1. Mida me kindlalt teame?

 ME TEAME, et Jehoova armastab meid ja tahab, et meil läheks elus hästi. (Rooml. 8:35–39.) Oleme ka näinud, et piibli põhimõtete järgimine on meile kasulik. (Jes. 48:17, 18.) Samas tuleb meil olla valmis selleks, et kõik ei lähe alati nii, nagu me sooviksime.

2. Milliseid raskusi võib meil olla ja millised mõtted võivad tekkida?

² Kõigil Jehoova teenijatel on mingeid raskusi. Näiteks võib mõni pereliige meile pettumuse valmistada. Meil võib ka olla tervisehäda, mille tõttu ei saa me Jehoova heaks teha nii palju, kui tahaksime. Mitmel pool maailmas toimub looduskatastroofe ning mõnes riigis kiusatakse meie vendi ja õdesid taga. Kui meid tabab mõni selline raskus, võime mõelda: „Miks see just minuga pidi juhtuma? Kas ma olen midagi valesti teinud? Kas see tähendab, et Jehoova ei ole enam minuga?” Kas sul on kunagi selliseid mõtteid olnud? Selles pole midagi imelikku. Paljud Jehoova teenijad on midagi sarnast tundnud. (Laul 22:1, 2; Hab. 1:2, 3.)

3. Mida me saame teada tekstist Laul 34:19?

³ Loe Laul 34:19. Sellest tekstist tuleb välja kaks mõtet. Esiteks, Jehoova teenijatena on meil raskusi, ja teiseks, Jehoova päästab meid nendest. Kuidas ta seda teeb? Näiteks aitab ta meil ellu realistlikult suhtuda ja hoida meeles, et elame Saatana võimu all olevas maailmas. Jehoova pole lubanud, et meie elu on pilvitu. Küll aga on ta öelnud, et tema teenimine toob meile rõõmu. (Jes. 66:14.) Ta ootab, et  keskenduksime sellele, mis on ees – ajale, mil saame elada sellist elu, nagu tema meile on kavandanud. (2. Kor. 4:16–18.) Senikaua aga on ta meie kõrval ja aitab meil päev päeva haaval uue maailma poole liikuda. (Nutul. 3:22–24.)

4. Mida me selles artiklis arutame?

⁴ Vaatame nüüd mõningaid näiteid Jehoova teenijatest, keda tabasid erisugused raskused. Need kõik kinnitavad meile, et kui loodame Jehoovale, võime olla kindlad, et ta hoolitseb meie eest. (Laul 55:22.) Nende näidete üle mõtiskledes küsi endalt: „Mida mina oleksin sellises olukorras teinud? Kuidas näitab see lugu, et ma võin Jehoovat usaldada? Mida võiksin siit kõrva taha panna?”

5. Kuidas tegi Laaban Jaakobi elu raskeks? (Vaata kaanepilti.)

⁵ Üks vanaaja jumalateenija, kes raskustesse sattus, oli Jaakob. Tema isa Iisak käskis tal võtta endale naine tema ema venna Laabani tütreist, kuna Laaban oli samuti Jehoova teenija. Iisak kinnitas Jaakobile, et kui ta nii teeb, siis Jehoova õnnistab teda. (1. Moos. 28:1–4.) Jaakob võttiski ette pika teekonna Kaananimaalt oma onu juurde. Laabanil oli kaks tütart. Vanema nimi oli Lea ja noorema nimi Raahel. Jaakob armus Raahelisse ja oli valmis Laabanit Raaheli pärast seitse aastat teenima. (1. Moos. 29:18.) Asjad ei läinud aga sugugi nii, nagu Jaakob oli lootnud. Kui see aeg täis sai, vedas Laaban teda ninapidi ja andis talle naiseks hoopis Lea. Ta lubas küll Jaakobil nädal hiljem ka Raaheliga abielluda, kuid seda tingimusel, et too teenib teda veel seitse aastat. (1. Moos. 29:25–27.) Ka äriasjades püüdis Laaban Jaakobil nahka üle kõrvade tõmmata. Kokku pidi Jaakob oma onu teenima lausa 20 aastat. (1. Moos. 31:41, 42.)

6. Millised raskused Jaakobit veel tabasid?

⁶ Sellega aga Jaakobi raskused ei piirdunud. Tal oli suur pere ja kahjuks ei saanud tema pojad alati omavahel läbi. Nad isegi müüsid ühe oma venna, Joosepi, orjusse. Kaks venda, Siimeon ja Leevi, tegid kogu perele häbi ja teotasid Jehoova nime. Lisaks kõigele sellele kaotas Jaakob ka oma armsa naise Raaheli, kui too nende teist last sünnitas. Ja veel vanas eas pidi ta kolima Egiptusse, kuna tema kodumaal oli näljahäda. (1. Moos. 34:30; 35:16–19; 37:28; 45:9–11, 28.)

7. Kuidas näitas Jehoova, et tal on Jaakobist hea meel?

⁷ Vaatamata kõigele sellele usaldas Jaakob Jehoovat ja oli kindel, et tema tõotused täituvad. Jehoova omakorda kinnitas Jaakobile, et tal on temast hea meel. Kuidas ta seda tegi? Kuigi Laaban püüdis oma õepoega igatpidi tüssata, õnnistas Jehoova Jaakobit ja andis talle palju vara. Ja kahtlemata oli Jaakob Jehoovale väga tänulik, kui sai jälle kokku oma kalli poja Joosepiga, kelle ta arvas ammu surnud olevat. Jaakob pidas raskustes vastu, kuna Jehoova oli tema lähedane sõber. (1. Moos. 30:43; 32:9,  10; 46:28–30.) Ja just lähedane suhe Jehoovaga on see, mis aitab ka meil eluraskustest võitjana välja tulla.

8. Millest Taavet unistas?

⁸ Kuningas Taavet ei saanud Jehoova teenistuses teha kõike, millest ta unistas. Näiteks oli tema südamesooviks ehitada Jehoovale tempel. Ta rääkis sellest prohvet Naatanile, kes ütles talle: „Tee kõik, milleks süda sind sunnib, sest Jumal on sinuga.” (1. Ajar. 17:1, 2.) Võib ette kujutada, millist õhinat need sõnad Taavetis tekitasid. Ehk hakkas ta sedamaid ehitust planeerima.

9. Kuidas Taavet reageeris, kui kuulis, et tema ei saa templit ehitada?

⁹ Taavetit ootas aga ees pettumus. Selsamal ööl tuli Naatanile Jehoovalt sõnum. Jehoova ütles, et mitte Taavet pole see, kes talle koja ehitab, vaid seda teeb hoopis üks tema poegadest. (1. Ajar. 17:3, 4, 11, 12.) Kuidas Taavet sellele uudisele reageeris? Ta otsustas, et teeb siis seda, mida ta saab teha: ta hakkas varuma raha ja materjale, mida tema poeg Saalomon võiks hiljem ehituseks vajada. (1. Ajar. 29:1–5.)

10. Kuidas Jehoova Taavetit õnnistas?

¹⁰ Kohe pärast seda, kui Jehoova andis teada, et Taavet ei ehita talle templit, tegi ta temaga lepingu. Ta tõotas, et üks Taaveti järeltulijatest valitseb igavesti. (2. Saam. 7:16.) Uues maailmas saab Taavet teada, et ta elab Jumala kuningriigi kuninga Jeesuse valitsuse all ja et Jeesus ongi see järeltulija, kellest Jehoova rääkis. Meilgi võib seoses Jehoova teenistusega olla unistusi, mis ei täitu, kuid tasub meeles hoida, et Jehooval võib olla meile varuks õnnistusi, mida me ei oska oodatagi.

11. Millest on näha, et Jehoova õnnistas esimese sajandi kristlasi? (Ap. t. 6:7.)

¹¹ Esimesel sajandil elanud kristlaste elus oli palju ebakindlust. Näiteks ootasid nad väga Jumala riigi tulekut, kuid neil polnud aimugi, millal see juhtub. (Ap. t. 1:6, 7.) Hoolimata sellest tegid nad kõvasti kuulutustööd. Selle tulemusena „Jumala sõna levis ja jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas kiiresti”. See oli tõendiks, et Jehoova õnnistab nende pingutusi. (Loe Apostlite teod 6:7.)

12. Mida tegid esimese sajandi kristlased näljahäda ajal?

¹² Millalgi tuli kogu maa peale suur näljahäda. (Ap. t. 11:28.) Ka kristlased ei jäänud sellest puutumata. Mida nad võisid selles olukorras tunda? Perepead muretsesid kahtlemata selle pärast, kuidas pere ära toita. Ja noored, kel oli olnud eesmärk rohkem kuulutada, võisid mõelda, et nüüd tuleb see plaan ootele panna. Olukord oli keeruline, kuid kristlased kohanesid sellega. Nad kuulutasid head sõnumit nii palju, kui said, ja saatsid võimaluste piires materiaalset abi Juudamaa vendadele. (Ap. t. 11:29, 30.)

13. Kuidas toetas Jehoova esimese sajandi kristlasi näljahäda ajal?

¹³ Kuidas Jehoova oma teenijaid näljahäda ajal toetas? Need, kes said usukaaslastelt abisaadetisi, tundsid Jehoova hoolitsust väga otseselt. (Matt. 6:31–33.) Ja kindlasti lähendas see neid vendade-õdedega, kes neid aitasid.  Need, kes tegid annetusi või muul moel õla alla panid, võisid kogeda suurt andmisrõõmu. (Ap. t. 20:35.) Jehoova õnnistas kõiki, kes tegid oma parima, et muutuvate oludega kohaneda.

14. Mis Pauluse ja Barnabasega juhtus ning mis sai edasi? (Ap. t. 14:21, 22.)

¹⁴ Esimese sajandi kristlased kogesid ka tagakiusamist, ja vahel siis, kui nad seda oodatagi ei osanud. Näiteks, kord kui Paulus ja Barnabas olid Lüstra kandis kuulutamas, võeti nad algul väga soojalt vastu. Hiljem aga ässitasid vastased rahva nende vastu üles. Mõned neist inimestest, kes olid neid enne meeleldi kuulanud, loopisid nüüd Paulust kividega ja jätsid ta tühermaale lebama, pidades teda surnuks. (Ap. t. 14:19.) Mida Paulus ja Barnabas seepeale tegid? Nad jätkasid kuulutustööd mujal. Tänu sellele said nad aidata paljudel inimestel tõe juurde tulla ning neil oli võimalus vendi-õdesid kosutada ja julgustada. (Loe Apostlite teod 14:21, 22.) See, et Paulus ja Barnabas ei lõpetanud raskustesse sattudes kuulutustööd, tõi kaasa palju head. Kui meiegi teeme ustavalt seda tööd, mille Jehoova on meile andnud, võime olla kindlad, et ta tasub meile heldelt.

15. Mida sina vend Macmillanilt õppisid?

¹⁵ Jehoova teenijatel olid seoses aastaga 1914 suured ootused. Nagu paljud teised, arvas ka vend Alexander Macmillan, et juba varsti saab ta kätte oma taevase tasu. 1914. aasta septembris pidas ta kõne, kus ütles: „See on ilmselt viimane kõne, mille ma kunagi pean.” Nii see aga polnud. Hiljem kirjutas ta: „Mõned meist ruttasid sündmustest ette, kui arvasid, et lähme kohe-kohe taevasse.” Ta lisas: „See, mida meil tuleb teha, on teenida Issandat innukalt.” Ja täpselt seda ta tegigi. Ta kuulutas innukalt head sõnumit ja oli toeks vendadele, kes erapooletuse tõttu vangis istusid. Ka siis, kui ta oli juba eakas, oli ta ikka koosolekutel kohal. Kas kõik see tasus end ära? Vahetult enne oma surma 1966. aastal ta kirjutas: „Minu usk pole grammigi nõrgenenud.” Vend Macmillan on meile kõigile heaks eeskujuks, eriti neile, kes on pidanud uut maailma ootama kauem, kui nad arvasid. (Heebr. 13:7.)

16. Millise järsu pöörde tegi Herberti ja Aileeni elu? (Jaak. 4:14.)

¹⁶ Paljud vennad-õed peavad maadlema tervisehädadega ja vahel tekivad need üsna ootamatult. Oma eluloos räägib vend Herbert Jennings, kuidas tema ja ta naine Aileen Ghanas misjonäridena teenisid. b Neile meeldis seal väga. Millalgi aga diagnoositi Herbertil bipolaarne meeleoluhäire. Ta ise nimetas seda „homseks, mida me ei osanud oodata”, viidates sõnadele tekstis Jaakobuse 4:14 (loe). Ta kirjutas: „Reaalsusega silmitsi seistes otsustasime ... Ghanast ja oma arvukatest lähedastest sõpradest lahkuda ning Kanadasse tagasi pöörduda.” Jehoova aga aitas Herbertil ja Aileenil ka selles olukorras teda edasi teenida.

17. Kuidas on vend Jenningsi lugu teisi aidanud?

 ¹⁷ Vend Jenningsi avameelsed mõtted on paljudele vendadele-õdedele hinge läinud. Näiteks ütles üks õde: „Ükski artikkel pole mind nii sügavalt liigutanud. Kui lugesin, kuidas vend Jennings pidi oma ülesandest loobuma, et hoolitseda oma tervise eest, hakkasin enda olukorda tasakaalukamalt suhtuma.” Ka üks vend ütles midagi sarnast: „Olin olnud kümme aastat kogudusevanem, kui mul diagnoositi psüühikahäire ja ma pidin sellest ülesandest loobuma. Kannatasin seetõttu nii tugeva saamatusetunde all, et minu jaoks oli sageli liialt rõhuv lugeda elulugusid, kus on tihti juttu Jehoova rahva erakordsetest saavutustest. Ent kui lugesin vend Jenningsi vastupidavusest, tõstis see mu meeleolu.” Nendest mõtteavaldustest on näha, et isegi kui meie elu ei lähe nii, nagu tahaksime, võime siiski olla teistele usus ja vastupidavuses heaks eeskujuks. (1. Peetr. 5:9.)

18. Mida võib sellelt Nigeeria õelt õppida? (Vaata ka lavastatud pilti.)

¹⁸ Paljud Jehoova teenijad on kannatanud katastroofide ja haiguspuhangute, näiteks koroonapandeemia tõttu. Ühel lesestunud õel Nigeerias nappis eluks hädavajalikku. Kui ta viimasest riisist endale ja oma tütrele hommikusööki tegi, küsis tütar, mida nad pärast söövad. Ema vastas talle, et kuigi neil pole üldse raha ja ka toit on kohe otsas, tuleb neil Jehoovat täielikult usaldada, nagu Sarepta lesknaine seda tegi. (1. Kun. 17:8–16.) Veel enne, kui nad jõudsid lõunasöögi peale mõtlema hakata, said nad usukaaslastelt toiduabi. Saadetises  oli toitu rohkem kui kaheks nädalaks. Õde ütles, et ta ei osanud arvatagi, et Jehoova tema ja ta tütre vestlust nii tähelepanelikult kuulas. Tõepoolest, kui loodame eluraskustes Jehoovale, võivad need meid temaga lähendada. (1. Peetr. 5:6, 7.)

19. Mida on Aleksei Jeršov pidanud taluma?

¹⁹ Viimastel aastatel on paljusid vendi-õdesid tabanud tagakiusamine. Venemaalt pärit Aleksei Jeršov ristiti aastal 1994. Tol ajal võisid Jehoova tunnistajad Venemaal üsna vabalt tegutseda. Olukord aga muutus. 2020. aastal tungisid ametnikud Aleksei koju, otsisid selle läbi ja konfiskeerisid temalt isiklikke esemeid. Mitu kuud hiljem esitati talle kriminaalsüüdistus. Asja tegi hullemaks see, et süüdistus põhines videosalvestistel, mille oli teinud inimene, kes teeskles, et on piiblist huvitatud, ja kellega oli juba üle aasta piiblit uuritud. Milline alatu tegu!

20. Kuidas on Aleksei Jehoovaga lähedasemaks saanud?

²⁰ Selle katsumuse läbi on Aleksei usk tugevamaks saanud. Ta ütleb: „Palvetame nüüd koos naisega palju tihemini. Olen aru saanud, et ma ei suuda üksi selle olukorraga toime tulla, seetõttu teen kõik, et saada Jehoovaga üha lähedasemaks.” Ta lisab: „Piibli uurimine on aidanud mul mitte alla anda. Ma olen mõtisklenud erinevate piiblitegelaste üle. Piiblis on palju lugusid, mis näitavad kui oluline on jääda rahulikuks ja loota Jehoovale.”

21. Kuidas kinnitab see artikkel meie usku?

²¹ Nendest lugudest, mida arutasime, on näha, et elu selles maailmas on ebakindel ja täis ootamatusi. Kuid Jehoova toetab alati neid, kes talle loodavad, justnagu öeldakse artikli juhttekstis: „Õige kohtab palju raskusi, aga Jehoova päästab ta neist kõigist.” (Laul 34:19.) Selle asemel et mõelda vaid oma raskustele, mõelgem hoopis Jehoovale ja sellele, kui võimsalt suudab ta meid aidata. Siis võime öelda nagu Paulus: „Ma suudan kõike tänu temale, kes annab mulle jõudu.” (Filipl. 4:13.)