Miks tsiteeris Jeesus enne surma Taaveti sõnu, mis on kirjas tekstis Laul 22:1?

Enne oma surma ütles Jeesus muu hulgas sõnad, mis on kirjas tekstis Matteuse 27:46 ja Markuse 15:34: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?” Seda lausudes viis ta täide Taaveti sõnad tekstis Laul 22:1. Poleks õige järeldada, et Jeesus tsiteeris neid sõnu sellepärast, nagu ta oleks olnud pettunud või kaotanud selleks hetkeks oma usu. Jeesus mõistis täielikult, miks ta peab surema, ja ta oli selleks valmis. (Matt. 16:21; 20:28.) Samuti ta teadis, et surma ajaks peab Jehoova võtma temalt ära mis tahes kaitse. (Iiob 1:10.) Sellega andis Jehoova Jeesusele võimaluse tõestada, et ta suudab jääda ustavaks ükskõik kui raskes olukorras. (Mark. 14:35, 36.)

Aga miks siis Jeesus ikkagi lausus need sõnad? Me ei tea täpset vastust sellele küsimusele, aga allpool on toodud mõned võimalikud variandid. *

Jeesus võis nende sõnadega rõhutada, et Jehoova ei sekku tema hukkamisse. Ta pidi tooma lunastusohvri ilma Jehoova abita. Jeesus suri inimesena kogu inimkonna eest. (Heebr. 2:9.)

Jeesus võis nende sõnadega pöörata tähelepanu kogu sellele laulule. Tol  ajal oli tavaline, et juutidel olid paljud pühakirja laulud peas. Kui keegi mainis mingi laulu ühte salmi, tuletas see teistele meelde kogu laulu. Kui Jeesusel oli see eesmärk, siis aitas ta oma juutidest järelkäijatel meenutada paljusid ennustusi sündmuste kohta, mis tema surmaga täitusid. (Laul 22:7, 8, 15, 16, 18, 24.) Lisaks on selle laulu lõpus võimas kirjeldus ajast, mil Jehoova valitseb kuningana maa üle. (Laul 22:27–31.)

Jeesus võis Taaveti sõnadega rõhutada, et tal pole mingit süüd. Enne surma peeti Jeesuse üle ebaseaduslik kohtuprotsess, kus teda süüdistati jumalateotuses. (Matt. 26:65, 66.) See kohtuistung peeti rutuga keset ööd ja selle käigus ei järgitud tavapäraseid protseduure. (Matt. 26:59; Mark. 14:56–59.) Kuna Jeesus esitas need sõnad retoorilise küsimusena, võis ta sellega anda mõista, et ta pole niisugust karistust ära teeninud.

Jeesus võis tahta öelda, et ehkki selle laulu kirjutaja Taavet pidi kannatama, oli ta ikka Jehoova soosingus. Taaveti küsimus ei väljendanud tema usupuudust. Pärast seda küsimust väljendas ta oma veendumust Jehoova päästejõusse ja Jehoova õnnistas teda ka edaspidi. (Laul 22:23, 24, 27.) Sama võib öelda Taaveti poja Jeesuse kohta, kes vaevles piinapostil. Ilmselgelt oli ta Jehoova soosingus. (Matt. 21:9.)

Jeesus võis väljendada oma ääretut kurbust selle pärast, et Jehoova pidi oma kaitse ära võtma, nii et tal oleks võimalik tõestada oma laitmatust. Jehoova esialgne plaan ei olnud see, et tema poeg peaks kunagi kannatama või surema. See vajadus tekkis alles pärast Aadama ja Eeva vastuhakku. Jeesus polnud teinud midagi valesti, kuid tal tuli kannatada ja surra, et anda vastus Saatana tõstatatud küsimustele ja tuua lunastusohver inimkonna eest. (Mark. 8:31; 1. Peetr. 2:21–24.) See sai toimuda ainult nii, et Jehoova võttis korraks tema pealt kaitse ära.

Jeesus võis suunata oma jüngrite mõtted põhjusele, miks Jehoova lubas tal sel viisil surra. * Jeesus teadis, et tema häbiväärne surm kurjategijana võib saada paljudele komistuskiviks. (1. Kor. 1:23.) Jeesuse surma tegelikule põhjusele keskendumine aitas tema jüngritel sellesse õigesti suhtuda. (Gal. 3:13, 14.) Tänu sellele oli ta nende silmis päästja, mitte kurjategija.

Ükskõik mis põhjusel Jeesus need sõnad lausus, sai ta aru, et tema surm piinapostil on kooskõlas Jehoova tahtega. Peagi pärast nende laulusõnade tsiteerimist ütles Jeesus: „Lõpetatud!” (Joh. 19:30; Luuka 22:37.) Tõepoolest, see, et Jehoova võttis korraks oma kaitse ära, võimaldas Jeesusel oma ülesande siin maa peal lõpule viia. Samuti aitas see kaasa sellele, et läheks täide kõik, mis on Jeesuse kohta kirjutatud „Moosese seaduses, prohvetiraamatutes ja lauludes”. (Luuka 24:44.)