ning meil ei käinud ka ajalehte. Teated sõja kohta levisid vaid suusõnal.

Meie peres oli kaheksa last ja mina olin vanuselt teine. Kui olin kaheksa-aastane, võtsid vanavanemad mu enda juurde elama. Me olime katoliiklased, kuid vanaisa suhtus kõigisse religioonidesse eelarvamusteta ja ta võttis hea meelega vastu usulist kirjandust, mida sõbrad talle andsid. Mäletan, et ta näitas mulle tagalogikeelseid brošüüre „Kaitse”, „Varjupaik” ja „Paljastatud” * ning ka Piiblit. Mulle meeldis väga Piiblit lugeda, eriti evangeeliume. See äratas minus soovi järgida Jeesuse eeskuju. (Joh. 10:27.)

Jaapani okupatsioon lõppes aastal 1945. Umbes sel ajal kutsusid vanemad mind koju tagasi. Vanaisa innustusel ma läksingi.

Peagi pärast seda, 1945. aasta detsembris, tuli meie külla kuulutama grupp Jehoova tunnistajaid Angati linnast. Üks eakas vend tuli meie juurde ja selgitas, mida Piibel räägib „viimsetest päevadest”. (2. Tim. 3:1–5.) Ta kutsus meid naaberkülla Piiblit uurima. Mu vanemad ei läinud, aga mina läksin. Seal oli koos umbes 20 inimest ja mõned neist esitasid Piibli kohta küsimusi.

Ma ei saanud päris täpselt aru kõigest, mis seal räägiti, ja mõtlesin lahkuda. Ent siis hakati laulma üht kuningriigilaulu. See laul puudutas mind ja ma otsustasin jääda. Pärast laulu ja palvet kutsuti  meid kõiki järgmiseks pühapäevaks koosolekule Angati linna.

Päris mitu meist kõndis umbes kaheksa kilomeetrit, et jõuda koosolekule, mida peeti perekond Cruzi juures. Kohale tuli viiekümne inimese ringis. Mind hämmastas, et isegi väiksed lapsed suutsid kaasa rääkida sügavatel Piibli teemadel. Kui olin seal käinud juba mitmel koosolekul, kutsus eakas pioneer Damian Santos, kes oli varem olnud linnapea, mind enda juurde ööbima. Arutlesime Piibli üle varaste hommikutundideni.

Noil päevil võtsid paljud tõe omaks kohe pärast seda, kui olid kuulnud Piibli põhiõpetustest. Ma polnud käinud eriti palju koosolekutel, kui juba vennad küsisid minult ja teistelt, kas tahame ristimisele minna. Mina vastasin: „Jah, tahan küll.” Teadsin, et tahan saada Kristuse orjaks. (Kol. 3:24.) Läksime lähedal asuva jõe äärde, kus mina ja veel üks inimene end ristida lasime. See oli 15. veebruaril aastal 1946.

Mõistsime, et kuna oleme ristitud kristlased, tuleb meil Jeesuse eeskujul korrapäraselt kuulutamas käia. See ei meeldinud aga mu isale, kes ütles: „Sa oled liiga noor, et jutlustada. Ja see vettekastmine ei teinud sinust veel jutlustajat.” Selgitasin talle, et hea sõnumi kuulutamine on Jumala tahe. (Matt. 24:14.) Lisasin: „Ma pean elama selle järgi, mida olen Jumalale tõotanud.” Siis purskaski isa välja selle ähvarduse, mida mainisin alguses. Tema kindel nõu oli teha kõik selleks, et ma ei hakkaks kuulutama. Selle juhtumi tõttu jätsin esimest korda midagi maha, et püüelda vaimsete eesmärkide poole.

Cruzide pere kutsus mind elama enda juurde Angati linna. Mind ja pere noorimat tütart Norat innustati saama pioneeriks. Alustasimegi mõlemad pioneerteenistust 1. novembril 1947. Mina kuulutasin edasi Angatis, kuid Nora tegi seda ühes teises linnas.

Kui olin kolmandat aastat pioneer, esitas harubüroo vend Earl Stewart Angati linnaväljakul kõne rohkem kui 500 inimesele. Ta pidas oma kõne inglise keeles ja pärast tegin mina sellest tagalogi keeles kokkuvõtte. Mul oli vaid seitse aastat kooliharidust, kuid õpetajad olid rääkinud meiega päris palju inglise keeles. Minu inglise keel paranes ka tänu sellele, et tagalogi keeles oli üsna vähe piibliteemalist kirjandust. Seepärast uurisin paljusid väljaandeid inglise keeles. Igatahes oli mul piisavalt hea inglise keele pagas, et tõlkida seda kõnet ja hiljem veel teisigi kõnesid.

Sel päeval, kui ma vend Stewarti kõnet tõlkisin, mainis ta kohalikule kogudusele, et harubüroo plaanib kutsuda Peetelisse appi üks või kaks pioneerist venda. Abi oli vaja seetõttu, et misjonärid olid minemas New Yorki „Teokraatia kasvu” kokkutulekule. Mina olingi üks neist, kes kutsuti. Taas jätsin maha tuttavaks saanud paiga, kuid seekord selleks, et Peetelis abiks olla.

Saabusin Peetelisse 19. juunil 1950. Peetel asus tol ajal hektarisuurusel krundil ühes vanas suures hoones, mille ümber kasvasid võimsad puud. Vallalisi vendi teenis Peetelis tosinajagu. Hommikul vara toimetasin köögis. Seejärel, alates umbes kella üheksast, triikisin pesulas riideid. Pärastlõunati töötasin samasuguse kava järgi. Jäin Peetelisse teenima ka pärast seda, kui misjonärid rahvusvaheliselt kokkutulekult tagasi tulid. Pakkisin ajakirju, et neid saaks postiga laiali saata, tegelesin tellimustega ja olin ka administraator. Tegin kõike, mida paluti.

Aastal 1952 oli minul ja veel kuuel Filipiini vennal suur rõõm saada kutse Gileadi kooli 20. kursusele. Paljud asjad, mida USA-s nägime ja kogesime, olid meile uued ja võõrad. Seal oli tõesti kõik üsna erinev sellest, millega olin harjunud oma väikses kodukülas.

Pidime näiteks õppima kasutama kodumasinaid ja köögiriistu. Ja muidugi oli kliima täiesti teistsugune! Ühel hommikul astusin õue  imeilusasse valgesse maailma. See oli esimene kord, kui nägin lund. Siis aga avastasin, et on külm, hirmus külm!

Ent need pisimured kahvatasid selle suurepärase õpetuse kõrval, mida Gileadi koolis jagati. Õpetajate meetodid olid väga tõhusad. Õppisime, kuidas infot üles leida ja sisukalt Piiblit uurida. Gileadis saadud väljaõpe tugevdas kõvasti mu suhteid Jehoovaga.

Pärast kooli määrati mind ajutiselt teenima eripioneerina New Yorki Bronxi linnaossa. Tänu sellele sain 1953. aasta juulis käia „Uue maailma ühiskonna” kokkutulekul, mis peeti sealsamas Bronxis. Kui see kokkutulek läbi sai, sõitsin tagasi Filipiinidele.

Harubüroo vennad ütlesid: „Sa lähed nüüd ringkonnatööle.” See andis mulle uue võimaluse astuda veelgi otsesemas mõttes Kristuse jälgedes. Tema rändas kaugetesse linnadesse, et aidata Jehoova lambaid. (1. Peetr. 2:21.) Minu ringkonnaks sai tohutu ala Filipiinide suurima saare Luzoni keskosas. Sinna kuulusid järgmised provintsid: Bulakan, Nuweva Esiha, Tarlak ja Sambales. Mõnda paika jõudmiseks tuli mul ületada Sierra Madre mäestik, kus oli päris raske liikuda. Nendesse kohtadesse ei läinud mingit ühistransporti. Seetõttu tuli mul küsida veoautojuhtidelt, kas võin istuda nende veokitel palgikoorma otsas. Nad olid tihti vastutulelikud, aga see polnud just kõige mugavam viis reisimiseks.

Enamasti olid kogudused üsna väiksed ja alles lapsekingades. Vennad olid tänulikud, et aitasin neil koosolekuid paremini korraldada ja kuulutustööd tõhusamalt organiseerida.

Hiljem määrati mulle ringkond, mis hõlmas tervet Bikoli piirkonda. See ringkond koosnes peamiselt hajali asuvatest gruppidest, kuhu olid saadetud mõned eripioneerid kuulutustegevusele alust panema. Ühes kodus oli selline käimla, et maa sees oleva augu kohale oli pandud kaks palgijuppi. Kui astusin neile palkidele, kukkusid need auku ja mina koos nendega. Mul läks ikka päris tükk aega, et end kasida ja hommikusöögiks valmis seada.

Umbes sel ajal hakkasin ma mõtlema Norale, kes oli alustanud Bulakanis pioneerteenistust. Temast oli saanud eripioneer ning ma läksin talle Dumaguete linna külla. Pärast seda olime mõnda aega kirjavahetuses ja aastal 1956 me abiellusime. Esimesel nädalal pärast pulmi külastasime ühte kogudust Rapu Rapu saarel. Seal tuli palju  mägedes ronida ja pikki vahemaid kõndida, kuid oli suur rõõm teenida selles eraldatud paigas vendi abielupaarina.

Kui olime umbes neli aastat olnud ringkonnatööl, kutsuti meid teenima harubüroosse. Seega algas 1960. aasta jaanuaris meie elu peetellastena. Selle pika aja jooksul olen saanud koostööd teha vastutavate vendadega ja neilt palju õppida. Ka Nora on teinud Peetelis mitmesuguseid töid.

Peetelis teenides olen näinud, kui märkimisväärselt on Jehoova teenijate arv Filipiinidel kasvanud. Kui tulin Peetelisse esimest korda noore ja vallalise vennana, oli kogu riigis umbes 10 000 kuulutajat. Nüüd on Filipiinidel tublisti üle 200 000 kuulutaja ja Peetelis toetab kuulutustegevust sadu peetellasi.

Kuna meie read aastate jooksul täienesid, jäid Peeteli hooned väikseks. Juhtiv kogu palus meil otsida krundi, kuhu saaks ehitada uue ja suurema Peeteli. Läksin koos trükikoja ülevaatajaga harubüroo läheduses majast majja küsima, kas keegi oleks nõus oma maad ära müüma. Seal kandis elas palju hiinlasi. Keegi ei olnud nõus maad müüma ja üks maaomanik ütles: „Meie, hiinlased, ei müü, vaid ostame.”

Ent ühel päeval küsis üks maaomanik ootamatult, kas sooviksime tema maa ära osta, kuna ta kolib USA-sse. See vallandas lausa uskumatu sündmuste ahela. Üks teine naaber otsustas samuti müüa ja ärgitas teisi sedasama tegema. Saime osta isegi selle mehe krundi, kes oli öelnud, et hiinlased ei müü midagi. Lühikese ajaga oli harubüroo maatükk enam kui kolmekordistunud. Olen kindel, et Jehoova soovis seda.

Aastal 1950 olin ma Peeteli pere noorim liige. Nüüd oleme koos naisega siin kõige vanemad. Ma ei kahetse sugugi, et olen järgnenud Kristusele ja läinud igale poole, kuhu ta on mind suunanud. Mu vanemad ajasid mu küll kodust minema, kuid Jehoova on andnud mulle suure usupere. Mul pole vähimatki kahtlust selles, et Jehoova annab meile kõik vajaliku, ükskõik mis ülesanne meil on. Oleme Noraga väga tänulikud Jehoovale tema hoole eest ja soovitame ka teistel teda proovile panna. (Mal. 3:10.)

Jeesus ütles kunagi maksukoguja Matteus Leevile: „Järgne mulle!” Mida too seepeale tegi? Ta „jättis kõik maha, tõusis ja järgnes talle”. (Luuka 5:27, 28.) Ka minul on olnud sedalaadi elu ja ma innustan teisigi samamoodi elama, et kogeda seeläbi Jehoova rohkeid õnnistusi.