1. Mida tuleb kristlastel teha, et nad võiksid elu võidujooksu lõpuni joosta?

KRISTLASED osalevad elu võidujooksus. Võib-olla oleme just alustanud seda jooksu või siis jooksnud juba aastaid. Igal juhul on meil kõigil tarvis joosta nii kaua, kuni ületame finišijoone. Pauluse nõuanded esimese sajandi Filippi kristlastele võivad aidata meil mitte alla anda. Mõned neist olid teeninud Jehoovat juba aastaid, kui Paulus neile kirjutas. Nad olid tublid jooksjad, kuid Paulus tuletas neile meelde, et neil tuleb joosta edasi ja lõpuni vastu pidada. Ta tahtis, et nad rühiksid tema eeskujul eesmärgi poole. (Filipl. 3:14.)

2. Miks olid Pauluse nõuanded filiplastele vajalikud?

² Pauluse nõuanded filiplastele olid vajalikud. Juba algusest peale oli Filippi kogudus pidanud taluma vastupanu. Kõik algas siis, kui Paulus ja Siilas läksid umbes aastal 50 m.a.j Filippisse kuulutama. Paulus oli saanud nägemuse, kus teda kutsuti appi Makedooniasse. (Ap. t. 16:9.) Seal kohtusid nad naisega, kelle nimi oli Lüüdia. Ta kuulas neid ja „Jehoova avas tema südame”. (Ap. t. 16:14.) Peagi Lüüdia ja tema majarahvas ristiti. Ent Saatan ei maganud. Linna mehed tirisid Pauluse ja Siilase linnajuhtide ette ja süüdistasid neid selles, et nad tekitavad rahutusi. Seepeale neid peksti, nad pandi vangi ja hiljem paluti neil linnast lahkuda. (Ap. t. 16:16–40.) Kas nad andsid alla? Mitte sinnapoolegi! Samamoodi pidasid tublilt vastu  äsja moodustatud Filippi koguduse vennad ja õed. Pauluse ja Siilase eeskuju oli neile kahtlemata suureks julgustuseks.

3. Mida Paulus teadis ja mis küsimusi me arutama hakkame?

³ Paulus oli otsustanud mitte alla anda. (2. Kor. 4:16.) Ta teadis, et finišisse jõudmiseks on tal vaja silme ees hoida oma eesmärki. Mida me võime temalt õppida? Millised tänapäevased usu eeskujud näitavad, et raskustest hoolimata on võimalik vastu pidada? Ja kuidas aitab tulevikulootus meil mitte alla anda?

4. Mis näitab, et Paulus ei kaotanud oma indu hoolimata raskustest?

⁴ Millises olukorras Paulus oli, kui ta kirjutas filiplastele? Ta oli Roomas koduarestis ega saanud seetõttu teha vabalt kuulutustööd. Siiski kuulutas ta neile, kes teda külastasid, ja kirjutas kirju kogudustele. Ka nüüdisajal on paljud kristlased otsekui aheldatud koduseinte vahele, kuid nad kasutavad igat võimalust, et kuulutada neile, kes nende juures käivad. Samuti kirjutavad nad kirju inimestele, keda majast majja tööl kätte ei saada.

5. Mis aitas Paulusel hoida pilku eesmärgil, nagu näitab tekst Filiplastele 3:12–14?

⁵ Paulusele ei saanud takistuseks tema kunagised saavutused ega ka vead. Ta tõi välja, et on väga oluline unustada ära, mis on taga, et sirutuda selle poole, mis on ees, ja joosta võidujooks lõpuni. (Loe Filiplastele 3:12–14.) Millest ilmneb, et Paulus ei lasknud oma tähelepanu kõrvale juhtida? Esiteks, kuigi ta oli enne kristlaseks saamist teinud judaismis märkimisväärset karjääri, pidas ta nüüd seda täiesti väärtusetuks. (Filipl. 3:3–8.) Teiseks, ta ei lasknud end halvata süütundel selle pärast, et oli varem kristlasi taga kiusanud. Ja kolmandaks, ta ei arvanud, et on Jehoova teenistuses juba piisavalt teinud. Ta oli ikka innukas hoolimata sellest, et teda oli pandud vangi, pekstud, visatud kividega, et ta oli elanud üle mitu laevahukku ning pidanud taluma nälga ja külma. (2. Kor. 11:23–27.) Paulus oli palju saavutanud ja ka palju kannatanud, ent ta teadis, et peab sellegipoolest edasi rühkima. Meie peaksime tegema sedasama.

6. Mis võivad olla mõned asjad, „mis on taga”, mida meil on tarvis unustada?

⁶ Kuidas saame meie Pauluse eeskujul unustada ära, „mis on taga”? Mõni meist võitleb süütundega minevikus tehtud vigade pärast. Sel juhul oleks hea uurida materjali Kristuse lunastusohvri kohta, mõtiskleda selle väärtuse üle ja palvetada. See aitab meil suhtuda oma eksimustesse tasakaalukalt ja mitte enam piitsutada end pattude pärast, mis Jehoova on meile juba andestanud. Ent mida me veel võime Pauluselt õppida? Mõned meist on loobunud paljutõotavast karjäärist, et teha rohkem Jehoova teenistuses. Sel juhul ei tohiks me hakata igatsema kõike seda, mida oleksime ehk saanud endale lubada. (4. Moos. 11:4–6; Kog. 7:10.) See, „mis on taga”, võib hõlmata isegi meie saavutusi Jehoova teenistuses või katsumusi, mida oleme kogenud. Muidugi on hea mõelda sellele, kuidas Jehoova  on meie teenistust õnnistanud ja meid toetanud. Kuid me ei peaks arvama, et meie osa Jehoova töös on juba tehtud. (1. Kor. 15:58.)

7. Mida on elu võidujooksu võitmiseks tarvis, nagu nähtub tekstist 1. Korintlastele 9:24–27? Too näide.

⁷ Paulus mõistis hästi Jeesuse sõnu „pingutage kõigest jõust”. (Luuka 13:23, 24.) Ta teadis, et ta peab Kristuse kombel võitlema lõpuni. Niisiis võrdles ta kristlase elu võidujooksuga. (Loe 1. Korintlastele 9:24–27.) Jooksja keskendub finišisse jõudmisele ega lase kõrvalistel asjadel end segada. Kui jooksurada kulgeb läbi linna, võib selle ääres olla poode ja palju muud, mis võiks jooksjate tähelepanu kõrvale juhtida. Kas sa kujutad ette, et mõni jooksja peatuks kuskil poeakna ees ja hakkaks seal olevat kaupa uudistama? Kui ta tahab võita, siis ta ei tee seda mingil juhul. Ka elu võidujooksus ei tohi me lasta millelgi oma tähelepanu kõrvale juhtida. Kui keskendume finišisse jõudmisele ja pingutame kõigest jõust nagu Paulus, siis saame oma auhinna kätte.

8. Millised kolm asja me vaatluse alla võtame?

⁸ Võtame nüüd vaatluse alla kolm asja, mis võivad meie hoogu aeglustada. Nendeks on veel täitumata ootused, kahanevad jõuvarud ja pikaleveninud katsumused. Selliste raskustega võib aidata toime tulla see, kui mõtleme teiste kogemustele. (Filipl. 3:17.)

9. Kuidas võib meile mõjuda see, kui meie ootused pole veel täitunud?

⁹ Veel täitumata ootused. On loomulik, et me igatseme kõike seda head, mida Jehoova on tõotanud. Kui prohvet Habakuk ihkas, et Jehoova teeks lõpu Juudas valitsevale kurjusele, käskis Jehoova tal kannatlikult oodata. (Hab. 2:3.) Kui meie ootused ei täitu nii kiiresti, kui loodame, võib see meie  entusiasmi kahandada. See võib meid lausa masendada. (Õpet. 13:12.) Midagi sellist juhtus 20. sajandi algul. Paljud võitud kristlased ootasid, et aastal 1914 võetakse nad taevasse. Ent nii see ei läinud. Kuidas ustavad kristlased selle olukorraga hakkama said?

10. Kuidas toimis üks abielupaar, kui nende ootus ei täitunud?

¹⁰ Mõelgem kahe võitud kristlase peale. Vend Royal Spatz ristiti aastal 1908, kui ta oli 20-aastane. Ta oli täiesti kindel, et varsti saab ta oma tasu kätte. Kui ta aastal 1911 oma pruudile Pearlile abieluettepaneku tegi, ütles ta talle: „Sa tead, mis juhtub aastal 1914. Kui me soovime abielluda, võiks seda teha kiiresti.” Kas see abielupaar andis elu võidujooksus alla, kui nende ootus sel aastal ei täitunud? Ei, sest nende peamine eesmärk oli täita ustavalt Jehoova tahet, mitte saada kätte oma tasu. Nad olid otsustanud joosta lõpuni. Royal ja Pearl teenisid Jehoovat ustavalt veel aastakümneid, kuni nende maine teekond lõppes. Kahtlemata igatsed sa näha, kuidas Jehoova puhastab oma nime teotusest, tõstab ausse oma ülemvõimu ja täidab kõik oma tõotused. Sa võid olla kindel, et see saab teoks Jehoova määratud ajal. Seni aga teenigem Jehoovat innuga ja ärgem laskem veel täitumata ootustel end masendada ega oma hoogu aeglustada.

11., 12. Miks võib öelda, et me saame vaimselt edasi liikuda isegi siis, kui meil pole enam palju jõudu? Too näide.

¹¹ Kahanevad jõuvarud. Erinevalt jooksjast ei pea me olema füüsiliselt tugevad, et edasi liikuda. Paljud jumalateenijad, kel pole enam eriti jõudu, on ikka täis tulist indu. (2. Kor. 4:16.) Näiteks vend Arthur Secord * oli 88-aastane ja tema tervis oli juba üsna halb. Ta oli teeninud Peetelis 55 aastat. Ühel päeval tuli üks õde tema voodi juurde, et tema eest hoolitseda. Ta vaatas kaastundlikult vennale otsa ja ütles, et too on teinud Jehoova teenistuses väga palju. Arthur ei elanud aga minevikus. Ta naeratas ja vastas: „See on tõsi. Kuid tähtis pole see, mida me oleme teinud, vaid see, mida me edasi teeme.”

¹² Võib-olla oled sa teeninud Jehoovat palju aastaid ega saa kehva tervise tõttu teha enam nii palju kui varem. Kui nii, siis ära heida meelt. Jehoova peab  väga kalliks kõike, mida sa oled tema teenistuses minevikus teinud. (Heebr. 6:10.) Ja mis puudutab olevikku, siis pea meeles, et Jehoova ei mõõda sinu pühendumust selle järgi, kui palju sa tema teenistuses teed. Me saame oma armastust tema vastu näidata hoopis sellega, et oleme positiivse suhtumisega ja teeme kõik, mida suudame. (Kol. 3:23.) Jehoova teab meie piire ja ta ei oota meilt rohkem, kui me suudame talle anda. (Mark. 12:43, 44.)

13. Mis juhtus Anatoli ja Lidiaga ning kuidas julgustab see meid Jehoova teenistuses edasi rühkima?

¹³ Kaua aega kestvad katsumused. Mõned Jehoova teenijad on aastakümneid pidanud taluma raskusi ja tagakiusamist. Näiteks Anatoli Melnik * oli vaid 12-aastane, kui tema isa arreteeriti, vangistati ja Siberisse küüditati. Ta viidi Moldovast oma pere juurest rohkem kui 7000 kilomeetri kaugusele. Aasta hiljem saadeti Siberisse ka Anatoli, tema ema ja vanavanemad. Mõne aja möödudes said nad hakata käima ühes külas koosolekutel, kuid selleks pidid nad kõndima käreda pakasega läbi lume 30 kilomeetrit. Hiljem oli vend Melnik kolm aastat vangis, eemal oma naisest Lidiast ja pisitütrest. Neist aastatepikkustest katsumustest hoolimata teenis Anatoli oma perega Jehoovat ustavalt edasi. Praegu on Anatoli 82-aastane ja teenib Kesk-Aasias ühes harubürookomitees. Tehkem meiegi Jehoova teenistuses kõik, mis suudame, ja pidagem vastu, nagu oleme seda seni teinud. (Gal. 6:9.)

14. Mida pidi Paulus oma eesmärgi saavutamiseks tegema?

¹⁴ Paulus oli kindel, et ta lõpetab elu võidujooksu ja saavutab oma eesmärgi. Kuna ta oli võitud kristlane, oli tal „kutse taevasse”. Ent ta mõistis, et selle auhinna saamiseks on tal tarvis aina edasi rühkida. (Filipl. 3:14.) Paulus tõi filiplastele ühe huvitava võrdluse, et aidata neil eesmärgi poole püüelda.

15. Mida rõhutas Paulus näitega kodakondsusest?

¹⁵ Paulus tuletas filiplastele meelde,  et neil on taevane kodakondsus. (Filipl. 3:20.) Miks? Noil päevil oli Rooma kodakondsus kõrgelt hinnatud. * Kuid võitutel oli palju parem kodakondsus, mis andis neile mõõtmatult rohkem hüvesid. Rooma kodakondsus kahvatus selle kõrval. Seepärast ergutas Paulus filiplasi: „Vaadake ainult, et te kodanikena käituksite Kristusest rääkiva hea sõnumi vääriliselt.” (Filipl. 1:27, allmärkus.) Tänapäeval on võitud kristlased meile heaks eeskujuks: nad käituvad hea sõnumi vääriliselt ja rühivad oma eesmärgi poole, milleks on igikestev elu taevas.

16. Mida meil tuleks teha kooskõlas tekstiga Filiplastele 4:6, 7?

¹⁶ Ükskõik, kas meil on lootus elada tulevikus igavesti maa peal või taevas, me peaksime rühkima edasi oma eesmärgi poole. Olgu meie olukord milline tahes, me ei tohi keskenduda sellele, „mis on taga”, ega lasta millelgi edasiliikumist takistada. (Filipl. 3:16.) Meile võib tunduda, et meie ootuste täitumine viibib. Võib-olla pole meil jaksu teha enam nii palju kui varem. Ehk oleme aastaid kogenud raskusi ja tagakiusamist. Sellegipoolest ei peaks me millegi pärast muretsema, vaid pöörduma palve ja anumisega Jumala poole. Tema annab meile sellise rahu, mida me ei suuda kujutledagi. (Loe Filiplastele 4:6, 7.)

17. Mida me järgmises artiklis arutame?

¹⁷ Nagu jooksja pingutab lõpusirgel, nii peaksime ka meie keskenduma oma eesmärgile ületada elu võidujooksu finišijoon. Meil tuleks teha kõik, mida meie jõud ja olukord lubab, et pürgida nende imeliste asjade poole, mis ees ootavad. Mida me saame teha, et rühkida edasi õiges suunas? Järgmine artikkel juhib meie tähelepanu sellele, mis on esmatähtis. (Filipl. 1:9, 10.)