1. Miks kutsus Paulus heebrealasi üles julgustama üksteist üha enam?

MIKS meil tuleks julgustada üksteist üha enam? Paulus põhjendab seda oma kirjas heebrealastele. Ta ütleb: „Mõelgem üksteise peale, et võiksime õhutada üksteist armastusele ja headele tegudele, ning ärgem jätkem unarusse koguduse koosolekutel käimist, nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem üksteist – seda enam, mida lähemale näeme seda päeva jõudmas.” (Heebr. 10:24, 25.) Ainult viis aastat pärast nende sõnade kirjutamist nägid Jeruusalemma kristlased, et „Jehoova päev” on ligi, ja said Jeesuse antud tundemärgist aru, et on aeg linnast põgeneda. (Ap. t. 2:19, 20; Luuka 21:20–22.) See Jehoova päev saabus aastal 70, kui roomlased viisid täide Jumala kohtuotsuse Jeruusalemma üle.

2. Miks tuleks meil üksteisest üha enam hoolida?

² Meil on praegu igati põhjust uskuda, et Jehoova suur ja aukartust sisendav päev on ukse ees. (Joel 2:11.) Sefanja sõnas: „Jehoova suur päev on lähedal. See on lähedal  ja ligineb väga kiiresti.” (Sef. 1:14.) See prohvetlik hoiatus käib ka meie aja kohta. Paulus ütles, mida Jehoova päeva lähenedes teha: „Hooligem üksteisest, et võiksime õhutada üksteist armastusele ja headele tegudele.” (Heebr. 10:24, allmärkus.) Olgem siis oma vendade ja õdede vastu üha tähelepanelikumad, et oskaksime märgata, kui nad vajavad julgustust.

3. Mida ütles Paulus julgustuse kohta? (Vaata pilti artikli alguses.)

³ „Mure rõhub südant, kuid hea sõna toob südamele rõõmu.” (Õpet. 12:25.) Nii on kõigiga. Igaüks meist vajab puhuti julgustust. Paulus näitas, et ka need, kel on vastutus julgustada teisi, peavad vahel kelleltki uut jõudu saama. Ta kirjutas Rooma kristlastele: „Ma igatsen teid näha, et jagada teiega vaimset andi teie usu kinnitamiseks, või pigem, et me võiksime üksteist oma usuga vastastikku julgustada, teie mind oma usuga ja mina teid oma usuga.” (Rooml. 1:11, 12.) Paulus oli suurepärane julgustaja, ent ootas ka ise, et keegi teda vahetevahel kosutaks. (Loe Roomlastele 15:30–32.)

4., 5. Keda me võiksime julgustada ja miks?

⁴ Kiitkem neid, kes teenivad Jehoovat täisajaliselt. Kõik pioneerid on pidanud oma teenistuse nimel millestki loobuma. Sedasama on teinud ka misjonärid, ringkonnaülevaatajad ja nende naised ning vennad ja õed, kes teenivad harubüroos või tõlkebüroos. Nad toovad ohvreid, et olla pühas teenistuses. Julgustagem neid. On ka neid, kes ei saa mingil põhjusel enam täisajaliselt teenida, aga kelle süda igatseb selle järele. Nemadki oleksid julgustuse eest tänulikud.

⁵ Keda veel võiksime julgustada? Kindlasti neid vendi ja õdesid, kes jäävad vallaliseks, sest võtavad kuulda käsku, mis lubab abielluda „üksnes Kristuse jüngriga”. (1. Kor. 7:39.) Ja ükski abielumees ei tohiks olla sõnadega kitsi, et kiita oma tublit naist. (Õpet. 31:28, 31.) Meie julgustust on väärt ka ustavad kristlased, kes on vastu pidanud tagakiusamise all või haigustes. (2. Tess. 1:3–5.) Jehoova ja Kristus kosutavad kõigi nende ustavate südant. (Loe 2. Tessalooniklastele 2:16, 17.)

6. Milline roll on kogudusevanematel piibliteksti Jesaja 32:1, 2 järgi?

⁶ Loe Jesaja 32:1, 2. Jeesus Kristus julgustab ja juhatab meid. Ta kasutab selleks Jesaja raamatus mainitud „peamehi”, kes on nii võitutest kui ka teistest lammastest kogudusevanemad. See julgustus toetab praegusel raskel ajal kõiki, kes on murekoorma all või tunnevad, et neil pole tegutsemistahet. Kogudusevanemad pole ju „isandad” meie usu üle, vaid meie kaastöölised, et võiksime olla rõõmsad. (2. Kor. 1:24.)

7., 8. Kuidas saavad kogudusevanemad oma sõnade ja tegudega teistele uut jõudu anda?

⁷ Paulus oli kogudusevanematele heaks eeskujuks. Ta kirjutas tagakiusamise all kannatavatele Tessaloonika kristlastele: „Kuna me olime teisse kiindunud, andsime teile rõõmuga mitte ainult Jumala hea sõnumi, vaid  ka iseendid, sest te saite meile väga armsaks.” (1. Tess. 2:8.)

⁸ Vahel on vaja enamat kui julgustavaid sõnu. See ilmneb Pauluse sõnadest Efesose kogudusevanematele. Ta ütles: „Ma olen teile kõigiti näidanud, et te niiviisi tublisti tööd tehes aitaksite nõrku ja peaksite meeles meie isanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine.”” (Ap. t. 20:35.) Paulus oli alati valmis oma vendi julgustama. Aga mitte ainult seda. Ta ütles suisa: „Ma annan rõõmuga teile kõik, mis mul on, ka iseenda.” (2. Kor. 12:15.) Koguduseliikmed saavad uut jõudu, kui vanemad ei piirdu nende julgustamisel ja kosutamisel pelgalt sõnadega, vaid tunnevad nende vastu siirast huvi ja aitavad kus vaja. (1. Kor. 14:3.)

9. Kuidas saavad kogudusevanemad anda nõu nii, et see oleks julgustav?

⁹ Kellegi vaimu tugevdamiseks tuleb talle võib-olla nõu anda. Kogudusevanemate nõu on kergem kuulda võtta, kui nad annavad seda julgustavalt, nii nagu Piiblis on näidatud. Jeesus tegi seda väga hästi. Pärast ülestõusmist tuli tal anda Väike-Aasia kogudustele tõsist nõu, aga pane tähele, kuidas ta seda andis. Enne Efesose, Pergamoni ja Tüatiira kogudustele nõu andmist kiitis ta neid soojalt. (Ilm. 2:1–5, 12, 13, 18, 19.) Laodikeia kogudusele ta ütles: „Ma noomin ja karistan kõiki, kes on mulle armsad. Ole siis agar ja kahetse oma patte.” (Ilm. 3:19.) Kogudusevanematel tasub Kristuse eeskuju silmas pidada, kui nad peavad nõu andma.

10. Kuidas me kõik saame tugevdada üksteise vaimu?

¹⁰ Julgustamine ei ole pelgalt kogudusevanemate ülesanne. Paulus ütles  kõigile kristlastele: „Teie kõne olgu alati kosutav ja meeldiv kuulata.” (Efesl. 4:29.) Me kõik peaksime olema tähelepanelikud, et märgata, kui keegi vajab kosutust. Paulus andis heebrealastele nõu: „Kinnitage rammetuid käsi ja jõuetuid põlvi ning tehke sirgeks tee, mida käite, et see, mis on vigane, ei läheks liigesest välja, vaid saaks hoopis terveks.” (Heebr. 12:12, 13.) Jah, kõik võivad tugevdada teiste vaimu julgustavate sõnadega, isegi väga noored.

11. Mis abi sai Marta, kui ta oli depressioonis?

¹¹ Meie õde Marta * oli depressioonis. Ta kirjutab: „Palvetasin, et leiaksin julgustust, ja samal päeval kohtasin ühte minust vanemat õde, kes oli sõbralik ja kaastundlik. Just seda ma vajasin! Ta rääkis mulle, kuidas ta ise samalaadsest olukorrast välja tuli, ja ma ei tundnud end enam nii üksi.” Võib-olla see õde ei adunudki, kui palju tema sõnad Martat aitasid.

12., 13. Milliseid võimalusi on meil toimida nõuande järgi kirjakohas Filiplastele 2:1–4?

¹² Paulus andis tervele Filippi kogudusele nõu: „Teie, kes te Kristuse jüngritena teisi armastusest julgustate ja lohutate, väljendate hoolimist, kiindumust ja kaastunnet, tehke mu rõõm täielikuks sellega, et olete üksmeelsed, armastate üksteist, hoiate ühte ning mõtlete ühtemoodi. Ärge tehke midagi kiusu ega eneseupitamise pärast, vaid pidage alandlikult teisi endast ülemaks. Ärge pidage silmas üksnes enda, vaid ka teiste kasu.” (Filipl. 2:1–4.)

¹³ Tõepoolest, me kõik tahame silmas pidada oma vendade ja õdede kasu, neid armastusest julgustada ja lohutada ning väljendada nende vastu hoolimist, kiindumust ja kaastunnet.

14. Mis on üks viis julgustada?

¹⁴ Johannes sai julgustust, kui kuulis, et need, keda ta varem oli aidanud, on ikka ustavad. Ta kirjutas: „Miski ei tee mulle suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tõeteel käivat.” (3. Joh. 4.) Sellised sõnumid rõõmustavad meidki. Pioneerid teavad, kui mõnus on kuulda, et keegi, kellele nad aastaid tagasi tõde õpetasid, on ikka ustav ja võib-olla teenib ka ise pioneerina. Kui pioneer on masenduses, tasuks talle niisuguseid asju meelde tuletada, ja tema tuju võib paraneda.

15. Kuidas julgustada neid, kes on oma teenistuses ustavad?

¹⁵ Paljud ringkonnaülevaatajad ja nende naised on öelnud, kui tore on saada pärast koguduse külastamist väike tänukiri. Kiidusõnad ustava teenistuse eest tõstavad ka kogudusevanemate, misjonäride, pioneeride ja peetellaste tuju.

16. Millest võib julgustamiseks piisata?

¹⁶ Mida teha, kui arvad, et sa ei ole väga jutukas? Ära järelda, et sul pole võimalik teisi julgustada – see on tegelikult lihtne. Kui sa teretad kedagi, siis naerata soojalt, ja sellest võibki piisata. Vaata, kas ta naeratab vastu. Kui mitte, on tal äkki mure, ja siis võib aidata tema ärakuulamine. (Jaak. 1:19.)

17. Kuidas julgustati ühte noort venda?

 ¹⁷ Noor vend Henri oli väga kurb, kui tema lähedased sugulased jätsid tõe. Nende hulgas oli ka tema isa, lugupeetud kogudusevanem. Ringkonnaülevaataja kutsus Henri kohvikusse ja lasi tal kõik muremõtted südamelt ära rääkida. Henri sai aru, et saab aidata oma perel tõe juurde naasta ainult siis, kui jääb ise ustavaks. Teda lohutasid piiblikohad Laul 46, Sefanja 3:17 ja Markuse 10:29, 30.

18. a) Mida täheldas kuningas Saalomon? b) Mida soovitas Paulus?

¹⁸ Marta ja Henri kogemused näitavad, et meil kõigil on võimalik vendi ja õdesid julgustada. Saalomon kirjutas: „Sõna õigel ajal – küll see on hea! ... Silmade sära teeb südame rõõmsaks, hea sõnum kosutab luid-konte.” (Õpet. 15:23, 30.) Kui sa tead kedagi, kes on madalseisus, siis võid talle ette lugeda midagi trööstivat Vahitornist või meie veebisaidilt. Paulus kinnitab, et ka kuningriigilaulude koos laulmine võib tuju parandada. Ta kirjutas: „Õpetage ja julgustage üksteist psalmide, Jumala ülistuseks loodud laulude ja vaimulike tänulauludega, lauldes kogu südamest Jehoovale.” (Kol. 3:16; Ap. t. 16:25.)

19. Miks saab vastastikune julgustamine järjest tähtsamaks ja mida me peaksime tegema?

¹⁹ Üksteise vastastikune julgustamine saab seda tähtsamaks, mida lähemale näeme jõudmas Jehoova päeva. (Heebr. 10:25.) Tehkem nii, nagu Paulus oma usukaaslastele ütles: „Julgustage üksteist ja tugevdage üksteise vaimu, nagu te seda teetegi.” (1. Tess. 5:11.)