JOOSEP ARIMAATIAST ei mõistnud vist isegi, kust ta võttis julguse astuda Rooma maavalitseja Pontius Pilatuse ette, keda peeti äärmiselt põikpäiseks inimeseks. Jeesuse väärikaks matmiseks pidi aga keegi tema surnukeha Pilatuselt kätte küsima. Näost näkku kohtumine polnudki nii hull, kui Joosep oli võib-olla kujutlenud. Saanud sadakonnaülemalt kinnituse, et Jeesus on surnud, täitis Pilatus talle esitatud palve. Nüüd tõttas Joosep hukkamispaika tagasi, süda endiselt raske. (Mark. 15:42–45.)

• Kes oli Joosep Arimaatiast?

• Mis seos oli tal Jeesusega?

• Miks see lugu väärib tähelepanu?

Markuse evangeelium ütleb Joosepi kohta „ülemkohtu lugupeetud liige”. See ülemkohus on sanhedrin, juudi kõrgeim valitsus- ja kohtuorgan. (Mark. 15:1, 43.) Joosep oli järelikult üks oma rahva juhtidest ja see selgitab, kuidas ta võis pääseda audientsile Rooma maavalitseja juurde. Pole ka üllatav, et Joosep oli rikas mees. (Matt. 27:57.)

Sanhedrin oli Jeesuse suhtes üldiselt vaenulik. Selle liikmed mahitasid Jeesuse hukkamist. Kuid Joosepit tunti „hea ja õiglase mehena”. (Luuka 23:50.) Erinevalt enamikust kolleegidest sanhedrinis oli ta aus, moraalne ja püüdis elada Jumala käskude kohaselt. Ta „ootas Jumala kuningriiki”, ja see võib seletada, miks ta sai Jeesuse jüngriks. (Mark. 15:43; Matt. 27:57.) Tõenäoliselt tõmbas Jeesuse sõnum Joosepit just tema siira armastuse pärast tõe ja õigluse vastu.

Johannese 19:38 ütleb, et Joosep „oli Jeesuse jünger, kuid salaja, sest ta kartis juute”. Mida Joosep õieti kartis? Ta teadis, kuidas juudid Jeesust põlgasid ja kui halastamatult nad heitsid sünagoogist välja neid, kes temasse uskusid. (Joh. 7:45–49; 9:22.) Juudid jälestasid, vältisid ja ignoreerisid sünagoogist välja heidetuid. Nõnda siis oli Joosepil raske avalikult tunnistada oma usku Jeesusesse. See võis tähendada prestiiži ja positsiooni kaotamist.

Joosep polnud ainus, kel olid sedasorti hirmud. Tekstis Johannese 12:42 öeldakse: „Siiski hakkasid paljud ülemadki temasse [Jeesusesse] uskuma, aga variseride pärast ei tunnistanud nad teda, et neid kogudusest välja ei heidetaks.” Veel üks sellises olukorras inimene oli Nikodeemos, kes oli samuti sanhedrini liige. (Joh. 3:1–10; 7:50–52.)

Ehkki Joosep oli Jeesuse jünger, ei suutnud ta end sundida seda avalikult ütlema. See oli tõsine probleem, eriti arvestades Jeesuse järgmisi sõnu: „Kes tunnistab inimeste ees, et usub minusse, selle kohta tunnistan minagi oma taevase isa ees, et ta kuulub minule. Ent kes salgab mu ära inimeste ees, selle salgan minagi ära oma taevase isa ees.” (Matt. 10:32, 33.) Joosep küll otse ei salanud Jeesust, kuid ta ei julgenud teda ka tunnustada. Kas sina julged?

Joosepi auks tuleb möönda, et Piibli järgi ei toetanud ta sanhedrini salaplaani Jeesuse vastu. (Luuka 23:51.) On oletatud, et Joosep ei viibinudki Jeesuse kohtuprotsessil. Kuidas iganes ka oli,  pidi Joosep tundma end äärmiselt armetult selle kohutava õiguseväänamise pärast. Paraku polnud tema võimuses seda takistada.

Selleks ajaks, kui Jeesus suri, oli Joosep ilmselt suutnud oma kõhklustele lõpu teha ning ta asus avalikult Jeesuse jüngrite poolele. Seda näitab kirjakoht Markuse 15:43, kus öeldakse: „Ta võttis julguse kokku ja läks Pilatuse ette ning palus endale Jeesuse surnukeha.”

Paistab, et Jeesuse surres oli Joosep tema juures. Igal juhul teadis ta Jeesuse surmast enne Pilatust. Kui ta küsis Pilatuselt Jeesuse surnukeha, siis maavalitseja „imestas, et kas Jeesus on juba surnud”. (Mark. 15:44.) Kui Joosep tõesti oli tunnistajaks Jeesuse surmaheitlusele piinapostil, kas võis see õudne stseen mõjutada tema südametunnistust nii, et ta viimaks otsustas tõe eest seista? Võimalik. Lõpuks hakkas Joosep igatahes tegutsema. Ta polnud enam salajünger.

Juudi seaduse kohaselt tuli surmamõistetute laibad matta enne päikeseloojangut. (5. Moos. 21:22, 23.) Roomlastel aga oli kombeks jätta hukatud kurjategijate kehad postile roiskuma või visata need ühishauda. Seda ei kavatsenud Joosep lasta Jeesusega juhtuda. Hukkamispaiga lähedal oli tal kaljusse  raiutud hauakoobas. Sinna polnud veel kedagi maetud, mis näitab, et Joosep oli alles hiljuti Arimaatiast * Jeruusalemma tulnud ning soetanud selle koopa perekonnahauaks. (Luuka 23:53; Joh. 19:41.) Joosepist oli väga suuremeelne, et ta mattis Jeesuse omaenda tulevasse hauakambrisse. See viis täide prohvetiennustuse, mille kohaselt messiale antakse matmispaik „rikaste juurde”. (Jes. 53:5, 8, 9.)

Kõik neli evangeeliumi ütlevad, et pärast seda, kui Jeesuse keha oli postilt maha võetud, mähkis Joosep selle peenlinasesse riidesse ja asetas oma uude hauda. (Matt. 27:59–61; Mark. 15:46, 47; Luuka 23:53, 55; Joh. 19:38–40.) Üheainsa isiku kohta on otse öeldud, et ta aitas Joosepit. See on Nikodeemos, kes tõi lõhnaaineid surnukeha võidmiseks. Teades mõlema mehe positsiooni, on vähe tõenäoline, et nad surnukeha ise hauda kandsid. Pigem võisid nad kandmise ja matmise teenritele ülesandeks teha. Oli nagu oli, asi polnud neile nii lihtne. Surnukehaga kokku puutunud inimesed olid seitse päeva tseremoniaalselt ebapuhtad ja kõik, mida nad puudutasid, sai samuti roojaseks. (4. Moos. 19:11; Haggai 2:13.) Seepärast pidid nad kogu paasanädala jooksul isolatsioonis olema: nad ei saanud täita ühtki oma kohustust ega osaleda pidustustel. (4. Moos. 9:6.) Jeesuse matuste korraldamisega riskis Joosep ka kolleegide naeru alla sattumisega. Kuid nüüd oli ta valmis kandma kõiki tagajärgi, mida tõi Jeesuse matmine ja enda tunnistamine tema jüngriks.

Joosepit Arimaatiast mainitakse Piiblis ainult seoses Jeesuse matmisega. Sellepärast tekib küsimus, mis temast sai. Tõde on, et me ei tea seda. Kõige eespool jutustatu valguses on siiski väga tõenäoline, et temast sai avalikult kristlane. Oli ju näha, et tema usk ja julgus pigem kasvasid kui kahanesid noil katse- ja kriisihetkedel. See oli hea märk.

See lugu näitab kätte, mille üle me kõik võiksime mõelda: kas leidub midagi – olgu positsioon, karjäär, omand, perekondlikud sidemed või isegi vabadus –, mida peame tähtsamaks kui suhteid Jehoovaga?