1., 2. Kuidas Jehoova oma teenijaid lohutab ja milles me võime olla kindlad?

ÜKS noor vallaline vend, keda nimetame Eduardoks, jagas oma muremõtteid eakama abielus kogudusevanema Stepheniga. Eduardo oli mõelnud kirjakoha 1. Korintlastele 7:28 peale, mis ütleb: „Need, kes abielluvad, kogevad oma elus uusi raskusi.” Ta tundis huvi, mis raskusi siis abielus ette tuleb ja kuidas ta nendega hakkama saab, kui abiellub. Enne sellele küsimusele vastamist palus Stephen Eduardol mõelda ka järgmistele Pauluse sõnadele: „Jumal ... julgustab [„lohutab”, allmärkus] meid igas olukorras. Tema julgustab meid kõigis meie raskustes.” (2. Kor. 1:3, 4.)

² Jehoova on meie armastav isa ning ta lohutab ja julgustab meid, kui meil on raskusi. Võib-olla oled ka ise kogenud, kuidas ta on sind toetanud ja juhatanud. Tihti teeb ta seda Piibli kaudu. Me võime olla kindlad, et Jehoova  soovib meile parimat, nagu ta soovis oma teenijatele ka minevikus. (Loe Jeremija 29:11, 12.)

3. Milliseid küsimusi me selles artiklis käsitleme?

³ Muidugi on meil lihtsam probleemidega toime tulla, kui teame, mis neid põhjustab. Sama võib öelda raskuste kohta, mis on seotud abielu ja pereeluga. Mis võib põhjustada „uusi raskusi”, millest Paulus rääkis? Millised näited nii mineviku kui ka tänapäeva jumalateenijatest aitavad meil leida vajalikku lohutust? Nende küsimuste üle mõtisklemine on meile abiks.

4., 5. Millised on mõned abieluga kaasnevad raskused?

⁴ Pärast seda, kui Jehoova pani paari esimese mehe ja naise, ütles ta: „Seetõttu jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab ühte oma naisega ja neist kahest saab üks.” (1. Moos. 2:24.) Ent kuna me kõik oleme ebatäiuslikud, toob abiellumine ja uue kodu rajamine sageli kaasa probleeme. (Rooml. 3:23.) Näiteks võis naine enne abiellumist alluda oma vanematele. Piibel ütleb aga, et abiellumisega saab naise peaks mees. (1. Kor. 11:3.) Naisel võib olla raske uue olukorraga kohaneda ning ka mees võib perepeana end alguses ebakindlalt tunda. Samuti võivad vastabiellunutele põhjustada raskusi suhted abikaasa lähedastega.

⁵ Ja mõtle sellele, mis tunded neid valdavad, kui naine teatab mehele: „Me saame lapse!” Kuigi nad võivad olla väga õnnelikud, tunnevad nad ka ilmselt omajagu muret. Nad võivad karta, kuidas kulgeb rasedus ja kas laps on ikka terve. Samuti teavad nad, et neil tuleb juurde nii koheseid kui ka hilisemaid väljaminekuid. Kui laps sünnib, muutub elu kardinaalselt. Värskel emal võib minna rohkesti aega ja tähelepanu lapse eest hoolitsemisele. Paljud mehed tunnevad end sellises olukorras kõrvalejäetuna. Teisest küljest tuleb isale kohustusi juurde, sest peres on uus liige, kelle eest hoolt kanda.

6.–8. Mida võivad tunda need, kelle soov saada lapsi pole täitunud?

⁶ Mõnel abielupaaril on aga teistsugune probleem. Nad igatsevad väga last saada, kuid see pole neil õnnestunud. Kui naine ei jää rasedaks, võib ta tunda sügavat masendust. Kuigi on teada, et abielu ja lapsesaamine toob kaasa lisamuresid, võib täitumata jäänud soov olla juba iseenesest suur raskus. (Õpet. 13:12.) Piibliaegadel peeti lastetust üldiselt häbiasjaks. Seetõttu oli Jaakobi naine Raahel ahastuses, kui ta õde sai lapsi, tema aga mitte. (1. Moos. 30:1, 2.) Misjonäridelt, kes teenivad maades, kus pered on tavaliselt lasterikkad, küsitakse tihti, miks neil lapsi pole. Hoolimata nende loogilistest ja taktitundelistest selgitustest on neile öeldud näiteks midagi sellist: „Vaesekesed, me palvetame teie eest!”

⁷ Või mõtle ühele õele Inglismaal, kes tahtis väga omale last. Kui ta jõudis sellisesse ikka, mil tal polnud enam võimalik lapsi saada, tundis ta suurt ängi. Nad otsustasid abikaasaga,  et lapsendavad kellegi. See õde sõnab: „Mõnes mõttes tundsin ikkagi kaotusvalu. Ma teadsin, et lapsendamine pole sama mis oma lapse sünnitamine.”

⁸ Piibel ütleb, et „naisele on kaitseks lastesünnitamine”. (1. Tim. 2:15.) See aga ei tähenda, et sünnitamine tagab talle igavese elu. Mida see salm siis tähendab? Ema on üldiselt hõivatud lastekasvatamise ja koduste toimetustega. See võib aidata tal hoiduda näiteks tagarääkimisest või teiste asjadesse sekkumisest. (1. Tim. 5:13.) Siiski võib ta kogeda raskusi, mis on seotud pereeluga.

9. Miks võib öelda, et abikaasa kaotus on eriline katsumus?

⁹ Kui rääkida abielus ettetulevatest raskustest, siis on üks, mille peale ei pruugi kohe tulla. Selleks on abikaasa surm. Paljudele on see olnud eriline katsumus, kuna abielludes nad ei mõelnud, et nende kallis abikaasa võiks selles maailmas surra. Kristlased usuvad Jeesuse tõotust, et tuleb surnute ülesäratamine. (Joh. 5:28, 29.) Millist mõju võib see leinajale avaldada? See pakub talle märkimisväärset tröösti. Meie taevane isa on andnud pühakirjas palju tõotusi, mis on meile keerulistel aegadel lohutuseks. Mõtleme nüüd mõnele näitele, kuidas Jehoova teenijad on tundnud tema lohutust ja mismoodi see neile abiks on olnud.

10. Kuidas leidis Hanna oma murele kergendust? (Vaata pilti artikli alguses.)

¹⁰ Elkana kallil naisel Hannal oli suur mure. Ta oli viljatu, ent tema mehe teisel naisel Peninnal oli palju lapsi. (Loe 1. Saamueli 1:4–7.) Hanna pidi aastast aastasse taluma Peninna solvanguid. See tegi talle väga haiget. Ta otsis abi Jehoovalt. Piiblis öeldakse, et ta palvetas pikalt Jehoova ees. Kas Hanna uskus, et Jehoova täidab ta soovi? Tõenäoliselt küll. Igal juhul polnud ta nägu pärast palvetamist enam kurb. (1. Saam. 1:12, 17, 18.) Ta oli kindel, et Jehoova teeb lõpu tema viljatusele või lohutab teda mõnel muul moel.

11. Kuidas võib palve olla meile lohutuseks, nagu see oli Hannalegi?

¹¹ Niikaua kui me oleme ebatäiuslikud ja elame Saatana võimuses olevas maailmas, ei ole meil raskustest pääsu. (1. Joh. 5:19.) Kas pole seepärast hea teada, et Jehoova „lohutab meid igas olukorras”? Üks abinõu raskustega toimetulekul on palve. Hanna valas Jehoovale kõik oma südame pealt välja. Samuti tuleb meil raskustes olles teha rohkem kui vaid mainida Jehoovale, mida tunneme. Meil tuleb teda anuda ehk teda tungivalt ja kogu südamest paluda ning väljendada talle kõiki oma tundeid. (Filipl. 4:6, 7.)

12. Millest leidis rõõmu lesknaine Anna?

¹² Isegi kui tunneme oma elus tühjust – on see siis tingitud lastetusest või lähedase inimese kaotusest –, võime siiski leida lohutust. Jeesuse päevil elanud naisprohvet Anna oli kaotanud oma mehe kõigest seitsmeaastase kooselu järel. Piiblis ei mainita, et tal oleks olnud lapsi. Mida Anna 84-aastaselt endiselt tegi? Kirjakohas  Luuka 2:37 öeldakse: „Ta ... ei puudunud kunagi templist, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastudes ja palvetades.” Jah, Anna leidis lohutust ja rõõmu Jehoova teenimisest.

13. Too näide, kuidas saavad tõelised sõbrad lohutust pakkuda.

¹³ Kui käime tihedalt läbi oma vendade ja õdedega, leiame tõelisi sõpru. (Õpet. 18:24.) Paula meenutab, et ta oli viieaastane, kui tema ema lõpetas Jehoova teenimise, ja et ta oli seetõttu väga õnnetu. Mingi aja pärast pööras talle tähelepanu pioneer nimega Ann, kes oli talle suureks toeks ja aitas tal vaimselt kasvada. „Kuigi Ann ei ole mu sugulane, tajusin tema siirast hoolt,” jutustab Paula. „See aitas mul Jehoovat edasi teenida.” Paula on praegu tubli Jehoova teenija ning ta on väga rõõmus, et tema ema on taas koguduseliige. Ka Annil on hea meel, et ta sai olla Paulale vaimse ema eest.

14. Milliseid õnnistusi võivad kogeda need, kes lohutavad teisi?

¹⁴ On huvitav, et kui osutame siirast huvi teiste vastu, võib see aidata meil enda negatiivseid tundeid unustada. Paljud õed, ükskõik kas abielus või mitte, on leidnud rahulolu kuulutustööst, kuna nad teavad, et nii teevad  nad Jehoovaga koostööd ja täidavad tema tahet. Mõned tunnevad lausa, et kuulutustöö on neile justkui teraapia. Me kõik võime näidata üles hoolivust teiste vastu, kui kuulutame neile Piibli sõnumit. Ja kui me teeme head oma vendadele ja õdedele, saame nendega lähedasemaks. (Filipl. 2:4.) Apostel Paulus on meile heaks eeskujuks. Ta kohtles Tessaloonika koguduse kristlasi „hellalt otsekui imetav ema”. Samuti julgustas ja innustas ta neid „nagu isa oma lapsi”. (Loe 1. Tessalooniklastele 2:7, 11, 12.)

15. Kellel lasub vastutus lastele tõde õpetada?

¹⁵ Üks valdkond, mis väärib tähelepanu, on julgustuse ja abi pakkumine peredele. Mõnikord on uus kuulutaja palunud abi kogenumalt kristlaselt, et see aitaks tema lastel tões edusamme teha ja võib-olla isegi uuriks nendega Piiblit. Pühakirja järgi lasub aga vastutus oma lapsi õpetada ja juhatada nende vanematel. (Õpet. 23:22; Efesl. 6:1–4.) Mõnel juhul on teiste abi vajalik ja teretulnud, kuid see ei vabasta vanemaid nende vastutusest. Korrapärane suhtlemine pereringis on väga oluline.

16. Mida tuleks lapsi aidates meeles pidada?

¹⁶ Kui vanem otsustab paluda kellelgi oma lastega Piiblit uurida, ei tohiks see võtta üle lapsevanema rolli. On ka juhtumeid, kui mõnel kristlasel on palutud uurida lapsega, kelle vanemad ei ole tõest huvitatud. Sel kristlasel on vaja meeles pidada, et Piibli õpetamine ei tee temast veel selle lapse vanemat. Sellist piibliuurimist oleks tark juhatada kas lapse kodus tema vanemate või mõne küpse kristlase juuresolekul või siis mõnes sobivas avalikus kohas. See aitab vältida arusaamatusi ja vääritimõistmisi. Ja ehk hakkavad vanemad aja jooksul ise kandma vastutust õpetada oma lastele Piibli tõde.

17. Kuidas võivad lapsed oma peret julgustada ja lohutada?

¹⁷ Noored, kes õpivad tõelist Jumalat armastama ja tema juhatust järgima, võivad oma peret julgustada ja lohutada. Nad saavad seda teha nii, kui peavad oma vanematest lugu ja aitavad neid praktilisel moel. Samuti saavad nad pakkuda vaimset tuge. Enne veeuputust teenis Jehoovat Seti järeltulija Lemek. Ta ütles oma poja Noa kohta: „Tema toob meile lohutust meie töös ja vaevas, sest Jehoova on maapinna neednud.” See ennustus täitus pärast veeuputust, kui needus maapinnalt kõrvaldati. (1. Moos. 5:29; 8:21.) Lapsed, kes teenivad ustavalt Jehoovat, võivad igat oma pereliiget julgustada ja lohutada, aidates neil praegustes raskustes vastu pidada ning elada üle veelgi suurema viletsuse, kui seda oli veeuputus.

18. Mis aitab meil vapralt vastu pidada mistahes raskustes?

¹⁸ Jehoova teenijaid on tänapäeval lohutanud ja julgustanud palvetamine, mõtisklemine Piibli näidete üle ning lähedased suhted vendade ja õdedega. (Loe Laul 145:18, 19.) Teadmine, et Jehoova on alati valmis meid lohutama, aitab meil vapralt vastu pidada mistahes raskustes.