„KUI olin 15-aastane, lasin end ristida ja kuus kuud hiljem alustasin abipioneerteenistust. Ühe aasta pärast hakkasin üldpioneeriks. Kui lõpetasin kooli, uurisin, kas võiksin teenida kuskil, kus on suurem vajadus hea sõnumi kuulutajate järele. Soovisin kolida ära oma kodulinnast ja vanaema juurest, kellega ma koos elasin, kuid kes polnud Jehoova tunnistaja. Olin väga kurb, kui ringkonnaülevaataja ütles mulle, et võiksin teenida edasi oma sünnilinnas. Ma ei tahtnud talle näidata, kuidas ma end tunnen. Kõndisin minema, pea norus, ja mõtlesin tema sõnadele. Hiljem ütlesin oma kuulutustöökaaslasele: „Mulle tundub, et ma käitun nagu Joona. Kuid lõpuks Joona ju ikkagi läks Niinevesse. Ka mina tahan teenida seal, kuhu mind on määratud.”

Praeguseks olen olnud oma kodulinnas pioneer neli aastat ja ma olen näinud, kui tark oli toimida mulle antud juhtnööride järgi. Kõige suurem probleem oli minu enda negatiivne suhtumine. Nüüd olen väga rõõmus. Ühel kuul oli mul võimalus juhatada lausa 24 piibliuurimist. Tänu Jehoovale hakkasin Piiblit uurima ka oma vanaemaga, kes varem ei tahtnud minu usust midagi kuulda.”

Üks piibliõpilane Fidžil pidi valima, kas minna Jehoova tunnistajate kokkutulekule või siis oma mehega sugulase sünnipäevale. Tema mehel polnud midagi selle vastu, kui naine läheb kokkutulekule. Naine ütles, et võib temaga hiljem liituda. Kui ta aga kokkutulekult koju jõudis, otsustas ta, et antud olukorras oleks tal parem sellele peole mitte minna, kuna nii võiksid kannatada tema suhted Jehoovaga.

Peol olles ütles mees oma sugulastele, et tema naine läks mingile Jehoova koosolekule ja tuleb hiljem. Sugulased kostsid seepeale: „Ta ei tule! Jehoova tunnistajad ei pea sünnipäevi.” *

Mees oli aga pärast väga uhke selle üle, et tema naine oli tegutsenud oma uskumuste ja südametunnistuse järgi. Naisel avanes seetõttu võimalus vestelda oma mehega Piibli teemadel ja rääkida heast sõnumist ka teistele. Mis oli tulemus? Tema mees nõustus Piiblit uurima ja hakkas koos temaga koosolekutel käima.