1.–3. a) Milline oli Jehoova rahva olukord, kui Sakarja alustas prohvetitööd? b) Miks pidi Jehoova kutsuma oma rahvast enese juurde tagasi?

LENDAV rullraamat, mõõdunõusse kinni pandud naine ning kaks tuules lauglevat kuretiibadega naist – need dramaatilised pildid on pärit Sakarja raamatust. (Sak. 5:1, 7–9.) Miks andis Jehoova prohvetile sellised rabavad nägemused? Milline oli tollal juutide olukord? Miks peaksid Sakarja nägemused meile korda minema?

² Aasta 537 e.m.a oli Jehoova rahvale rõõmurohke. Nende 70 aasta pikkune Babüloonia vangipõlv oli möödas. Nad asusid õhinal tööle, et taastada Jeruusalemmas õige jumalakummardamine. Aastal 536 e.m.a rajati templi vundament. Seepeale „rahvas hõiskas valjusti ja nende hääl kostis väga kaugele”. (Esra 3:10–13.) Kuid varsti kohtasid ehitajad vastupanu. Kuhjuvad raskused tegid inimesed araks. Nad jätsid templiehituse ning siirdusid omaenda maju ehitama ja põlde harima. 16 aastat hiljem polnud Jehoova tempel ikka  veel valmis. Jumala rahvas vajas meeldetuletust, et neil tuleb Jehoova juurde tagasi pöörduda, mitte keskenduda omaenda heaolule. Jehoova soovis, et nad naaseksid tema juurde ning asuksid taas teda julgelt ja kogu südamest teenima.

³ Meenutamaks oma teenijatele, miks nad Babülooniast üldse vabastati, saatis Jumal aastal 520 e.m.a nende juurde prohvet Sakarja. Juba nimi Sakarja, mis tähendab „Jehoova on mäletanud”, võis tuua neile meelde tähtsa tõe. Ehkki nemad olid unustanud Jehoova päästeteod, oli Jumalal oma rahvas endiselt meeles. (Loe Sakarja 1:3, 4.) Ta kinnitas, et aitab neil taastada puhta jumalakummardamise, kuid samas hoiatas ka selge sõnaga, et ei salli ükskõikset teenistust. Uurigem, kuidas Jehoova sütitas oma rahvast Sakarja kuuenda ja seitsmenda nägemuse kaudu. Mõelgem ka, mida meie tänapäeval võime neist nägemustest õppida.

4. Mida nägi Sakarja oma kuuendas nägemuses ning miks väärib tähelepanu, et kirjutatud oli rullraamatu mõlemale poolele? (Vaata esimest pilti artikli alguses.)

⁴ Sakarja raamatu 5. peatükk algab tavatu nägemusega. (Loe Sakarja 5:1, 2.) Prohvet näeb lendavat rullraamatut, mis on umbes 9 meetrit pikk ja 4,5 meetrit lai. See on lahti keritud, valmis lugemiseks. Selle mõlemal poolel on kirjas kohtusõnum. (Sak. 5:3.) Tavaliselt kirjutati ainult kirjarulli ühele poolele. Seepärast peab Sakarja nähtud rullraamat olema eriti kaaluka ja tõsise sõnumiga.

5., 6. Kuidas suhtub Jehoova varastamisse?

⁵ Loe Sakarja 5:3, 4. Muidugi peavad oma tegudest Jehoovale aru andma kõik inimesed, kuid eriti tema nime kandev rahvas. Need, kes armastavad Jumalat, mõistavad, et igasugune varastamine häbistab Jumala nime. (Õpet. 30:8, 9.) Varas on väljas omakasu peal ja unustab oma ahnuses Jumala. Võib-olla on tal enda arvates varastamiseks head ajendid või mõjuvad põhjused, ent tema teguviisis ilmneb põlgus Jehoova, tema seaduse ja üleva nime vastu.

⁶ Kas panid tähele, et viienda peatüki salmides 3 ja 4 on öeldud, kuidas needus tungib varga majja, jääb sinna ning hävitab selle palgid ja kivid? Jehoova hukkamõistu ei pea kinni lukud ega riivid. See pääseb igasse peidupaika ning paljastab iga väärteo Jehoova rahva seas. Politsei või tööandja, koguduse- või lapsevanema eest võib õnnestuda vargust varjata, kuid mitte Jumala eest, kes kõik päevavalgele toob. (Heebr. 4:13.) On tõeliselt tore kuuluda rahva hulka, kes soovib „kõiges käituda ausalt”. (Heebr. 13:18.)

7. Kuidas me võime pääseda lendava rullraamatu needusest?

⁷ Mistahes vargus on Jehoovale vastumeelne. Meil on au elada Jehoova ülevate kõlblusnormide järgi, käitudes viisil, mis ei too teotust tema nimele. Nii võime pääseda hukkamõistvast kohtuotsusest, mille Jehoova langetab neile, kes tema seadust tahtlikult rikuvad.

8.–10. a) Mis on vanne? b) Mis vannet kuningas Sidkija murdis?

⁸ Järgmisena esitatakse lendavas rullraamatus hoiatus neile, kes vannuvad Jumala nimel valet. (Sak. 5:4.) Vanne  on kinnitus selle kohta, et miski on tõsi, või pühalik lubadus midagi teha või tegemata jätta.

⁹ Jehoova nimel midagi vanduda on väga tõsine asi. Just seda tegi Sidkija, viimane Jeruusalemma troonil istunud kuningas. Ta andis Jehoova nimel vande, et jääb Babüloonia kuningale lojaalseks vasalliks. Kuid Sidkija murdis vannet. Seepärast ütles Jehoova tema kohta: „Nii tõesti, kui ma elan, ... ta sureb Babülonis, seal, kus elab kuningas, kes tegi ta kuningaks ning kelle vannet ta põlgas ja kelle lepingut ta murdis.” (Hes. 17:16.)

¹⁰ Kuningas Sidkijal oli Jehoova ees kohustus tema nimel antud vandest kinni pidada. (2. Ajar. 36:13.) Sidkija aga pöördus Egiptuse poole, et selle abiga end Babüloonia ikkest lahti rebida. Kuid see plaan nurjus. (Hes. 17:11–15, 17, 18.)

11., 12. a) Mis on kõige tähtsam tõotus, mille saame anda? b) Kuidas peaks meie pühendumistõotus mõjutama meie igapäevaelu?

¹¹ Jehoova kuulab ka meie tõotusi. Ta suhtub neisse täie tõsidusega. Et võiksime olla talle meelepärased, tuleb meil olla sõnapidajad. (Laul 76:11.) Kõigist tõotustest kõige tähtsam on meie pühendumistõotus Jehoovale. Kui me pühendume Jumalale, anname pühaliku lubaduse teda tingimusteta teenida.

¹² Kuidas me saame elada oma pühendumistõotuse kohaselt? Nii väiksemate kui ka suuremate usuproovide korral peaks olema näha, et peame tähtsaks oma vannet ülistada Jehoovat „päevast päeva”. (Laul 61:8.) Näiteks kui mõni töö- või koolikaaslane meiega flirdib, siis kas tunneme heameelt Jehoova teedest ning tõrjume sellised lähenemiskatsed tagasi? (Õpet. 23:26.)  Või kui meie pereliikmed pole Jehoova teenijad, siis kas palume, et Jehoova aitaks meil käituda kristlikult ka siis, kui teised nii ei käitu? Kas palvetame iga päev taevase isa poole ning täname teda selle eest, et ta on võtnud meid oma rahva hulka ja et ta meid armastab? Kas võtame iga päev aega Piibli lugemiseks? Kas pole tegelikult nii, et me oleme lubanud neid asju teha? See on kuulekuse küsimus. Kui anname Jehoova teenistuses endast parima, tõendame, et armastame Jehoovat ning oleme tõepoolest oma elu talle pühendanud. Jehoova teenimine on meie eluviis, mitte paljas formaalsus. Oma pühendumistõotuse täitmine tuleb meile endale kasuks. Ustavus Jumalale tagab meile õnneliku tuleviku. (5. Moos. 10:12, 13.)

13. Mida me võime õppida Sakarja kuuendast nägemusest?

¹³ Sakarja kuues nägemus on aidanud meil mõista, et need, kes armastavad Jehoovat, ei tohi varastada ega vannet murda. Samuti õpime, et Jehoova ei kaotanud juutide suhtes lootust, ehkki nad tegid vigu. Ta mõistis, millises keerulises olukorras nad keset vaenlasi olid. Jehoova on ise meile eeskujuks, täites oma tõotusi, ning ta aitab meilgi oma tõotusi täita. Muu hulgas aitab ta meid sellega, et on andnud meile lootuse: ta teeb varsti kogu maal jumalakartmatusele lõpu. Seda kinnitab Sakarja järgmine nägemus.

14., 15. a) Mida näeb Sakarja oma seitsmendas nägemuses? (Vaata teist pilti artikli alguses.) b) Mida sümboliseerib mõõdunõus istuv naine ning miks hoitakse teda kaane all kinni?

¹⁴ Näinud lendavat rullraamatut, kuuleb Sakarja ingli sõnu „Palun tõsta pilk”. Milline on Sakarja seitsmes nägemus? Nüüd näeb ta liginemas eefast mõõdunõu. (Loe Sakarja 5:5–8.) Sel keskmise suurusega mõõdunõul on ümmargune pliist kaas. Kui see üles tõstetakse, näeb Sakarja nõus üht naist istumas. Ingel ütleb selgituseks naise kohta: „See on Jumalakartmatus.” Kujutle, millist õõva võib Sakarja tunda, kui ta näeb naist nõust välja ronimas! Õnneks tegutseb ingel kiiresti. Ta heidab naise tagasi mõõdunõusse ja sulgeb selle raske kaanega. Mida see tähendab?

¹⁵ See osa nägemusest õpetab, et Jehoova ei salli oma rahva seas jumalakartmatust. Ta kannab hoolt, et sellele pandaks piir ning et see kiiresti kõrvaldataks. (1. Kor. 5:13.) Sellele osutab tõik, et ingel virutas pliikaane nõu peale tagasi.

16. a) Mis sai mõõdunõust Sakarja nägemuses? (Vaata kolmandat pilti artikli alguses.) b) Kuhu kuretiibadega naised mõõdunõu viivad?

¹⁶ Järgmisena näeb Sakarja kaht naist, kel on tugevad tiivad nagu toonekurel. (Loe Sakarja 5:9–11.) Mõõdunõus olevast naisest on need kaks naist küll väga erinevad! Oma tugevate tiibade abil sööstavad nad alla ja haaravad kaasa mõõdunõu, kus on sees Jumalakartmatus. Kuhu nad ta viivad? Jumalakartmatus viiakse Sinearimaale ehk Babülooniasse. Miks toimetasid nad mõõdunõu Babülooniasse?

17., 18. a) Miks on Sinearimaa Jumalakartmatusele õige koht? b) Mis peaks olema meie soov seoses jumalakartmatusega?

¹⁷ Sakarja päevil elanud juudid teadsid, et Sinearimaa on Jumalakartmatusele sobiv koht. Sakarja ja tema kaasaegsed võisid kinnitada, et Babülon oli tollal jumalakartmatuse pesa. Nad  olid üles kasvanud selles kõlvatust ja ebajumalateenistust täis linnas. Seal pidid nad iga päev võitlema, et mitte lasta paganlikul ühiskonnal end mõjutada. Sakarja nägemus tõi neile kindlasti kergendust. See näitas, et Jehoova hoiab õiget jumalakummardamist puhtana.

¹⁸ Kuid see nägemus tuletas juutidele meelde, et ka neil endil on vastutus hoida oma jumalateenistust puhtana. Jehoova teenijad ei tohi lubada jumalakartmatusel enda sekka pugeda, nii et see saaks sinna pesa teha – ja nad ei lasegi sel juhtuda. Jehoova on tõmmanud meid oma puhtasse organisatsiooni, kus saame tunda tema armastust ja kaitset. Igaühel meist on vastutus aidata seda organisatsiooni sellisena hoida. Kas meil on soov hoida Jehoova koda puhtana? Jumalakartmatusel – olgu see milline tahes – ei ole kohta meie vaimses paradiisis.

19. Mida Sakarja dramaatilised nägemused meile õpetavad?

¹⁹ Sakarja kuues ja seitsmes nägemus on kainestavaks hoiatuseks ebaausatele, meeldetuletuseks, et Jehoova ei salli patustamist. Jehoova teenijad peavad jumalakartmatust vihkama. Samas kinnitavad need nägemused, et kui püüame olla oma kallile taevasele isale meelepärased, siis ei taba meid surmatoov needus, vaid ta kaitseb ja õnnistab meid. Kõik meie püüded jääda selles jumalakartmatus maailmas puhtaks saavad küllaga tasutud. Jehoova abiga me suudame jääda puhtaks! Ent kust me teame, et õige jumalakummardamine jääb püsima? Mis garanteerib meile praegu, kui suur viletsus läheneb, et Jehoova kaitseb oma organisatsiooni? Neid küsimusi käsitletakse järgmises artiklis.