DIANA on üle 80 aasta vana. Tema abikaasa põdes Alzheimeri tõbe ja pidi veetma oma viimased eluaastad hooldekodus. Samuti surid tema kaks poega ja ta ise on pidanud võitlema rinnavähiga. Ent kui tema koguduse liikmed teda näevad kuningriigisaalis või kuulutustööl, on ta alati rõõmus.

John teenis reisiva ülevaatajana rohkem kui 43 aastat. Ta armastas seda tööd väga ja ei kujutanud ettegi, et võiks teha midagi muud. Ent ta pidi sellest ülesandest loobuma, et hoolitseda oma haige sugulase eest. Kui vennad ja õed, kes Johni varasemast tunnevad, teda kokkutulekutel kohtavad, näib neile, et ta pole üldse muutunud. Temast kiirgas endiselt rõõmu.

Mis aitab Dianal ja Johnil ikka rõõmus olla? Kuidas säilitada rõõmu siis, kui on raskusi või kui peab loobuma armsaks saanud ülesandest? Piibel aitab seda mõista. Laul 64:10 ütleb: „Õigete rõõm on Jehoova.” Me mõistame seda veelgi paremini, kui saame aru, mis toob meile kestvat rõõmu ja mis mitte.

Mõned asjad toovad peaaegu alati rõõmu, näiteks abiellumine, lapse sünd või uus teokraatlik ülesanne. Selline rõõm on õigustatud, sest need kingitused pärinevad meie eluandjalt Jehoovalt. Tema pani aluse abielule, andis inimestele võime saada lapsi ja ta annab oma teenijatele ülesandeid. (1. Moos. 2:18, 22; Laul 127:3; 1. Tim. 3:1.)

Samas võib selline rõõm jääda ajutiseks. Näiteks võib juhtuda, et abikaasa murrab truudust või sureb. (Hes. 24:18; Hoosea 3:1.) Mõni laps on sõnakuulmatu oma vanematele või Jumalale. Ta võidakse isegi kogudusest eemaldada. Saamueli pojad ei teeninud Jehoovat õigel viisil ning Taaveti teod põhjustasid häda nii talle endale kui ka tema lähedastele. (1. Saam. 8:1–3; 2. Saam. 12:11.) Sellised sündmused tõid  kaasa leina ja kannatusi ning kindlasti mitte rõõmu.

Samuti võib juhtuda, et peame loobuma oma teenistusülesandest, kas siis tervise halvenemise, perekondlike kohustuste või teokraatlike ümberkorralduste tõttu. Paljud, keda sellised muutused on puudutanud, ütlevad, et igatsevad seda rahulolu, mida nende töö neile tõi.

Niisiis võime näha, et rõõmu põhjused ei pruugi alati olla püsivad. Kuid on olemas sellist sorti rõõm, mis jääb alles isegi siis, kui meid tabavad raskused. Saamueli, Taaveti ja teiste kogemused on selle kinnituseks.

Jeesus teadis, mis on tõeline rõõm. Piibel räägib, et enne maa peale tulekut oli ta kogu aeg rõõmus Jehoova ees. (Õpet. 8:30.) Kuid maa peal tuli tal aeg-ajalt ette katsumusi. Sellegipoolest tundis ta rõõmu oma taevase isa tahte täitmisest. (Joh. 4:34.) Kuidas oli lugu tema maapealse elu viimaste tundidega? Tekstis Heebrealastele 12:2 öeldakse tema kohta: „Ta pidas piinapostil vastu eesootava rõõmu pärast.” Me võime Jeesuselt rõõmu kohta nii mõndagi õppida.

Kord tulid 70 jüngrit pärast kuulutustööd Jeesuse juurde tagasi. Nad olid rõõmsad, sest olid suutnud korda saata suuri asju, isegi ajada välja deemoneid. Jeesus aga ütles neile: „Ärge rõõmustage selle üle, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage sellepärast, et teie nimed on taevasse kirja pandud.” (Luuka 10:1–9, 17, 20.) Jah, Jehoova soosing on palju tähtsam kui mistahes teenistusülesanne ja toob suurimat rõõmu.

Ühel teisel juhtumil oli Jeesus kõnelemas rahvahulga ees. Üks juudi naine oli Jeesuse õpetusest vaimustuses ja ütles, et sellise suurepärase õpetaja ema peab küll õnnelik inimene olema. Ent Jeesus parandas teda,  öeldes: „Ei, õnnelikud on hoopis need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad.” (Luuka 11:27, 28.) Lapsevanem võib tunda oma lapse üle uhkust ja rõõmu. Kuid veel suuremaks rõõmu põhjuseks on head suhted Jehoovaga.

Võime tunda tõesti suurt rõõmu, kui mõistame, et Jehooval on meist hea meel. Ja meie rõõm ei kao, kui kogeme raskusi. Otse vastupidi, kui peame ustavalt vastu, siis meie rõõm kasvab. (Rooml. 5:3–5.) Lisaks annab Jehoova oma ustavatele teenijatele püha vaimu ja rõõm on osa vaimu viljast. (Gal. 5:22.) See aitab meil mõista, miks öeldakse tekstis Laul 64:10: „Õigete rõõm on Jehoova.”

See selgitab, miks Diana ja John, kellest alguses juttu oli, suutsid olla rõõmsad ka raskustes. Diana ütleb: „Nagu lapsevanem on varjupaigaks oma lapsele, nii on Jehoova varjupaigaks mulle.” Ta lisab: „Tunnen, et tänu temale suudan naeratus näol kuulutustööd jätkata.” John on olnud teenistuses innukas ka pärast seda, kui pidi reisiva ülevaataja tööst loobuma. Ta selgitab, mis on teda aidanud: „Alates aastast 1998, kui mind määrati teenistusväljaõppe kooli õpetajaks, olen uurinud Piiblit rohkem kui kunagi varem.” John lisab, et toimunud muutused on talle ja ta naisele olnud kergemad seepärast, et nad on alati olnud valmis tegema kõike, mida Jehoova neil teha on palunud. Nad ei kahetse midagi.

Ka paljud teised on kogenud Laul 64:10 sõnade paikapidavust. Mõtle näiteks abielupaarile, kes teenis USA Peetelis rohkem kui 30 aastat. Nad räägivad, mida nad tundsid pärast seda, kui neid määrati eripioneerideks: „On loomulik tunda kurvastust, kui oled kaotanud midagi väga kallist. Kuid sa ei saa seda igavesti taga nutta.” Nad hakkasid kohe koos oma uue koguduse liikmetega kuulutamas käima. See abielupaar ütleb: „Me palvetame konkreetsete asjade eest. Kui näeme, kuidas Jehoova vastab meie palvetele, julgustab ja rõõmustab see meid. Pärast meie saabumist on mõned teisedki pioneeritööd alustanud ja meil on kaks toredat piibliuurimist.”

Muidugi pole alati lihtne olla rõõmus. Tuleb ette aegu, mil oleme kurvad. Kuid Jehoova julgustab meid sõnadega, mis on kirjas Laul 64:10. Isegi raskel ajal võime olla kindlad, et kui jääme ustavaks, siis meie „rõõm on Jehoova”. Samuti võime oodata Jehoova tõotuse täitumist, et ta loob „uue taeva ja uue maa”. Siis on kõik täiuslikud ning saavad igavesti juubeldada ja rõõmustada selle üle, mida ta teeb. (Jes. 65:17, 18.)

Kujutle, et sa oled täiesti terve ja iga päeva alguses täis energiat. Ükskõik mida sa oled minevikus pidanud läbi elama, ei tee see enam valu. Jehoova kinnitab meile, et „endisi asju ei tuletata enam meelde ning need ei vaeva südant”. Tänu surnute ülesäratamisele avaneb sul imeline võimalus kohtuda taas kallite lähedastega. Miljonid inimesed tunnevad sama, mida need vanemad, kelle 12-aastase tütre Jeesus üles äratas. Nende kohta öeldakse, et neid „valdas otsekohe meeletu rõõm”. (Mark. 5:42.) Viimaks käivad kõigi inimeste kohta maa peal sõnad „õigete rõõm on Jehoova” ja nii jääb see igaveseks.