Vennad peetelis töötasid rohkem kui aasta, et ehitada New Yorki Staten Islandi linnaossa raadiojaam WBBR. Pärast krundi ettevalmistamist ehitati suur maja töölistele ja eraldi hoone varustuse jaoks. Seejärel hakati hankima raadiosaadete edastamiseks vajaminevat tehnikat. Ent ületada tuli veel mitmeid takistusi.

Väga keeruliseks osutus peaantenni paigaldamine. See antenn oli 91 meetri pikkune ja tuli kinnitada kahe posti vahele, mis kumbki olid 61 meetri kõrgused. Esimene katse läks luhta. Ent Jehoova abiga lõpuks kõik õnnestus. Calvin Prosser, kes selle tööga seotud oli, ütles: „Kui see oleks meil kohe korda läinud, oleksime võinud üksteisele õlale patsutada ja öelda: „Küll me oleme tublid!”” Kuid vennad mõistsid, et nende edu taga on Jehoova, ja olid talle väga tänulikud. Nende probleemid polnud aga veel lõppenud.

Raadiosaadete edastamine oli tollal alles lapsekingades ja vajalikku varustust polnud just kerge hankida. Vendadel õnnestus muretseda üks algeliselt ehitatud 500-vatine saatja. Mikrofoni asemel kasutasid nad tavalist telefonitoru. Ühel veebruariõhtul otsustasid vennad seda kaadervärki testida. Selleks laulsid nad kuningriigilaule. Ernest Lowe meenutas naerulsui, et laulmise ajal said nad kõne  kohtunik Rutherfordilt b, kes kuulas ülekannet 25 kilomeetri kaugusel Brooklynis.

„Lõpetage see lärm,” ütles ta, „see kõlab nagu kassikontsert.” Vendadel oli veidi piinlik ja nad panid kohe saatja kinni. Kuid nad mõistsid, et asi toimib ja peagi saab alustada raadiosaadetega.

24. veebruaril 1924 lasti eetrisse esimene raadiosaade. Vend Rutherford ütles, et jaama kasutatakse selle töö tegemiseks, mille kuningas Kristus on andnud. Ta teatas, et raadiosaadete eesmärgiks on, et kõik inimesed, hoolimata nende usutunnistusest, mõistaksid tänu piibli tõe valgusele, millisel erilisel ajal me elame.

Esimene raadiosaade õnnestus hästi ja WBBR oli kasutusel järgmised 33 aastat.

1924. aasta juulis toimus Ohios Columbuses piibliuurijate kokkutulek. Delegaate tuli kõikjalt maailmast ja kõnesid peeti araabia, inglise, itaalia, kreeka, leedu, poola, prantsuse, saksa, ukraina, ungari ja vene keeles ning skandinaavia keeltes. Osa programmist kanti üle raadio teel ja vennad palusid kohalikul ajalehel Ohio State Journal teha iga päeva kohta reportaaži.

Neljapäeval, 24. juulil läks rohkem kui 5000 delegaati kuulutama. Nad levitasid peaaegu 30 000 raamatut ja alustasid tuhandeid piibliuurimisi. Vahitornis nimetati seda kokkutuleku kõige toredamaks päevaks.

Veel üks kokkutuleku kõrgpunkte oli reedel, 25. juulil, kui vend Rutherford luges ette dokumendi, mis sisaldas süüdistusi vaimulikkonna vastu. Selles toodi välja, et poliitilised liidrid ning usu- ja ärijuhid takistavad inimestel õppida tõde Jumala kuningriigi kohta, mille kaudu Jumal õnnistab kogu inimkonda. Dokumendis oli veel kirjas, et need mehed  toetavad Rahvasteliitu ja väidavad, et see on Jumala kuningriigi poliitiline esindus maa peal. Piibliuurijatel oli vaja suurt julgust, et seda jõulist sõnumit levitada.

Hiljem kirjutati Vahitornis: „Columbuses toimunud kokkutulek tugevdas vendade-õdede usku. See andis neile julgust kuulutada ... hoolimata vaenlase tulistest nooltest, mis nende vastu suunati.” Leo Claus meenutas: „Lahkusime sealt täis indu levitada vaimulikkonna valesid paljastavaid trükiseid oma territooriumil.”

Oktoobris hakkasidki piibliuurijad levitama trükiseid „Süüdistus vaimulikele”, mille teksti oli vend Rutherford kokkutulekul ette lugenud. Väikses Clevelandi linnas Oklahomas lõpetas Frank Johnson kuulutustöö 20 minutit enne seda, kui pidi teiste kuulutajatega kokku saama. Ta ei saanud lihtsalt avalikku kohta ootama jääda, kuna linna mehed olid tema peale vihased ning otsisid teda taga. Frank otsustas end varjata ühes lähedal asuvas kirikus. Kui ta nägi, et see on tühi, jättis ta preestri piibli vahele ja igale toolile ühe trükise. Seejärel lahkus ta kohe kirikust. Kuna tal oli aga aega, käis ta veel kahes kirikus ja toimis seal samamoodi.

Frank kiirustas tagasi sinna, kus pidi teistega kokku saama. Ta peitis end bensiinijaama taga meeste eest, kes teda taga ajasid. Nood sõitsid temast mööda, kuid ei näinud teda. Niipea kui nad olid läinud, jõudsid kohale ka Franki kaaslased, kes olid naabruses kuulutanud. Nad võtsid ta peale ja sõitsid minema.

Üks neist meenutas: „Kui me linnast lahkusime, möödusime nendest kolmest kirikust. Iga kiriku ees seisis umbes 50 inimest. Mõned lugesid trükiseid, teised hoidsid neid käes ja näitasid preestrile. Me olime tõesti napilt pääsenud. Tänasime Jumalat, et ta oli meid kaitsnud ja andnud meile tarkust vastased üle kavaldada.”

Teistes maades kuulutasid piibliuurijad samuti julgelt. Põhja-Prantsusmaal kuulutas Józef Krett Poolast pärit kaevandustöölistele. Ta kavatses pidada kõne pealkirjaga „Peagi toimub surnute ülesäratamine”. Vennad-õed kutsusid inimesi sellele kõnele, ent preester hoiatas kohalikke elanikke, et nad ei läheks seda kuulama. Tema hoiatusel oli aga vastupidine efekt. Kõnet tuli kuulama rohkem kui 5000 inimest, sealhulgas see preester ise. Józef kutsus teda oma uskumusi kaitsma, kuid too keeldus. Pärast kõnet jättis Józef kogu kaasasoleva kirjanduse kuulajatele, kes olid suures vaimses näljas. (Aamos 8:11.)

Claude Brown kuulutas head sõnumit Aafrikas Kullarannikul (praegu Ghana). Paljud inimesed kuulsid tõde tänu loengutele, mida ta pidas, ja kirjandusele, mida ta jagas. John Blankson, kes õppis farmaatsiat, käis ühel vend Browni loengul. Ta mõistis kiiresti, et on leidnud tõe. „See vaimustas mind,” meenutas  John, „ja ma rääkisin sellest koolis paljudele.”

Kord läks John anglikaani kirikusse, et küsida preestrilt kolmainuõpetuse kohta. Ta oli saanud teada, et see pole piibliga kooskõlas. Preester ajas ta aga minema, karjudes: „Sa pole mingi kristlane, sa oled Saatanast. Kasi välja!”

Kui John koju jõudis, kirjutas ta preestrile kirja ja kutsus teda oma usku kolmainuõpetusse avalikult kaitsma. Preester vastas talle ja käskis tal minna farmaatsiakooli pealektori kabinetti. Seal küsis too temalt, kas ta tõepoolest kirjutas preestrile.

„Jah, kirjutasin küll,” vastas John.

Seepeale käskis ta Johnil preestrile vabanduskirja kirjutada. John kirjutas:

„Minu õppejõud palus mul Teie ees vabandada ja ma olen valmis seda tegema, juhul kui Te tunnistate, et õpetate valet.”

Õppejõud küsis jahmunult: „Blankson, kas Te tõesti kavatsete nii kirjutada?”

„Jah, see on kõik, mida ma saan kirjutada.”

„Sel juhul visatakse Teid koolist välja. Te ei saa jääda riigikooli, kui võtate sõna preestri vastu, kes kuulub kirikusse, mida riik toetab.”

„Aga härra, kui Te meile tunde annate ja me ei saa millestki aru, siis me võime ju Teile küsimusi esitada?”

„Muidugi võite.”

„Aga just seda ma tegingi. See preester õpetas meile piiblit ja ma esitasin talle küsimuse. Kui ta ei suutnud sellele vastata, siis miks ma peaks selle pärast vabandust paluma?”

Johni ei heidetudki koolist välja ja ta ei pidanud vabanduskirja kirjutama.

Seda aastat kokku võttes kirjutas Vahitorn: „Me võime tõesti öelda nii nagu Taavet: „Sa annad mulle jõu sõdida.” (Laul 18:39.) See aasta on olnud meile suureks julgustuseks, sest me oleme näinud Jehoova kätt ... Tema ustavad teenijad ... on rõõmuga head sõnumit kuulutanud.”

Sama aasta lõpus võtsid vennad plaani ehitada veel üks raadiojaam. See rajati Chicago lähistele. Uus jaam sai endale nimeks WORD (tõlgituna „sõna”). Tänu 5000-vatisele saatjale oli see võimeline edastama kuningriigisõnumit sadade kilomeetrite kaugusele, isegi kuni Põhja-Kanadani välja.

Aasta 1925 tõi uut vaimset valgust, kui Jehoova aitas piibliuurijatel paremini mõista Ilmutusraamatu 12. peatükki. See sai nii mõnelegi komistuskiviks. Paljud teised aga olid väga rõõmsad uue arusaama üle seoses taevaste sündmustega ja selle üle, kuidas see mõjutab Jumala rahvast maa peal.