Tekst 5. Moosese 22:25–27 ei räägi mehe süü tõestamisest, sest selles olukorras polnud mehe süü kahtluse all. See seadus keskendub naise süütuse tõestamisele. Uurime veidi konteksti.

Eelnevates salmides on juttu olukorrast, kus mees on ühe kihlatud naisega linnas seksuaalvahekorras. Sel juhul oli ta süüdi abielurikkumises, sest kihlatud naisesse suhtuti kui abielunaisesse. Ent kuidas oli lugu naisega? Piibel ütleb, et „ta ei hüüdnud linnas appi”. Kui ta oleks seda teinud, siis oleks teised kindlasti teda kuulnud ja saanud teda aidata. Kuna naine aga appi ei hüüdnud, siis oli ka tema süüdi abielurikkumises. (5. Moos. 22:23, 24.)

Järgmisena räägib seadus teistsugusest olukorrast: „Kui aga mees kohtab kihlatud tüdrukut väljal ning saab temast jagu ja vägistab ta, peab vägistaja surema, aga tüdrukule ei tohi sa midagi teha. Tüdruk pole ju teinud surmaväärt pattu, vaid see juhtum on samaväärne sellega, kui keegi ründab oma ligimest ja tapab tema. Mees kohtas teda väljal ning kihlatud tüdruk hüüdis küll appi, kuid polnud kedagi, kes oleks ta päästnud.” (5. Moos. 22:25–27.)

Sel juhul ei kahelnud kohtumõistjad naise süütuses. Miks? Sest nad eeldasid, et ta „hüüdis küll appi, kuid polnud kedagi, kes oleks ta päästnud”. Seega polnud naine abielurikkumises süüdi. Ent kuna mees sai kihlatud naisest jagu ja vägistas ta, siis oli mees süüdi nii vägistamises kui ka abielurikkumises.

Niisiis, see seadus keskendus naise süütuse tõestamisele. Mehe kohta öeldi selles loos lihtsalt seda, et ta oli süüdi vägistamises ja abielurikkumises. Me võime olla kindlad, et kohtumõistjad uurisid asju põhjalikult ning et nende langetatud otsused olid kooskõlas juhtnööridega, mida Jumal oli selgelt ja korduvalt andnud. (2. Moos. 20:14; 5. Moos. 13:14; 17:4.)