„MA OLEN valinud selle mehe, et ta teeks mu nime teatavaks nii mittejuutidele, kuningatele kui ka Iisraeli poegadele.” (Ap. t. 9:15.) Ülesäratatud Jeesus ütles need sõnad juudi mehe kohta, kes oli äsja pöördunud kristlusse ja kes sai tuntuks apostel Paulusena.

Üks võimukandja, kellele Paulus tunnistust andis, oli Rooma keiser Nero. Mõtle, kuidas oleks sina end tundnud, kui oleksid pidanud sellise valitseja ees oma usku kaitsma? Ometi innustatakse kristlasi võtma Paulust endale eeskujuks. (1. Kor. 11:1.) Me võime palju õppida Pauluse kogemustest tolle aja õigussüsteemiga.

Moosese seadus oli Iisraelis ametlik seadus ning see oli ühtlasi moraalikoodeks kõigile jumalakartlikele juutidele, ükskõik kus maailmanurgas nad ka ei elanud. Pärast nädalatepüha aastal 33 m.a.j polnud õigetel jumalateenijatel enam kohustust Moosese seadust järgida. (Ap. t. 15:28, 29; Gal. 4:9–11.) Siiski ei rääkinud Paulus ja teised kristlased Moosese seadusest lugupidamatult. Paljudes juudi kogukondades, kus nad kuulutustööd tegid, polnud neil juutidega kokkupõrkeid. (1. Kor. 9:20.) Õigupoolest käis Paulus tihti sünagoogides, kus ta sai anda tunnistust inimestele, kes uskusid Aabrahami Jumalat, ning arutles nendega pühakirja heebreakeelse osa põhjal. (Ap. t. 9:19, 20; 13:5, 14–16; 14:1; 17:1, 2.)

Apostlid hakkasid kuulutustööd koordineerima Jeruusalemmast. Nad õpetasid sageli templis. (Ap. t. 1:4; 2:46; 5:20.) Ka Paulus käis mõnikord Jeruusalemmas ning pärastpoole võeti ta seal vahi alla. Sellega algas kohtuasi, mille tõttu ta viidi lõpuks Rooma.

Kuidas võisid Rooma võimud suhtuda sõnumisse, mida Paulus kuulutas? Et saada sellele küsimusele vastus, oleks hea arvesse võtta, kuidas roomlased üldiselt religioonidesse suhtusid. Nad ei sundinud impeeriumis elavaid rahvaid oma usust  lahti ütlema, välja arvatud juhul, kui see usk näis kujutavat endast ohtu riigile või moraalile.

Rooma riik andis juutidele palju õigusi. Raamat „Backgrounds of Early Christianity” ütleb: „Judaism oli Rooma impeeriumis privilegeeritud seisuses. ... juudid said vabalt oma usutavasid järgida ning nad ei pidanud kummardama Rooma jumalusi. Oma kogukondades võisid nad igapäevaelu reguleerida enda seaduse järgi.” Samuti polnud neil kohustust astuda sõjaväeteenistusse. * Kui Paulus kaitses Rooma võimukandjate ees kristlust, tugines ta õigustele, mis Rooma seadus juutidele tagas.

Vastased püüdsid mitmel moel lihtrahvast ja võimuesindajaid Pauluse vastu üles ässitada. (Ap. t. 13:50; 14:2, 19; 18:12, 13.) Vaatleme lähemalt üht juhtumit. Jeruusalemma koguduse vanemad olid kuulnud juutide seas ringlevat kuulujuttu, et Paulus õpetab inimesi Moosese seadusest taganema. Niisuguste kuulduste tõttu võinuks mõned vastpöördunud juudikristlased hakata mõtlema, et Paulus ei austa Jumala seadusi. Samuti võinuks sanhedrin kuulutada kristlased judaismist taganenud rühmituseks. Sellisel juhul oleks kristlastega läbi käivaid juute võidud karistada. Neist oleks saanud ühiskonna heidikud ja neil poleks lubatud templis või sünagoogides kuulutustööd teha. Seepärast soovitasid kogudusevanemad Paulusel nende kuulujuttude kummutamiseks minna templisse ja teha midagi sellist, mida Jumal otseselt ei nõua, kuid mis ei paneks kedagi komistama. (Ap. t. 21:18–27.)

Paulus tegigi nii ja sellega avanes tal võimalus „head sõnumit kaitsta ja selle kuulutamist seadustada”. (Filipl. 1:7.) Juudid hakkasid templis märatsema ja tahtsid Pauluse ära tappa. Rooma tuhatkonnaülem võttis Pauluse vahi alla. Kui Paulus kinni seoti ja teda ähvardas piitsutamine, teatas ta, et on Rooma kodanik. Hiljem viidi ta Kaisareasse, mis oli tol ajal Juudamaa halduskeskus. Seal avanes tal harukordne võimalus kõrgete ametnike ees oma usu kohta tunnistust anda. Ilmselt said tänu sellele kristlusega palju tuttavamaks inimesed, kes sellest varem eriti midagi ei teadnud.

Apostlite tegude raamatu 24. peatükk kirjeldab, kuidas Pauluse kuulas üle Juudamaa maavalitseja Felix, kes oli kristlaste uskumustest juba üht-teist kuulnud. Juudid süüdistasid Paulust, et ta on rikkunud Rooma seadusi vähemalt kolmel viisil. Nad väitsid, et ta õhutab mässu kõigi juutide seas kogu impeeriumis, on ohtliku sekti ninamees ning üritab rüvetada templit, mis oli tollal roomlaste kaitse all. (Ap. t. 24:5, 6.) Nende süüdistuste alusel oleks ta võidud surma mõista.

Tänapäeva kristlastel on huvitav tähele panna, kuidas Paulus neile süüdistustele reageeris. Ta jäi rahulikuks ja lugupidavaks. Paulus viitas Moosese seadusele ja prohvetiraamatutele ning sõnas, et tal on seaduslik õigus teenida oma esiisade Jumalat. See õigus oli kõigil juutidel Rooma riigis. (Ap. t. 24:14.) Mõne aja pärast õnnestus Paulusel kaitsta oma usku järgmise maavalitseja, Porcius Festuse ees ning samuti kuningas Herodes Agrippa ees.

Et õiglus võiks võidule pääseda, teatas Paulus lõpuks: „Ma soovin, et minu üle mõistaks kohut keiser!” (Ap. t. 25:11.) Teatavasti oli keiser tolle aja kõige võimsam valitseja.

„Sa pead seisma keisri ees,” ütles ingel hiljem Paulusele. (Ap. t. 27:24.) Rooma keiser Nero oli oma valitsusaja alguses teatanud, et ta ei lahenda kõiki kohtuasju ise. Esimese kaheksa valitsusaasta jooksul andis ta selle ülesande üldjuhul kellelegi teisele. Raamatus „The Life and Epistles of Saint Paul” on öeldud, et kui Nero otsustas mingis kohtuasjas ise kohut mõista, korraldas ta istungi oma palees, kus talle olid abiks väga kogenud ja mõjuvõimsad nõuandjad.

 Piiblist ei selgu, kas Nero ise kuulas Pauluse üle ja mõistis tema üle kohut või määras ta kellegi teise teda küsitlema ja seejärel sellest endale teada andma. Kuidas asi ka polnud, selgitas Paulus tõenäoliselt, et ta teenib juutide Jumalat ning innustab kõiki inimesi võimudest lugu pidama. (Rooml. 13:1–7; Tiit. 3:1, 2.) Paistab, et Paulus kaitses head sõnumit kõrgete võimukandjate ees edukalt, sest keiserlik kohus vabastas ta. (Filipl. 2:24; Fileem. 22.)

Jeesus ütles oma jüngritele: „Teid viiakse minu pärast maavalitsejate ja kuningate ette ning te saate anda tunnistust neile, samuti teistele rahvastele.” (Matt. 10:18.) On suur au Jeesust sel viisil esindada. Meie, Jehoova tunnistajate püüded head sõnumit kaitsta võivad päädida kohtuvõitudega. Ent ükskõik mida ebatäiuslikud inimesed ka ei otsustaks, on Jehoova see, kes on andnud meile õiguse head sõnumit kuulutada. Ja ainult Jumala kuningriik teeb lõpu vastupanule ja ebaõiglusele. (Kog. 8:9; Jer. 10:23.)

Ent juba praegu saavad kristlased Jehoova nimele au tuua, kui nad oma usku kaitsevad. Pauluse eeskujul peaksime püüdma olla rahulikud, siirad ja veenvad. Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Te ei pea eelnevalt mõtlema, kuidas end kaitsta, sest ma annan teile sõnad ja tarkuse, millele ka kõik teie vastased üheskoos ei suuda vastu panna ega vastu vaielda.” (Luuka 21:14, 15; 2. Tim. 3:12; 1. Peetr. 3:15.)

Kui kristlased kaitsevad oma usku kuningate, valitsejate või kõrgete ametnike ees, saavad nad anda tunnistust inimestele, kelleni muidu oleks ehk raske hea sõnumiga jõuda. Peale selle on mõned õigeks mõistvad kohtuotsused viinud seadusemuudatusteni, mis edendavad sõna- ja usuvabadust. Ükskõik millised otsused sedalaadi kohtuasjades ka tehakse, rõõmustab Jehoovat tema teenijate julgus.