Olen sündinud aastal 1955. Mul on kaks vanemat venda. Kasvasime üles Soome lõunaranniku lähedal, piirkonnas, kus praegu asub Vantaa linn.

Mu emast sai Jehoova tunnistaja mõni aasta enne minu sündi. Mu isale see aga ei meeldinud ja ta ei lubanud emal meiega piiblit uurida ega meid koosolekutele kaasa võtta. Niisiis rääkis ema meile piiblist, kui isa juures polnud.

Juba lapsena tahtsin Jehoovale kuuletuda. Näiteks kui olin seitsmene, sai mu õpetaja ükskord minu peale maruvihaseks, kuna ma ei söönud veripannkooki. Ta võttis mul ühe käega põskedest kinni ja pigistas neid nii, et mu suu läks pisut lahti. Teise käega püüdis ta kahvli otsas olevat pannkoogitükki mulle suhu toppida. Mul õnnestus kahvel ta käest maha lüüa.

Kui olin 12-aastane, suri mu isa. Pärast seda sain hakata koosolekutel käima. Vennad koguduses pöörasid mulle tähelepanu ja see aitas mul vaimselt kasvada. Hakkasin iga päev piiblit lugema ja uurisin hoolega meie väljaandeid. See kõik ajendas mind Jehoovale pühenduma ja 8. augustil 1969, kui olin 14-aastane, lasin end ristida.

 Peagi pärast kooli lõpetamist alustasin pioneerteenistust. Mõne nädala pärast kolisin Soome keskossa Pielavesisse, kus oli suurem vajadus kuulutajate järele.

Seal kohtusin Sirkkaga. Mulle meeldis ta väga, kuna ta oli alandlik, tagasihoidlik ja armastas Jehoovat kogu südamest. Ta ei tahtnud silma paista ega ajanud taga mugavat elu. Me mõlemad soovisime teha Jehoova heaks kõik, mis suudame. Olime valmis teenima teda ükskõik kus ja tegema, mida iganes vaja. Me abiellusime 23. märtsil 1974. Mesinädalate asemel võtsime ette kolimise Karttulasse, kus oli hea sõnumi kuulutajaid veelgi rohkem vaja.

Juba meie abielu algusajal kogesime, et kui peame Jumala kuningriiki kõige tähtsamaks, hoolitseb ta meie eest. (Matt. 6:33.) Näiteks polnud meil Karttulas autot ja me sõitsime ringi jalgratastega. Talvel on aga sealkandis päris krõbe külm ja selleks, et koguduse suurel territooriumil kuulutada, oli meil autot väga vaja. Ent raha selle ostmiseks meil polnud.

Ootamatult tuli meile külla üks mu vendadest. Ta kinkis meile oma auto. Isegi kindlustus oli makstud, meil tuli ainult kütus osta.

Jehoova näitas, et võtab oma tõotuse täitmist tõsiselt ja kannab hoolt selle eest, et meil oleks olemas kõik, mida vajame. Meie ülesanne oli hoida kuningriiki oma elus esikohal.

Aastal 1978 käisime pioneeride koolis. Üks meie õpetajatest, Raimo Kuokkanen a, innustas meid Gileadi kooli avaldust andma. Niisiis hakkasime inglise keelt õppima. Ent aastal 1980, veel enne, kui olime jõudnud avalduse anda, kutsuti meid teenima Soome harubüroosse. Sel ajal ei kutsutud peetellasi Gileadi kooli. Me tahtsime teenida seal, kuhu Jehoova meid saadab, mitte seal, kus meie meelest  oleks kõige parem. Niisiis läksime peetelisse. Me ei lõpetanud aga ka inglise keele õppimist, juhuks kui kunagi peaks avanema võimalus Gileadi kooli minna.

Mõni aasta hiljem andis juhtiv kogu ka peetellastele võimaluse selles koolis õppida. Täitsime kohe avaldused, kuid mitte sellepärast, et meile peetelis ei meeldinud. Seal oli väga tore. Tahtsime lihtsalt näidata, et oleme valmis teenima, kus iganes meid vajatakse. Meid kutsutigi Gileadi ja 1985. aasta septembris lõpetasime selle kooli 79. kursuse. Meid määrati Colombiasse.

Colombias teenisime alguses harubüroos. Püüdsin täita oma ülesannet nii hästi, kui suutsin, ent aasta pärast tundsin, et vajame mingit muutust. Esimest ja ainust korda elus küsisin vendadelt, kas võiksime saada teistsuguse ülesande. Meid määrati misjonärideks Huila departemangus asuvasse Neiva linna.

Mulle on alati kuulutustöö väga meeldinud. Kui olin vallaline, kuulutasin vahel varahommikust hilisõhtuni. Pärast abiellumist tegime koos Sirkkaga pikki kuulutustööpäevi. Kui territoorium asus kodust kaugel, ööbisime autos. Nii ei pidanud me edasi-tagasi sõitma ja saime järgmisel hommikul varakult alustada.

Misjonäridena tundsime taas samasugust entusiasmi, nagu olime tundnud siis, kui Soomes kuulutasime. Meie kogudus muudkui kasvas ja vennad-õed olid väga lugupidavad, tänulikud ja armastavad.

Neiva lähedal olid mõned linnad, kus polnud ühtegi Jehoova tunnistajat. Mõtlesin, kuidas küll sealsed inimesed head sõnumit kuulevad. Kuna seal tegutsesid geriljad, polnud võõrastel turvaline sinna minna. Niisiis palvetasin, et keegi, kes on sealt pärit, saaks Jehoova teenijaks. Arvasin, et see inimene peaks elama Neivas, et temaga saaks piiblit uurida. Palvetasin isegi selle eest, et ta laseks end ristida, vaimselt kasvaks ja läheks siis tagasi oma kodulinna, et seal kuulutada. Oleksin pidanud teadma, et Jehooval on sellele olukorrale palju parem lahendus kui mul.

Peagi hakkasin piiblit uurima noore mehega, kelle nimi oli Fernando González. Ta elas Algecirases, ühes neist linnadest, kus polnud ühtegi Jehoova teenijat, kuid käis umbes 50 kilomeetri kaugusel asuvas Neivas tööl. Ta valmistus igaks uurimiseks põhjalikult ja hakkas kohe kõigil koosolekutel käima. Juba pärast esimest uurimist rääkis ta oma kodulinnas teistele sellest, mida ta oli õppinud.

Fernando lasi end ristida 1990. aasta jaanuaris, kui ta oli kuus kuud piiblit uurinud. Mõne aja pärast sai temast üldpioneer. Nüüd, kui Algecirases oli üks kohalik Jehoova tunnistaja, leidis harubüroo, et on piisavalt turvaline sinna eripioneere  saata. Veebruaris 1992 moodustati selles linnas kogudus.

Kuid Fernando ei jäänud oma kodulinna. Pärast abiellumist kolis ta koos naisega San Vicente del Caguáni, teise linna, kus polnud ühtki kuulutajat. Nad aitasid sealgi koguduse rajada. Aastal 2002 määrati Fernando ringkonnaülevaatajaks ning tema ja ta naine Olga teevad ringkonnatööd siiamaani.

See lugu õpetas mulle, kui oluline on palvetada konkreetsete asjade pärast, mis on seotud meie ülesannetega Jehoova teenistuses. Jehoova suudab teha seda, mida me ise ei suuda. On ju tema lõikuse isand. (Matt. 9:38.)

Aastal 1990 määrati meid ringkonnatööle. Meie esimene ringkond oli pealinnas Bogotás. Kuna me oleme tavalised ja lihtsad inimesed ning meil pole mingeid erilisi andeid, tundus see ülesanne meile üsna hirmutav. Samuti polnud me kunagi elanud suurlinnas. Ent Jehoova tegi seda, mida ta on lubanud tekstis Filiplastele 2:13, mis ütleb: „Jumal annab teile jõudu, et te niihästi tahaksite kui ka suudaksite tegutseda talle meelepäraselt.”

Hiljem määrati meid ringkonda, kus asus Medellíni linn, millest alguses rääkisin. Sealsed inimesed olid tänavavägivallaga nii harjunud, et ei lasknud sel end enam häirida. Näiteks kord, kui juhatasin piibliuurimist, hakati väljas tulistama. Olin juba põrandale viskumas, kuid minu piibliõpilane luges rahulikult lõigu lõpuni. Siis ütles ta, et käib korraks ära. Ta tuli tagasi koos kahe väikse lapsega ja sõnas: „Vabandust, ma pidin oma lapsed tuppa tooma.”

Meil oli teisigi nappe pääsemisi. Näiteks kord, kui ukselt uksele kuulutustööd tegime, tuli Sirkka joostes minu poole, näost kahvatu. Ta ütles, et keegi oli tema suunas tulistanud. See ehmatas mind väga. Hiljem aga saime aru, et tulistaja ei sihtinud mitte Sirkkat, vaid hoopis meest, kes temast parajasti mööda läks.

Mida aeg edasi, seda vähem me kartsime. Meile oli suureks julgustuseks see, kuidas kohalikud vennad-õed sarnastes ja veel hullemates olukordades vastu pidasid. Mõistsime, et kui Jehoova toetab neid, siis toetab ta ka meid. Järgisime alati kohalike kogudusevanemate juhendeid ja võtsime tarvitusele ettevaatusabinõud. Ülejäänu jätsime Jehoova hooleks.

Mõned olukorrad polnud nii ohtlikud, kui tundusid. Kord kuulsin ühe huvilise juures olles, kuidas väljas kaks naist vastastikku solvanguid pilluvad. Ma ei tahtnud seda sugugi pealt vaadata, kuid majaomanik veenis mind siiski verandale tulema. Seal selgus, et tegemist oli papagoidega, kes naabrite tülitsemist matkisid.

Aastal 1997 määrati mind teenistusväljaõppe kooli b õpetajaks. Mulle oli alati meeldinud piiblikoolides käia, kuid ma poleks kunagi arvanud, et mina võiksin mõnes neist õpetada.

Hiljem teenisin piirkonnaülevaatajana. Kui aga vendi enam sellesse ametisse ei määratud, hakkasin taas ringkonnatööd tegema. Ma olen üle 30 aasta teeninud piiblikoolide õpetaja ja reisiva ülevaatajana. Need ülesanded on toonud mulle suurt rõõmu ja palju õnnistusi. Kuid mitte kõik pole olnud nii roosiline. Las ma räägin lähemalt.

Ma olen päris jõuline isiksus. See on aidanud mul rasketes olukordades toime tulla. Samas olen seetõttu vahel liiga agaralt asunud kogudustes korda majja lööma. Mõnikord olen manitsenud kedagi olema teistega armastav ja mõistlik, kuigi just neil hetkedel on mul endal täpselt neistsamadest omadustest vajaka jäänud. (Rooml. 7:21–23.)

Vahel olen oma puuduste tõttu olnud väga masendunud. (Rooml. 7:24.) Kord ütlesin Jehoovale palves, et oleks parem kui misjoniteenistuse lõpetan ja Soome tagasi lähen. Sel õhtul toimus aga koguduse koosolek. Seal kuuldu veenis mind, et peaksin oma teenistust jätkama ja enda kallal ikka edasi tööd tegema. Jehoova vastas minu palvele väga otseselt ja ma mäletan seda tänase päevani. Ma olen talle väga tänulik, et ta on olnud minuga kannatlik ja aidanud mul oma isiksust lihvida.

Oleme Sirkkaga Jehoovale nii tänulikud, et oleme saanud suure osa oma elust olla täisajalises teenistuses. Ja mina tänan Jehoovat ka selle eest, et ta on andnud mulle sellise armastava ja ustava abikaasa.

Varsti saan 70-aastaseks ega saa enam teenida piiblikooli õpetaja ja ringkonnaülevaatajana. Kuid ma pole sellepärast kurb. Olen veendunud, et Jehoovale toob kõige suuremat ülistust see, kui oleme koos temaga käies tagasihoidlikud ja kiidame teda kogu südamest – südamest, mis on tulvil armastust ja tänu. (Miika 6:8; Mark. 12:32–34.) Et talle au tuua, ei pea me olema rambivalguses.

Kui mõtlen tagasi kõigile ülesannetele, mis mul Jehoova teenistuses on olnud, siis on selge, et ma ei saanud neid mitte seepärast, et olin teistest kuidagi parem, ega ka mitte seepärast, et olin väga võimekas. Kaugel sellest! Jehoova on need ülesanded mulle andnud oma suurest armust ja hoolimata minu puudustest. Ma tean, et olen nendega hakkama saanud ainult tänu tema abile. Seepärast võin öelda, et minu nõrkuse kaudu on tema vägi avaldunud täiel määral. (2. Kor. 12:9.)