KAS sa igatsed saada Jehoova organisatsioonis mõnda ülesannet? Ehk täidab seda praegu keegi teine. Või on tegu ülesandega, mis sul kunagi varem oli, kuid kõrge ea, kehva tervise, majanduslike raskuste või perekondlike kohustuste tõttu ei saa sa seda enam täita. Samuti on võimalik, et oled pidanud loobuma mingist kauaaegsest ülesandest organisatsiooniliste ümberkorralduste tõttu. Olgu asjalood, kuidas on, sa võid tunda, et ei tee Jumala teenistuses nii palju, kui tahaksid. On mõistetav, et tunned vahel pettumust. Ent mida sa saad teha, et mitte lasta masendusel ja kibedusel süveneda? Kuidas püsida rõõmsana?

Hea on mõelda Ristija Johannesele, kel oli erilisi ülesandeid. Ilmselt eeldas ta, et tema elu Jehoova teenistuses kujuneb hoopis teistsuguseks, kui see lõpuks tegelikult oli. Tõenäoliselt ei osanud ta arvata, et ta peab istuma vangis kauem, kui kestab tema teenistus. Ometi ei kaotanud Johannes rõõmu. Mis teda aitas? Ja kuidas saame meie olla rõõmsad, isegi kui mingi olukord valmistab meile pettumust?

29. aasta kevadel asus Johannes täitma oma ülesannet: ta valmistas inimesi ette messia tulekuks, kuulutades: „Kahetsege oma patte, sest taeva kuningriik on lähedal!” (Matt. 3:2; Luuka 1:12–17.) Vastukaja oli hea. Teda tuli kuulama suur hulk inimesi lähedalt ja kaugelt. Paljud kahetsesid oma patte ja lasid end ristida. Lisaks hoiatas Johannes ennast täis usujuhte, et kui nad end ei muuda, tabab neid häving. (Matt. 3:5–12.) Tema teenistuse haripunkt saabus 29. aasta sügisel, kui ta ristis Jeesuse. Tollest ajast peale innustas Johannes teisi järgnema messias Jeesusele. (Joh. 1:32–37.)

Johannese ainulaadset tööd silmas pidades ütles Jeesus: „Naistest sündinute seast pole tõusnud suuremat kui Ristija Johannes.” (Matt. 11:11.) Kahtlemata oli  Johannesel hea meel talle osaks saanud õnnistuste üle. Nii nagu Johannes, on ka paljud tänapäeval kogenud Jumala rikkalikke õnnistusi. Näiteks vend nimega Terry on olnud koos abikaasa Sandraga üle 50 aasta täisajalises teenistuses. Terry sõnab: „Mul on olnud palju toredaid ülesandeid. Olen teeninud pioneeri, peetellase, eripioneeri, ringkonnaülevaataja ja piirkonnaülevaatajana ning nüüd olen taas eripioneer.” Kui saame Jehoova teenistuses mõne ülesande, oleme kindlasti rõõmsad, kuid nagu näitab Johannese lugu, peab rõõmu säilitamiseks pingutama, kui meie olukord muutub.

Ristija Johannese rõõm ei kustunud, kuna ta oli alati tänulik selle eest, mida ta sai Jehoova teenistuses teha. Mõtleme ühele näitele. Pärast Jeesuse ristimist jäi Johannese järelkäijaid järjest vähemaks. Johannese murelikud jüngrid läksid oma õpetaja juurde ja ütlesid: „See mees ... ristib inimesi ja kõik lähevad tema juurde.” (Joh. 3:26.) Johannes kostis: „Peigmees on see, kellel on pruut. Peigmehe sõber aga seisab kõrval ja on väga rõõmus, kuuldes peigmehe häält. Nõnda on minugi rõõm saanud täielikuks.” (Joh. 3:29.) Johannes ei võistelnud Jeesusega. Samuti ei arvanud ta, et Jeesuse tähtsa rolli tõttu pole tema töö enam üldse oluline. Johannes jäi rõõmsaks, sest ta oli tänulik selle eest, et sai olla peigmehe sõber.

Selline hoiak aitas Johannesel rõõmu säilitada, kuigi tema ülesanne polnud kergete killast. Näiteks, kuna Johannes oli olnud sünnist saadik nasiir, ei tohtinud ta juua veini. (Luuka 1:15.) Johannese askeetlikule eluviisile viidates ütles Jeesus: „Tuli Johannes, ei söö ega joo.” Jeesusel endal ja tema jüngritel aga selliseid piiranguid polnud. Nad elasid tavalist elu. (Matt. 11:18, 19.) Lisaks ei teinud Johannes ühtegi imet, kuid ta teadis, et sellise võime on saanud Jeesuse järelkäijad, kellest mõned olid varem olnud tema järelkäijad. (Matt. 10:1; Joh. 10:41.) Johannes aga ei keskendunud sellistele erinevustele, vaid täitis innukalt omaenda ülesannet, mille ta oli Jehoovalt saanud.

Kui ka meie peame väärtuslikuks seda ülesannet, mida me Jehoova teenistuses parasjagu täidame, aitab see meil rõõmu alal hoida. Terry ütleb: „Püüdsin võimalikult hästi täita igat ülesannet, mis mulle anti.” Vaadates tagasi oma elule täisajalises teenistuses, sõnab ta: „Ma ei kahetse midagi, mul on ainult võrratud mälestused.”

Meie rõõm Jumala teenistuses muutub sügavamaks, kui mõtiskleme selle üle, mis teeb ükskõik millise teokraatliku ülesande väärtuslikuks. Meil on võimalus olla Jumala kaastöölised. (1. Kor. 3:9.) Nagu vääriseseme puhastamine aitab säilitada selle sära, ei tuhmu meie rõõm, kui mõtiskleme selle üle, milline au on teenida Jumalat. Siis ei hakka me enda toodud ohvreid võrdlema teiste omadega. Me ei pea oma ülesannet vähem tähtsaks kui teiste oma. (Gal. 6:4.)

Johannes võis teada, et tema teenistus ei kesta pikka aega, kuid ilmselt ei teadnud ta, et see lõppeb nii äkitselt. (Joh. 3:30.) Aastal 30, umbes pool aastat pärast Jeesuse ristimist, pani kuningas Herodes Johannese vangi. Ometi püüdis Johannes teha kuulutustööd edasi. (Mark. 6:17–20.) Mis aitas tal jääda rõõmsaks ka sel raskel ajal? Ta keskendus vaimsetele asjadele.

Vangis olles kuulis Johannes Jeesuse laienevast tööpõllust. (Matt. 11:2; Luuka 7:18.) Johannes oli veendunud, et Jeesus on messias, kuid ta võis mõelda, kuidas viib Jeesus täide kõik pühakirja ennustused messia kohta. Kuna messias pidi saama kuningaks, siis kas Jeesus hakkab varsti valitsema? Kas Johannes saab seetõttu vanglast välja? Johannes tahtis asjast selgemat  pilti saada ja saatis kaks oma jüngrit Jeesuselt küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või peame ootama kedagi teist?” (Luuka 7:19.) Küllap kuulas ta kikkiskõrvu, kui nad jutustasid tagasi tulles Jeesuse imetervendamistest ja andsid edasi Jeesuse sõnad: „Pimedad näevad, jalust vigased kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud äratatakse üles ja vaestele räägitakse head sõnumit.” (Luuka 7:20–22.)

Kahtlemata julgustas kuuldu Johannest. See kinnitas, et Jeesus viib täide messia kohta käivaid ennustusi. Ehkki sellega ei kaasnenud Johannese vabakslaskmist, teadis Johannes, et tema teenistus pole olnud asjatu. Hoolimata raskustest oli tal põhjust olla õnnelik.

Kui ka meie keskendume vaimsetele asjadele, suudame pidada vastu rõõmuga ja kannatlikult. (Kol. 1:9–11.) Selleks tuleb meil lugeda Piiblit ja loetu üle mõtiskleda. Nii püsib meil meeles, et meie töö Jumala teenistuses pole kunagi asjatu. (1. Kor. 15:58.) Sandra märgib: „Iga päev Piiblist ühe peatüki lugemine on lähendanud mind Jehoovaga. See aitab mul keskenduda talle, mitte iseendale.” Samuti on hea pöörata tähelepanu sellele, kuidas läheb kuningriigitöö kõikjal maailmas. Nii on meil lihtsam mitte vaadata olukorda ainult oma mätta otsast, vaid keskenduda kõigele sellele, mida Jehoova korda saadab. „Meie veebitelevisiooni igakuised saated aitavad meil tunda ennast organisatsiooni osana ja püsida oma ülesannet täites rõõmsad,” ütleb Sandra.

Ristija Johannes tegutses oma lühikese teenistuse jooksul „Eelija vaimus ja väes” ning oli Eelija-sarnaselt „samasuguste tunnetega inimene nagu meie”. (Luuka 1:17; Jaak. 5:17, allmärkus.) Kui oleme Johannese eeskujul alati tänulikud ja meile on tähtsad eelkõige vaimsed asjad, võime püsida Jehoova teenistuses rõõmsad, olgu olukord milline tahes.