1., 2. a) Kuidas Jeesus Jumala seadusse suhtus? b) Kuidas kirjatundjad ja variserid Moosese seadust moonutasid?

JEESUS armastas Moosese seadust. Pole ka ime! Selle seaduse andis tema kallis isa Jehoova. Jeesuse sügavat kiindumust Jumala seadusse kuulutati ette kirjakohas Laul 40:8: „Sinu tahet, mu Jumal, täidan ma hea meelega, su seadus on sügaval mu sees.” Jeesus kinnitas nii oma sõnade kui ka tegudega, et Jumala seadus on täiuslik ja kasulik ning et kõik, mis on selles kirjas, täitub. (Matt. 5:17–19.)

² Jeesusel võis olla väga valus näha, kuidas kirjatundjad ja variserid tema isa seadust moonutasid. Nad järgisid vähem olulisi nõudeid kohati peensusteni. Jeesus sõnas: „Te annate kümnist mündist, tillist ja köömnest.” Ent mis oli valesti? Ta lisas: „Aga [te] ei hooli sellest, mis on Moosese seaduses kaalukam: õiglusest, halastusest ja ustavusest.” (Matt. 23:23.) Erinevalt neist vagatsevatest variseridest nägi Jeesus, mis on Jumala seaduses tõeliselt tähtis – millised Jumala omadused on iga käsu taga.

3. Mida selles artiklis käsitletakse?

³ Tänapäeval Moosese seadus enam ei kehti. (Rooml. 7:6.)  Ometi on Jehoova lasknud selle seaduse Piiblisse kirja panna. Ta ei taha, et me tähtsustaks üle selle üksikasju, vaid et saaksime aru ja peaksime kinni sellest, mis on seaduses kaalukam – selle käskudes leiduvatest ülevatest põhimõtetest. Millised põhimõtted kajastuvad näiteks pelgulinnade korralduses? Eelmises artiklis räägiti, mida põgenik ette võttis ja mida sellest võib õppida. Kuid seoses pelgulinnadega võime õppida ka seda, milline on Jehoova ja kuidas me saame teda eeskujuks võtta. Käsitleme selles artiklis kolme küsimust. Kuidas pelgulinnade korraldus Jehoova halastust esile tõstab? Mida see õpetab Jehoova suhtumise kohta inimellu? Mil moel ilmneb selles tema täiuslik õiglus? Püüa panna tähele, kuidas sina saaksid oma taevasest isast eeskuju võtta. (Loe Efeslastele 5:1.)

4., 5. a) Mis tegi pelgulinnad kergesti ligipääsetavaks ning mis oli selle eesmärk? b) Mida õpetab see meile Jehoova kohta?

⁴ Kõik kuus pelgulinna olid kergesti ligipääsetavad. Jehoova käskis valida kolm linna ühelt poolt Jordani jõge ja kolm teiselt poolt jõge. Miks? Et põgenik võiks leida pelgupaiga kiiresti ja hõlpsalt. (4. Moos. 35:11–14.) Pelgulinnadesse viivaid teid hoiti heas korras. (5. Moos. 19:3.) Juudi pärimuse järgi olid teede ääres suunaviidad, mis juhatasid põgeniku pelgulinna. Tänu pelgulinnadele ei pidanud inimene, kes oli kellegi kogemata tapnud, põgenema võõrale maale, kus teda oleks võidud ahvatleda ebajumalaid teenima.

⁵ Mõtle: Jehoova, kes käskis mõrvaritele surmanuhtluse määrata, hoolitses ka selle eest, et tahtmatul tapjal oleks võimalus leida halastust ja kaitset. „Kõik oli tehtud võimalikult arusaadavaks, lihtsaks ja hõlpsaks,” kirjutas üks piibliõpetlane. „Selline oli Jumala armulikkus.” Jehoova pole südametu kohtumõistja, kes ihkab oma teenijaid karistada. Ta on hoopis „väga halastav”. (Efesl. 2:4.)

6. Milline oli variseride hoiak võrreldes Jumala halastusega?

⁶ Variserid seevastu ei olnud halastavad. Juudi pärimuse järgi ei andestanud nad näiteks inimesele, kes oli eksinud ühes ja samas asjas rohkem kui kolm korda. Jeesus rääkis nende hoiaku kirjeldamiseks loo variserist ja maksukogujast, kes mõlemad palvetasid. Maksukoguja  palus alandlikult Jumalalt halastust, kuid variser palvetas: „Oo, Jumal, ma tänan sind, et mina pole selline nagu kõik teised – väljapressijad, ülekohtused, abielurikkujad – ega ka mitte selline nagu see maksukoguja!” Miks olid variserid nii tõrksad osutama halastust? Piiblis öeldakse, et nad ei pannud teisi mikski. (Luuka 18:9–14.)

7., 8. a) Kuidas sa saad võtta eeskuju Jehoovast, kui keegi sinu vastu eksib? b) Miks võib öelda, et andestamiseks on vaja alandlikkust?

⁷ Võta eeskuju Jehoovast, mitte variseridest. Püüa olla mõistev. (Loe Koloslastele 3:13.) Tee kõik selleks, et teistel oleks lihtne sinu käest andestust paluda. (Luuka 17:3, 4.) Küsi endalt, kas sina oled andestav isegi siis, kui keegi su vastu korduvalt eksib, ja kas soovid kogu südamest taastada rahu igaühega, kes on sulle haiget teinud.

⁸ Andestamiseks on vaja alandlikkust. Variserid ei olnud valmis andestama, sest nad pidasid teisi endast alamaks. Kristlastena tuleb meil aga järgida Piibli juhist „Pidage alandlikult teisi endast ülemaks”. (Filipl. 2:3.) Teised on meie andestust väärt. Kas sa järgid Jehoova eeskuju ja oled alandlik? Kui keegi soovib sinult andestust paluda, siis hoia teed enda juurde nii-öelda avatuna ja heas korras. Ole valmis andeks andma ja ära saa kergesti pahaseks. (Kog. 7:8, 9.)

9. Mis tuletas iisraellastele meelde, et inimelu on püha?

⁹ Pelgulinnade üks peamisi eesmärke oli kaitsta iisraellasi veresüü eest. (5. Moos. 19:10.) Jehoova armastab elu ning ta vihkab „käsi, mis valavad süütut verd” tahtlikult. (Õpet. 6:16, 17.) Õiglase ja püha Jumalana ei saanud ta jätta tähelepanuta isegi tahtmatut verevalamist. Tõsi, sellisele tapjale halastati. Ent ta pidi ikkagi minema vanemate jutule, ja kui need leidsid, et ta oli valanud verd kogemata, pidi ta jääma pelgulinna kuni ülempreestri surmani. See võis tähendada, et ta oli sunnitud veetma seal kogu ülejäänud elu. Need tõsised meetmed tuletasid kõigile iisraellastele meelde, et inimelu on püha. Elu andja austamiseks tuli neil vältida igasugust tegevust või tegevusetust, mis võinuks seada ohtu ligimeste elu.

10. Kuidas näitas Jeesus, et kirjatundjad ja variserid ei väärtustanud elu?

¹⁰ Erinevalt Jehoovast ei väärtustanud kirjatundjad ja variserid elu. Jeesus ütles neile: „Te olete võtnud ära teadmiste võtme! Ise te pole sisse läinud ja olete püüdnud takistada neid, kes lähevad sisse.” (Luuka 11:52.) Nad oleksid pidanud avama Jumala sõna tähenduse ning aitama teistel käia igavesse ellu viival teel. Selle asemel juhtisid nad aga inimesi „elu teerajajast” Jeesusest eemale, juhatades neid hukatuslikule teele.  (Ap. t. 3:15.) Kirjatundjad ja variserid olid uhked ja isekad ning neile ei läinud ligimeste elu ega heaolu suurt korda. Ilmselgelt polnud nad halastavad ega hoolivad.

11. a) Kuidas ilmnes Pauluse puhul, et ta suhtus ellu nii nagu Jumal? b) Mis aitab meil suhtuda kuulutustöösse samamoodi nagu Paulus?

¹¹ Kuidas me saame hoiduda hoiakust, mis oli kirjatundjatel ja variseridel, ning järgida Jehoova eeskuju? Meil tuleks suhtuda eluandi austusega ja pidada seda kalliks. Pauluse puhul ilmnes see selles, et ta andis inimestele põhjalikult tunnistust. Seetõttu võis ta öelda: „Ma olen puhas kõikide verest.” (Loe Apostlite teod 20:26, 27.) Ometi ei ajendanud Paulust kuulutustööd tegema ei süü- ega kohusetunne. Ta armastas inimesi ning nende elu oli talle väga kallis. (1. Kor. 9:19–23.) Ka meie peaksime suhtuma ellu nii nagu Jumal. Ta „soovib, et kõik oma patte kahetseksid”. (2. Peetr. 3:9.) Kas see on ka sinu soov? Kui arendad endas halastust, märkad tõenäoliselt, et sinu innukus ja rõõm kuulutustöös kasvab.

12. Miks on ohutus jumalateenijaile tähtis?

¹² Me suhtume ellu samamoodi nagu Jehoova ka siis, kui meil on õige suhtumine ohutusse. Meil tuleb tööd tehes ja autot juhtides alati järgida ohutusnõudeid, seda ka siis, kui ehitame või hooldame jumalakummardamispaiku või sõidame koosolekule ja tagasi. Ära kunagi sea produktiivsust, raha või tähtaegu ettepoole turvalisusest ja tervisest. Jumal teeb alati seda, mis on õige. Me soovime olla temasarnased. Eriti just kogudusevanemad püüavad pöörata tähelepanu iseenda ja nende ümber töötavate inimeste ohutusele. (Õpet. 22:3.) Kui mõni kogudusevanem tuletab sulle meelde ohutusnõudeid, võta teda kuulda. (Gal. 6:1.) Suhtudes ellu nii nagu Jehoova, ei tule sinu peale veresüüd.

13., 14. Mida pidid Iisraeli vanemad tegema, et olla õiglased nagu Jehoova?

¹³ Jehoova käskis Iisraeli vanematel õiglaselt kohut mõista. Esiteks pidid nad selgitama välja faktid. Lisaks oli neil tarvis hoolikalt kaaluda tapja motiive, hoiakut ja eelnevaid tegusid, otsustamaks, kas talle halastada või mitte. Et olla õiglased nagu Jehoova, pidid nad tegema kindlaks, kas põgenik tegutses vihahoos ja kuritahtlikult. (Loe 4. Moosese 35:20–24.) Juhul kui oli tunnistajaid, pidid vähemalt kahe tunnistaja ütlused kattuma, et kedagi võiks mõrvas süüdi mõista. (4. Moos. 35:30.)

¹⁴ Pärast faktide väljaselgitamist tuli vanematel mõelda inimese enda, mitte ainult tema teo peale. Neil oli vaja näha pealispinnast kaugemale ja tungida asja tuumani. Eelkõige vajasid nad Jehoova püha vaimu, mis võimaldas neil olla läbinägelikud, halastavad ja õiglased nagu Jehoova. (2. Moos. 34:6, 7.)

15. Kuidas suhtus patustesse Jeesus ja kuidas variserid?

¹⁵ Variserid keskendusid üksnes sellele, mida patustaja oli teinud, mitte sellele, milline oli patustaja süda. Kui variserid nägid Jeesust Matteuse juures pidusöögil, pärisid nad tema jüngritelt: „Miks teie õpetaja sööb koos maksukogujate ja patustega?” Jeesus vastas: „Arsti ei vaja mitte terved, vaid haiged. Minge ja mõelge järele, mida tähendavad sõnad „Ma tahan halastust, mitte ohvrit”. Sest ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Matt. 9:9–13.) Kas Jeesus vaatas ränkadele pattudele läbi sõrmede? Sugugi mitte. Sisaldas ju  Jeesuse põhiline sõnum üleskutset patukahetsusele. (Matt. 4:17.) Kuid Jeesus pani tähele, et vähemalt mõned „maksukogujad ja patused” tahtsid muutuda. Nad polnud Matteuse juures lihtsalt söömas. Piibel näitab, et nende seas oli palju Jeesuse järelkäijaid. (Mark. 2:15.) Kahjuks ei näinud enamik varisere nendes inimestes seda, mida Jeesus nägi. Nad tembeldasid oma ligimesed parandamatuteks patustajateks. Variserid erinesid kardinaalselt õiglasest ja halastavast Jumalast, keda nad väitsid end teenivat.

16. Mida püüab õiguskomitee kindlaks teha?

¹⁶ Tänapäeva kogudusevanematel on väga oluline võtta eeskujuks Jehoovat, kes „armastab õigust”. (Laul 37:28.) Kõigepealt tuleb neil uurida põhjalikult ja teha järelepärimisi, nagu Piiblis öeldakse, et aru saada, kas on tehtud väärtegu või mitte. Kui on, käsitlevad nad asja pühakirjal põhinevate juhtnööride järgi. (5. Moos. 13:12–14.) Õiguskomiteesse kuuluvatel vanematel tuleb kindlaks teha, kas rängalt patustanud kristlane kahetseb. Kahetsus või selle puudumine pole alati ilmselge. Arvestada tuleb patustaja vaatenurka, hoiakut ja meelelaadi. (Ilm. 3:3.) Ta peab kahetsema, et talle saaks halastada. *

17., 18. Kuidas võivad kogudusevanemad aru saada, kas patustanu kahetsus on ehtne? (Vaata pilti artikli alguses.)

¹⁷ Erinevalt Jehoovast ja Jeesusest ei näe kogudusevanemad inimese südamesse. Kui sina oled kogudusevanem, siis kuidas on sul võimalik aru saada, kas kahetsus on ehtne? Esiteks, palu Jehoovalt tarkust ja vahetegemisoskust. (1. Kun. 3:9.) Teiseks, uuri Jumala sõna ja ustava orja väljaandeid, et eristada „sellele maailmale omast kurvastust” ja „Jumalale meelepärast kurvastust” ehk ehtsat kahetsust. (2. Kor. 7:10, 11.) Pane tähele, kuidas kirjeldatakse Piiblis kahetsevaid ja mittekahetsevaid patustanuid. Missugused on Piibli järgi nende tunded, hoiak ja käitumine?

¹⁸ Viimaks, püüa näha inimesest tervikpilti. Võta arvesse patustanu tausta ja ajendeid ning kergendavaid asjaolusid. Piiblis on ennustatud kristliku koguduse pea Jeesuse kohta: „Ei mõista ta kohut selle järgi, mida ta silmad näevad, ega noomi lihtsalt selle põhjal, mida ta kõrvad kuulevad. Ta mõistab viletsaile kohut õigluses ning noomib inimesi tasaste hüvanguks õiguses.” (Jes. 11:3, 4.) Kogudusevanemad, te olete Jeesuse määratud alamkarjased ning ta aitab teil mõista kohut nii nagu tema. (Matt. 18:18–20.) Kas pole me tänulikud, et meie seas on kogudusevanemad, kes meist hoolivad? Me hindame neid väga nende väsimatute püüdluste eest luua koguduses õiglane ja halastav õhkkond.

19. Millist õpetlikku mõtet seoses pelgulinnadega kavatsed sina ellu rakendada?

¹⁹ Moosese seadus peegeldab „teadmiste ja tõe põhiolemust”. Sealt on võimalik õppida Jehoova ja tema põhimõtete kohta. (Rooml. 2:20.) Näiteks pelgulinnade korraldus õpetab kogudusevanematele seda, kuidas mõista kohut õiglaselt, meile kõigile aga seda, kuidas kohelda üksteist truu armastuse ja halastusega. (Sak. 7:9.) Moosese seadus ei kehti enam. Kuid Jehoova pole muutunud, ta peab õiglust ja halastust endiselt väga tähtsaks. On suur au teenida Jumalat, kes on teinud meid endasarnaseks, kelle omadusi me saame jäljendada ja kelle juurest leiame pelgupaiga.