1. Mida me loodame seoses oma sugulastega?

„KOHE, kui hakkasin Piiblit uurima, soovisin, et kõik mu pereliikmed saaksid koos minuga paradiisi,” ütleb meie õde Paulina. * „Eriti tahtsin, et mu abikaasa Felix ja meie väike poeg hakkaksid koos minuga Jehoovat teenima.” Kas sinul on lähedasi, kes ei teeni veel Jehoovat? Ilmselt on sul nende suhtes samasugused ootused nagu Paulinal.

2. Milliseid küsimusi me selles artiklis arutame?

² Me ei saa sundida oma sugulasi või pereliikmeid kuningriigisõnumit kuulama. Siiski me saame teha midagi, et nad hakkaksid Piibli vastu huvi tundma. (2. Tim. 3:14, 15.) Miks me peaksime kuulutama oma sugulastele? Miks on meil seejuures tarvis olla mõistev? Mida me saame teha, et aidata neil hakata Jehoovat armastama? Ja kuidas saavad selles olla abiks meie koguduseliikmed?

3. Miks me peaksime kuulutama oma sugulastele? (Vt 2. Peetruse 3:9.)

³ Peagi teeb Jehoova praegusele kurjale maailmale lõpu. Ellu jäävad vaid need, kes on „valmis vastu võtma tõde”. (Ap. t. 13:48.) Me kulutame palju aega ja jõudu, et kuulutada oma kodukandis võhivõõrastele. Kas pole siis loomulik soovida, et ka meie sugulased  hakkaksid koos meiega Jehoovat teenima? Meie armastav isa Jehoova „ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik oma patte kahetseksid”. (Loe 2. Peetruse 3:9.)

4. Millise vea me võime teha, kui räägime sugulastele Piibli sõnumit?

⁴ Hea on meeles pidada, et päästesõnumi jagamiseks on nii õige kui ka vale viis. Võõrastega rääkides oleme tavaliselt väga taktitundelised, kuid oma lähedastega kipume mõnikord olema liiga otsekohesed.

5. Mida meil tuleks oma sugulastele kuulutades meeles pidada?

⁵ Paljud meist soovivad, et oleksid oma sugulastele Piibli tõest alguses teistmoodi rääkinud. Paulus andis kristlastele nõu: „Teie sõnad olgu alati lahked, soolaga maitsestatud, et te teaksite, kuidas igaühele vastata.” (Kol. 4:5, 6.) Sugulastele kuulutades ei tohiks seda nõuannet ära unustada. Vastasel korral võib juhtuda, et Piibli sõnum ei köida neid, vaid muutub pigem eemaletõukavaks.

6., 7. Too näide, mis kinnitab, kui tähtis on püüda mõista abikaasat, kes ei teeni Jehoovat.

⁶ Ole mõistev. Paulina ütleb: „Algul tahtsin oma abikaasaga rääkida vaid Piiblist ja Jumalast. Tavalisi jutuajamisi meil polnudki.” Kuid Paulina abikaasa Felix teadis Piiblist vähe ega mõistnud, millest Paulina räägib. Talle tundus, et Paulina mõtleb vaid oma usust. Ta oli mures, et tema naine on ühinenud mingi kahtlase sektiga ja lasknud end petta.

⁷ Paulina tunnistab, et esialgu veetis  ta õhtuti ja nädalavahetustel palju aega oma usukaaslastega kas koosolekul, kuulutamas või lihtsalt niisama koos olles. Ta sõnab: „Üsna tihti leidis Felix koju tulles eest tühja maja ja tundis end üksildasena.” Muidugi soovis mees, et tema naine ja poeg oleksid koos temaga. Ta ei tundnud inimesi, kellega ta naine läbi käis, ja talle paistis, et uued sõbrad on Paulinale palju tähtsamad kui tema. Felix ähvardas Paulinat lausa lahutusega. Mis sa arvad, mida oleks Paulina võinud teha, et olla mõistvam?

8. Mis võib avaldada meie pereliikmetele kõige suuremat mõju? (Vt 1. Peetruse 3:1, 2.)

⁸ Lase oma tegudel enda eest kõnelda. Sageli on meie tegudel palju suurem mõju kui meie sõnadel. (Loe 1. Peetruse 3:1, 2.) Paulina sai sellest lõpuks aru. Ta ütleb: „Teadsin, et Felix armastab meid ega soovi tegelikult minust lahutada. Ent pärast tema ähvardust mõistsin, et pean hakkama tegema asju Jehoova viisil. Selle asemel et kogu aeg usust rääkida, oli mul hoopis tarvis pöörata tähelepanu oma käitumisele.” Paulina ei sundinud enam abikaasale peale vestlusi Piibli teemadel, vaid hakkas temaga rohkem rääkima igapäevaasjadest. Felix märkas, et naine muutus tasakaalukamaks ja et poeg hakkas paremini käituma. (Õpet. 31:18, 27, 28.) Nähes Piibli head mõju oma perele, süttis tema huvi Jumala sõna vastu. (1. Kor. 7:12–14, 16.)

9. Miks me peame olema sihikindlad?

⁹ Ole sihikindel. Meile on heaks eeskujuks  Jehoova. Ikka ja jälle annab ta inimestele võimaluse võtta kuulda head sõnumit ja jääda ellu. (Jer. 44:4.) Ka Pauluse sõnadest Timoteosele ilmneb vajadus sihikindluse järele. Miks pidi Timoteos teisi aidates olema sihikindel? Sest nii sai ta päästa nii enda kui ka need, kes teda kuulda võtsid. (1. Tim. 4:16.) Me armastame oma sugulasi ja soovime, et nad õpiksid Piibli tõde tundma. Paulina sõnad ja teod tõid viimaks häid tulemusi. Praegu teenib ta Jehoovat koos oma mehega. Nad mõlemad on pioneerid ja Felix on kogudusevanem.

10. Miks meil tuleks olla kannatlik?

¹⁰ Ole kannatlik. Kui viime oma elu kooskõlla Jumala põhimõtetega, võib meie lähedastel olla raske meie uute tõekspidamiste ja eluviisiga harjuda. Tihti panevad nad esmalt tähele seda, et me ei tähista enam koos nendega pühasid ega võta seisukohta poliitilistes küsimustes. Mõned võivad esialgu meie peale isegi pahased olla. (Matt. 10:35, 36.) Ent me ei tohiks nende suhtes alla anda. Kui lööksime käega ega püüaks neil enam aidata mõista meie uskumusi, siis me justkui otsustaksime juba ette ära, et nad pole väärt saama igavest elu. Jehoova aga pole usaldanud kohtumõistmist mitte meile, vaid Jeesusele. (Joh. 5:22.) Kui oleme kannatlikud, võivad sugulased lõpuks olla valmis meid kuulama. (Vaata kasti „ Tutvusta meie veebisaiti”.)

11.–13. Mida õpetab Alissa lugu?

¹¹ Ole kindel, kuid taktitundeline. (Õpet. 15:2.) Meie õde Alissa õppis Jehoovat tundma, kui elas kaugel oma vanematest, kes olid ateistid ja tegelesid aktiivselt poliitikaga. Alissa mõistis, et peab võimalikult kiiresti rääkima oma vanematele sellest, mida ta on teada saanud. Ta ütleb: „Kui sinu uskumused ja tavad muutuvad, aga sa viivitad selle teadaandmisega oma lähedastele, võib see neid märksa rohkem šokeerida.” Ta pidas vanematega kirjavahetust ja küsis nende arvamust selliste Piibli õpetuste kohta, mis võiks neid huvitada. Näiteks kirjutas ta armastusest. (1. Kor. 13:1–13.) Ta tänas vanemaid, et nad olid teda kasvatanud ja tema eest nii hästi hoolitsenud, ning saatis neile ka kingitusi. Kui ta neid külastas, siis püüdis ta igati ema kodutöödes aidata. Algul polnud tema vanemad eriti vaimustuses, kui ta neile oma uuest usust rääkis.

¹² Kui Alissa oli vanematel külas, hoidis ta kinni oma piiblilugemiskavast. Ta sõnab: „See aitas mu emal mõista, kui oluline Piibel mulle on.” Vahepeal otsustas tema isa Piibli õpetuste kohta teadmisi hankida, et mõista, miks tütar on muutnud oma mõtteviisi. Ta lootis ka leida midagi, mida kritiseerida. Alissa räägib: „Andsin isale Piibli, kuhu olin sisse kirjutanud pühenduse.” Mis oli tulemus? Isa ei leidnud Piiblist midagi laiduväärset. Loetu hoopis puudutas teda sügavalt.

¹³ Meil on tarvis olla kindlad, kuid taktitundelised ka raskuste korral. (1. Kor. 4:12b.) Näiteks Alissa sai tunda oma ema vastupanu. Kui ta lasi end ristida, ütles ema, et ta on halb tütar. Kuidas Alissa reageeris? Ta selgitab: „Selle asemel et pead liiva alla peita, selgitasin taktitundeliselt, et olen kindlalt  otsustanud olla Jehoova tunnistaja ning et miski ei saa mu otsust muuta. Kinnitasin emale, et armastan teda väga. Me mõlemad nutsime ja ma valmistasin emale maitsva toidu. Sellest vestlusest alates hakkas ema nägema, et Piibel muudab mind paremaks inimeseks.”

14. Miks me ei tohiks oma tõekspidamistes järeleandmisi teha?

¹⁴ Võib võtta aega, enne kui sugulased täielikult mõistavad, kui tähtis on meile Jehoova teenimine. Näiteks kui Alissa otsustas loobuda karjääriplaanidest, mida tema vanemad talle soovitasid, ja hakkas hoopis pioneeriks, pani see tema ema taas pisaraid valama. Alissa jäi aga endale kindlaks. Ta ütleb: „Kui annad järele ühes asjas, püüavad pereliikmed ilmselt muuta su otsust ka teistes asjades. Ent kui oled kindel, aga lahke, võib mõni su lähedastest sind kuulama hakata.” Nii oli see ka Alissa puhul. Praegu teenivad tema vanemad pioneeridena ja ta isa on kogudusevanem.

15. Kuidas võivad meie sugulastele mõjuda teiste head teod? (Vt Matteuse 5:14–16 ja 1. Peetruse 2:12.)

¹⁵ Jehoova tõmbab inimesi enda juurde heade tegude kaudu, mida teevad kristliku koguduse liikmed. (Loe Matteuse 5:14–16; 1. Peetruse 2:12.) Kui su abikaasa pole Jehoova tunnistaja, siis kas ta on kohtunud sinu koguduse inimestega? Paulina, kellest varem juttu  oli, kutsus vendi ja õdesid külla, et tema abikaasa Felix võiks nendega tuttavaks saada. Üks vend aitas kaasa sellele, et Felixi südame ümbert hakkas jää sulama. Felix meenutab: „Ta võttis terve päeva töölt vabaks vaid selleks, et koos minuga telekast spordiülekannet vaadata. Siis ma mõtlesin, et ta on ju täitsa normaalne mees.”

16. Miks me peaksime kutsuma oma lähedasi koosolekutele?

¹⁶ Üks suurepärane viis oma lähedasi aidata on kutsuda neid meie koosolekutele. (1. Kor. 14:24, 25.) Felixi esimeseks koosolekuks oli mälestusõhtu, kuna see toimus pärast tööd ja kestis üsna lühikest aega. Felix sõnab: „Ma ei saanud eriti aru, mida kõnes räägiti, aga mulle jäid meelde inimesed, kes seal olid. Nad tulid mind tervitama ja surusid tugevalt kätt. Nad olid minu vastu väga kenad.” Üks abielupaar koguduses oli Paulina vastu eriti lahke ning aitas tegeleda tema pojaga koosolekutel ja kuulutustööl. Kui Felix otsustas lõpuks, et soovib Paulina uskumustest rohkem teada saada, palus ta sel mehel hakata endaga Piiblit uurima.

17. a) Mille pärast ei peaks me end süüdistama? b) Miks ei tohiks me kunagi sugulaste suhtes lootust kaotada?

¹⁷ Me soovime, et kõik meie sugulased ja pereliikmed ühineksid meiega Jehoova teenimises. Ent hoolimata meie pingutustest ei pruugi nad seda teha. Kui see on nii, ei peaks me end süüdistama. Me ei saa ju kedagi sundida meie uskumusi omaks võtma. Sellegipoolest ära alahinda mõju, mida võib avaldada sugulastele see, kui nad näevad sind rõõmsalt Jehoovat teenimas. Palveta nende eest, räägi nendega taktitundeliselt ja ole sihikindel. (Ap. t. 20:20.) Jehoova õnnistab sinu püüdlusi. Ja kui su lähedased otsustavad sind kuulata, saavad nad pääste.