1930-NDATE keskel kolisid mu isa ja ema, James ja Jessie Sinclair, New Yorki Bronxi linnaossa. Üks esimesi, kellega nad seal tutvusid, oli Willie Sneddon, kes oli pärit Šotimaalt nagu mu vanemadki. Kohe esimestel minutitel pärast kohtumist rääkisid nad oma peredest. Mina sündisin siia ilma paar aastat hiljem.

Ema jutustas Williele, et veidi enne esimest maailmasõda olid tema isa ja vanem vend Põhjameres uppunud, sest nende kalapaat sõitis miini otsa. Willie teatas seepeale: „Su isa on põrgus!” Willie oli Jehoova tunnistaja ning sellisel šokeerival moel puutus mu ema esimest korda kokku Piibli tõega. *

Willie sõnad pahandasid mu ema, sest tema isa oli olnud hea inimene. Ent Willie jätkas seda vestlust, küsides: „Kas sind lohutab, kui ma ütlen, et ka Jeesus oli põrgus?” Emale meenus kirikus kuuldud usutunnistus, milles öeldi, et Jeesus läks põrgusse ja tõusis üles kolmandal päeval. Nii hakkas mu ema arutlema, et kui põrgu on kurjadele inimestele mõeldud tuline piinapaik, siis miks oli seal Jeesus. Sellest sai alguse ema huvi tõe vastu. Ta hakkas käima koosolekutel Bronxi koguduses ja lasi end ristida aastal 1940.

Tol ajal ei innustatud kristlikke vanemaid oma lastega Piiblit uurima. Kui olin põngerjas, vaatas isa mu järele sel ajal, kui ema käis nädalavahetustel koosolekutel ja kuulutamas. Mõned aastad hiljem hakkasime ka meie isaga koosolekutel käima. Ema oli väga innukas hea sõnumi kuulutaja ning tal oli palju piibliuurimisi. Mõnel uurimisel oli korraga mitu õpilast, sest nad elasid üsna lähestikku. Koolivaheaegadel käisin emaga kuulutustööl kaasas. Sel viisil sain palju teadmisi Piibli kohta ja õppisin, kuidas teisi õpetada.

Kahjuks tuleb tunnistada, et kui olin väike, ei osanud ma tõde õigesti hinnata.  Pidasin seda endastmõistetavaks. Siiski sai minust umbes 12-aastaselt kuulutaja ning sellest ajast peale osalesin ma korrapäraselt kuulutustöös. Pühendusin Jehoovale 16-aastaselt ning mind ristiti Kanadas Toronto kokkutulekul 24. juulil 1954.

Mõned vennad meie koguduses teenisid sel ajal Peetelis või siis olid teinud seda varem. Nad avaldasid mulle suurt mõju. See, kuidas nad Piibli tõdedest rääkisid ja neid selgitasid, oli muljet avaldav. Õpetajad soovitasid mul küll ülikooli minna, aga minu siht oli Peetel. Seepärast esitasin juba selsamal Toronto kokkutulekul Peeteli avalduse. Järgmise avalduse andsin 1955. aasta kokkutulekul New Yorgis Yankee staadionil. Peagi pärast seda sain kutse Brooklyni Peetelisse. Minu teenistus seal algas 19. septembril 1955, kui olin 17-aastane. Teisel päeval alustasin tööd köitekojas aadressil Adams Street 117. Varsti hakkasin tööle masinal, mis kogus kokku raamatute 32-leheküljelisi trükipoognaid. Seejärel läksid need köitmisele.

Umbes kuu aja pärast asusin tööle ajakirjaosakonda, kuna oskasin masinakirja. Tol ajal valmistati iga uue Vahitorni ja Ärgake! tellija jaoks väike metallist aadressiplaat. Mõni kuu hiljem määrati mind väljastusosakonda. Selle osakonna ülevaataja Klaus Jensen palus mul sõita kaasa veoautojuhiga, kes viis kirjanduskaste sadamasse, kust neid üle maailma laiali saadeti. Ameerika Ühendriikide kogudustele saadeti ajakirju suurte kottidega. Meil tuli viia need Peetelist postkontorisse. Vend Jensen arvas, et füüsiline töö teeks mulle head. Kaalusin sel ajal alla  60 kilo ja olin päris kiitsakas. Pakkide tassimine sadamasse ja postkontorisse tegi mind tugevamaks. Vend Jensen tõesti teadis, mis on mulle hea.

Ajakirjaosakonnas tegeleti ka koguduste tellimustega. Sain teada, millistes keeltes Brooklynis ajakirju trükitakse ja kuhu maailma paikadesse neid saadetakse. Paljudest neist keeltest polnud ma varem üldse kuulnudki, kuid olin rõõmus, et saatsime kaugetesse kohtadesse kümneid tuhandeid ajakirju. Tol ajal ma veel ei teadnud, et tulevastel aastatel avaneb mul võimalus paljusid neid paiku külastada.

1961. aastal määrati mind teenima finantsosakonda, kus oli ülevaatajaks Grant Suiter. Paar aastat hiljem kutsus mind oma kabinetti vend Nathan Knorr, kes oli tollal meie ülemaailmse töö eestvedaja. Ta rääkis mulle, et üks tema abiline läheb kuuks ajaks kuningriigi teenistuskooli ning pärast seda hakkab tööle teenistusosakonnas. Mul paluti selle venna töö üle võtta. Nii sai minust Don Adamsi töökaaslane. Just tema oli see vend, kes võttis 1955. aasta kokkutulekul minu Peeteli-avalduse vastu. Vend Knorri juures töötasid juba enne mind Robert Wallen ja Charles Molohan. Me teenisime neljakesi koos üle 50 aasta. Milline rõõm on olnud teenida koos selliste ustavate vaimsete meestega! (Laul 133:1.)

Alates aastast 1970 hakkasin pea igal aastal mõned nädalad töö pärast reisima. Külastasin vööndiülevaatajana Vahitorni ühingu harubüroosid: julgustasin Peeteli peresid ja misjonäre ning kontrollisin  harubüroode aruandeid. Nii tore oli kohtuda õdede ja vendadega, kes olid lõpetanud Gileadi kooli selle algusaastatel ning teenisid seniajani ustavalt paikades, kuhu nad olid määratud. Mul on olnud suur au teenida vendi rohkem kui 90 maal.

Brooklyni Peeteli pere liikmed olid määratud New Yorgi eri kogudustesse. Minu kogudus asus Bronxis. Seal oli kunagi vaid üks kogudus, ent see kasvas ja jagati pooleks. Seda kogudust, kuhu mina kuulusin, hakati nimetama Ülem-Bronxi koguduseks.

1960-ndate keskel kolis meie koguduse territooriumile üks Läti pere. Nad olid saanud Jehoova tunnistajateks Bronxi lõunaosas. Pere vanim tütar Livija hakkas kohe pärast keskkooli pioneeriks. Mõni kuu hiljem kolis ta Massachusettsisse, kus oli vajadus kuningriigikuulutajate järele. Hakkasin Livijale kirjutama, et jagada temaga koguduse uudiseid, ning tema kirjutas mulle kuulutustööst Bostoni kandis.

Mõned aastad hiljem määrati Livija eripioneeriks. Tal oli soov anda Jehoovale endast kõik, seepärast esitas ta ka Peeteli avalduse. Aastal 1971 kutsutigi ta Peetelisse. Paistis, et see on vihje Jehoovalt. 27. oktoobril 1973 me abiellusime ja meie pulmakõne pidas vend Knorr. Kirjakoht Õpetussõnad 18:22 ütleb: „Kes leiab tubli naise, leiab midagi hinnalist ja saab Jehoova soosingu osaliseks.” Oleme teeninud Livijaga üheskoos Peetelis üle 40 aasta. Ja me kuulume endiselt ühte kogudusse Bronxi linnaosas.

Vend Knorriga koos töötamine oli puhas rõõm. Ta oli väsimatu Jehoova teenija ning pidas väga kalliks misjonäre kõikjal maailmas. Paljud misjonärid olid esimesed Jehoova tunnistajad neis riikides, kuhu nad saadeti. Mul oli valus näha, kuidas vend Knorr aastal 1976 vähiga võitles. Kord, kui ta haigevoodis lamas, palus ta mul ette lugeda üht väljaannet, mis oli trükki minemas. Ta soovis, et ma kutsuksin sinna ka Frederick Franzi, et temagi võiks mu lugemist kuulata. Hiljem sain teada, et vend Knorr oli võtnud märkimisväärselt palju aega selleks, et lugeda ette veel ilmumata väljaandeid vend Franzile, kelle nägemine oli hääbumas.

Vend Knorr suri aastal 1977. Neid, kes teda tundsid ja armastasid, lohutas aga mõte, et ta oli jäänud oma maise elutee lõpuni ustavaks. (Ilm. 2:10.) Pärast tema surma hakkas meie tööd organiseerima vend Franz.

Sel ajal olin ma Milton Henscheli sekretär. Ta oli vend Knorri kaastööline olnud aastakümneid. Vend Henschel teatas mulle, et edaspidi on minu peamiseks  ülesandeks vend Franzi abistamine igal vajalikul moel. Lugesin talle tihti ette väljaandeid, mis polnud veel trükki läinud. Vend Franzil oli hämmastav mälu ja imetlusväärne oskus keskenduda täielikult loetavale. Mul oli rõõm olla talle abiks seni, kuni tema maine elu 1992. aasta detsembris lõppes.

61 aastat Peetelis on möödunud kiiresti. Mu ema ja isa surid Jehoovale ustavana ja ma ootan nendega taaskohtumist palju paremas maailmas. (Joh. 5:28, 29.) Mitte miski, mida see vana maailm pakub, pole võrreldav imelise võimalusega töötada koos ustavate meeste ja naistega Jehoova teenijate heaks kõikjal maailmas. Oleme Livijaga täisajalises teenistuses tundnud, kui õiged on sõnad „Rõõm, mida annab Jehoova, teeb teid tugevaks!”. (Neh. 8:10.)

Jehoova organisatsioonis pole ükski inimene asendamatu ja kuningriigi kuulutustöö läheb igal juhul edasi. Olen rõõmus, et mul on olnud võimalus aastate jooksul töötada õlg õla kõrval koos paljude ustavate vendade ja õdedega. Suurem osa võitutest, kellega olen koos teeninud, pole enam siin maa peal. Aga ma olen tänulik, et olen saanud olla koos selliste innukate vaimsete Jehoova teenijatega.