„VANAISA”, „PAPA”, „ONU”. Noored peetellased kutsuvad mind nii, ja mulle see sobib, sest olen 89 aastat vana. Olen 72 aastat Jehoovat täisajaliselt teeninud ja võtan neid hellitusnimesid kui tasu temalt. Kinnitan neile noortele kogu südamest sõnu, mille õigsust olen Jumala teenistuses ise kogenud: „Ärge laske oma käsi lõdvaks, sest teie tööl on tasu!” (2. Ajar. 15:7, 1988. a tõlge.)

Minu vanemad rändasid Ukrainast välja ja jõudsid Rossburni linna Kanadas Manitoba provintsis. Minu armas ema tõi ilmale 8 poissi ja 8 tüdrukut, kusjuures mitte ühtegi paari kaksikuid. Mina olin neljateistkümnes. Isa armastas Piiblit ja luges seda meile pühapäevahommikuti, aga religiooni pidas ta kelmuseks. Ta küsis tihti naljatamisi: „Ei tea, kes Jeesusele tema jutlustamise ja õpetamise eest maksis?”

Meie perest võttis lisaks minule tõe vastu ka neli minu venda ja neli õde. Õde Rose oli pioneer elu lõpuni. Viimases otsas õhutas ta kõiki pöörama tähelepanu Jumala sõnale ja ütles: „Ma tahan teiega uues maailmas kohtuda.” Minu vanem vend Ted oli esmalt põrgujutlustaja. Tema pühapäevahommikused raadiojutlused tümitasid kuulajaid ähvardustega, et patustajad põlevad igavesti kustumatus põrgutules. Hiljem sai temast tubli Jehoova teenija.

Ühel kenal päeval juunis 1944 leidsin koolist koju saabudes söögilaualt brošüüri „Eelseisev maailma uueksloomine” („The Coming World Regeneration”) *. Lugesin läbi esimese lehekülje, siis teise – ja ei saanudki pidama. Kui brošüür oli läbi loetud, jõudsin otsusele, et tahan teenida Jehoovat nagu Jeesus.

Kuidas see brošüür meie lauale sattus? Minu vanem vend Steve rääkis, et meil käisid kaks meest, kes müüsid raamatuid. „Ostsin  selle, sest see maksis ainult viis senti,” sõnas ta. Mehed tulid järgmisel pühapäeval uuesti ning ütlesid, et on Jehoova tunnistajad ja võivad Piibli abil vastata meie küsimustele. Meil oli hea meel, sest meid oli kasvatatud Piiblist lugu pidama. Nad teatasid ka, et Winnipegis, kus elas mu õde Elsie, tuleb konvent. Otsustasin minna.

Läksin umbes 300 kilomeetri kaugusele Winnipegi jalgrattaga ja tegin vahepeatuse Kelwoodis, kus elasid need kaks tunnistajat, kes meid külastasid. Kelwoodis käisin koosolekul ja sain teada, mis asi on kogudus. Samuti jõudsin arusaamisele, et iga mees, naine ja noor peaks majast majja kuulutama, nii nagu Jeesus tegi.

Winnipegis kohtusin oma vanema venna Jackiga, kes oli tulnud konvendile Põhja-Ontariost. Esimesel päeval teatati, et toimub ka ristimine. Otsustasime koos Jackiga end ristida lasta ja esimesel võimalusel pärast seda pioneerteenistust alustada. Jack saigi pioneeriks kohe pärast konventi. Aga kuna mina olin 16 ja pidin veel koolis käima, alustasin järgmisel aastal.

Alustasin pioneerteenistust Sourises Manitoba provintsis, kus minu kaaslaseks oli Stan Nicolson. Pioneerteenistus polnudki vaid lust ja lillepidu. Raha oli otsas, aga meie vantsisime ikka majast majja. Kord, kui olime olnud kogu päeva kuulutamas, polnud meil koju jõudes taskus pennigi ja kõhud olid väga tühjad. Kuid ukse taga ootas suur kotitäis toitu! Me ei tea tänini, kes selle sinna pani, aga meil oli kuninglik õhtusöök. Me ei lasknud oma käsi lõdvaks ja meie tööl oli tasu. Nii imelik kui see ka pole, võtsin sel kuul kaalus rohkem juurde kui eales varem.

Mõne kuu pärast määrati meid Sourisest umbes 250 kilomeetrit põhja pool asuvasse Gilbert Plainsi. Tollal oli lava peal suur graafik koguduse igakuise aruandega. Üks kuu, kui kuulutustöö oli vähenenud, panin oma kõnes vendadele ja õdedele südamele, et nad peavad tegema rohkem. Pärast koosolekut tuli üks eakas pioneer, kelle mees ei olnud tões, pisarsilmil minu juurde ja ütles: „Ma tõesti püüdsin, aga ei suutnud rohkem teha.” Nüüd olid pisarad minu silmis ja ma vabandasin.

Noored energilised vennad, nagu mina olin, võivad kergesti eksida ja siis end süüdi tunda. Aga ma olen õppinud, et ei tohi oma käsi lõdvaks lasta. Kõige parem on eksimusest õppust võtta ja eluga edasi minna ning Jehoova tasub ustavuse eest.

Mul oli erakordne au käia 21-aastasena Gileadi kooli 14. kursusel, mis lõppes veebruaris 1950. Umbes neljandik lõpetajatest saadeti Kanada prantsuskeelsesse Québeci provintsi, kus tunnistajad olid tugeva usulise tagakiusamise all. Mind määrati kullakaevanduslinna Val-d’Ori. Ükskord, kui kuulutasime koos grupiga naaberkülas Val-Senneville’is, ähvardas kohalik preester meid vägivallaga, kui me kohe ei lahku. See juhtum jõudis kohtusse, kus mina olin hageja. Preester sai trahvi. *

Taolistest intsidentidest kujunes „Québeci lahing”. Québeci provintsi oli üle 300 aasta hoidnud oma kontrolli all roomakatoliku kirik. Vaimulikud ja nende poliitikutest liitlased vaenasid Jehoova tunnistajaid. See aeg polnud kergete killast, sest meid oli  vähe, aga me ei lasknud oma käsi lõdvaks. Ausameelsed québeclased võtsid meie sõnumi vastu ja mul oli rõõm uurida paljudega. Näiteks uurisin kümneliikmelise perega, kes hakkas üheskoos Jehoovat teenima. Nende julge eeskuju ärgitas teisigi katoliku kirikust lahkuma. Me ei lakanud kuulutamast ja lõpuks võitsime!

Aastal 1956 määrati mind Haitisse. Uutele misjonäridele polnud prantsuse keel lihtne, aga inimesed kuulasid ikka. Misjonär Stanley Boggus ütles: „Meid hämmastas, et inimesed püüdsid rääkimisel meid igapidi aidata.” Alguses oli mul tänu Québecis omandatud prantsuse keelele eeliseid. Ent peatselt jõudis meile kohale, et sealsed vennad räägivad eeskätt haiti keeles, mis on prantsuspõhjaline kreoolkeel. Misjonäridel tuli õppida kohalikku keelt ja Jehoova tasus meile tubliduse eest.

Nende vendade abistamiseks kiitis juhtiv kogu heaks Vahitorni ja muude väljaannete tõlkimise haiti keelde. Kogu riigis tõusis koosolekutel käijate arv. Kui aastal 1950 oli Haitis 99 kuulutajat, siis aastaks 1960 oli neid juba üle 800. Sel ajal kutsuti mind Peetelisse. 1961. aastal õpetasin kuningriigi teenistuskoolis, kus anti väljaõpet 40 kogudusevanemale ja eripioneerile. Jaanuaris 1962 toimunud konvendil julgustasime kohalikke vendi oma teenistust laiendama ja mõned määrati eripioneerideks. See oli õigeaegne samm, sest vastupanu hakkas pead tõstma.

Kohe pärast konventi, 23. jaanuaril 1962, võeti mind koos misjonär Andrew D’Amicoga harubüroos vahi alla. Võimud konfiskeerisid 1962. aasta 8. jaanuari prantsuskeelse Ärgake! varud, sest selles numbris tsiteeriti Prantsuse ajalehti, mis teatasid, et Haitis harrastatakse voodoo’d. Oli neid, kellele see ütlus ei meeldinud ja kes väitsid, et me  olime selle artikli oma harubüroos ise kirjutanud. Mõne nädalaga saadeti misjonärid maalt välja, * aga kohalikud vennad jätkasid tööd ja said suurepäraselt hakkama. Mul on hea meel, et nad olid vastupidavad ja edenesid vaimselt. Praeguseks on haiti keeles isegi „Uue maailma tõlge”, millest me ei osanud tollal unistadagi.

Pärast Haitit määrati mind misjonäriks Kesk-Aafrika Vabariiki. Hiljem teenisin seal ka reisiva ülevaataja ning harubüroo ülevaatajana.

Paljud kuningriigisaalid olid väga lihtsad ehitised. Õppisin õlgi koguma ja neid katusele laotama. See oli möödakäijatele paras etendus, aga see innustas ka kohalikke vendi kuningriigisaalide ehitamises ja hooldamises kaasa lööma. Usujuhid narrisid meid, sest kirikutel olid plekk-katused. Me ei lasknud end häirida ja käisime oma õlgkatuste all koos. Pilkamine lõppes, kui pealinna Banguid tabas torm ja ühe kiriku katuseplekk lendas peatänavale, aga kuningriigisaalide katustega ei juhtunud midagi. Kuningriigitöö organiseerimiseks ehitasime täpselt viie kuuga uue harubüroo ja misjonikodu. *

Kui meie töö Kesk-Aafrika Vabariigis 1976. aastal keelustati, määrati mind naaberriigi Tšaadi pealinna N’Djamenasse. Sellega kaasnes midagi mõnusat, sest ma kohtasin Kamerunist pärit innukat eripioneeri Happyt, kellega me abiellusime 1. aprillil 1978. Samal kuul algas kodusõda ja me põgenesime koos teistega riigi lõunaossa. Lahingute lõppedes koju naastes leidsime, et meie kodust oli tehtud väeüksuse staap ja kadunud oli nii meie kirjandus kui ka pulmakingitused ja Happy pulmakleit. Kuid me ei lasknud oma käsi lõdvaks. Me olime koos ja meid ootasid ees uued ülesanded.

Ligikaudu kaks aastat hiljem tühistati Kesk-Aafrika Vabariigis piirangud meie tegevusele ja me naasime sinna, et teenida reisiva ülevaataja tööl. Elasime kaubikus, milles oli kokkupandav voodi, 200-liitrine veevaat, balloonigaasiga töötav külmkapp ja gaasipõleti. Reisimine polnud naljaasi. Ühe reisi ajal peatati meid lausa 117-s politsei kontrollpunktis.

Õhutemperatuur tõusis kuni 50 kraadini ja kokkutulekutel oli tihti raske leida ristimiseks vett. Vennad kaevasid kuivades jõesängides ja kogusid vett vähehaaval. Tavaliselt toimus ristimine vaadis.

Aastal 1980 saadeti meid Nigeeriasse. Aitasime seal kahe ja poole aasta jooksul ette valmistada uue harubüroo ehitust. Vennad olid ostnud kahekorruselise laohoone, mis tuli lahti monteerida ja meie ehitusplatsile teisaldada. Ühel hommikul olin oma demonteerimistöös üsna kõrgele jõudnud ja kui hakkasin lõunaks sama teed alla tulema, astusin tühjale kohale ja prantsatasin maha. Minu seisund tundus üsna halb, aga pärast röntgenit ja läbivaatust ütles arst Happyle: „Ärge muretsege, tal on vaid mõned rebendid. Umbes nädala pärast on ta jälle jalul.”

1986 liikusime Elevandiluurannikule, kus tegime reisiva ülevaataja tööd, mis tähendas ka reisimist Burkina Fasosse. Ma ei osanud  arvatagi, et kunagi saab sellest meie kodu.

Ma olin lahkunud Kanadast aastal 1956 ja 47 aastat hiljem, aastal 2003, olin tagasi Kanadas, seekord koos Happyga. Me asusime teenima Peetelis. Meil olid küll Kanada passid, aga tundsime, et meie kodu on Aafrikas.

Ja siis, 2007. aastal, kui ma olin 79-aastane, saadeti meid jälle Aafrikasse! Minust sai Burkina Faso maakomitee liige. Hiljem sai sealsest büroost tõlkebüroo Benini harubüroo alluvuses ja augustis 2013 määrati meid Benini Peetelisse.

Minu tervis pole enam endine, aga kuulutustöö on mulle ikka armas. Viimase kolme aasta jooksul on kaks minu piibliõpilast, Gédéon ja Frégis, lasknud end ristida ja saanud innukateks Jehoova teenijateks. Nendega uurimine õnnestus tänu kogudusevanemate ja Happy armastavale toetusele ja abile.

Hiljuti viidi meid naisega üle Lõuna-Aafrika harubüroosse, mille Peeteli pere hoolitseb lahkesti minu eest. Lõuna-Aafrika Vabariik on seitsmes Aafrika riik, kus ma olen teeninud. Oktoobris 2017 ootas meid erakordne õnnistus, kui saime minna Warwicki, kus toimus peakorteri pühendamine Jehoovale. Seda sündmust ei unusta ma kunagi!

Aastaraamat 1994 ütleb leheküljel 255: „Me innustame kõiki, kes on oma töös palju aastaid tublid olnud: „Olge vahvad ja ärge laske oma käsi lõdvaks, sest teie tööl on tasu!” (2. Ajar. 15:7.)” Meie Happyga oleme täis otsustavust seda nõu kuulda võtta ja julgustame ka teisi sedasama tegema.