1. Milles me võime kindlad olla?

 PALJUD on kuulnud midagi Aabrahamist, kuid teavad temast siiski üsna vähe. Meie aga teame temast palju. Näiteks teame, et piiblis nimetatakse teda „kõigi nende isaks, kes tunnistatakse õigeks usu alusel”. (Rooml. 4:11.) Me võime olla kindlad, et me saame Aabrahami eeskuju järgida ja meil võib olla sama tugev usk kui temal.

2. Miks tasub Aabrahami elu lähemalt uurida? (Jaak. 2:22, 23.)

² Selleks et meil oleks samasugune usk nagu Aabrahamil, tuleb meil tema elu lähemalt uurida. Aabraham kolis kodust kaugele, kui Jehoova seda palus. Ta elas aastakümneid telkides ja oli valmis ohverdama oma ainsa poja Iisaki. Kõik see näitab, et tal oli tugev usk, ja sellepärast oli Jehooval temast hea meel. Piiblis öeldakse lausa, et Aabraham oli Jehoova sõber. (Loe Jaakobuse 2:22, 23.) Jehoova tahab, et meiegi oleksime tema sõbrad. Just seepärast lasi ta Paulusel ja Jaakobusel Aabrahamist kirjutada. Vaatame, mida räägitakse tema kohta kirjas roomlastele 4. peatükis ja Jaakobuse kirja 2. peatükis, ning arutame, mida olulist võime temalt õppida.

3. Millist teksti Paulus ja Jaakobus tsiteerisid?

³ Nii Paulus kui ka Jaakobus tsiteerisid teksti 1. Moosese 15:6, kus öeldakse: „Aabraham uskus Jehoovat ja  seetõttu tunnistas Jumal ta õigeks.” Jumal võib inimese õigeks tunnistada, kui see on talle meelepärane. Kas pole vaimustav mõte: meie, ebatäiuslikud ja patused inimesed, võime olla Jumala silmis õiged. Ilmselt soovid sa, et Jehoova ka sinusse niimoodi suhtuks. Kui mõistame, miks oli Aabraham Jumala silmis õige, aitab see meil mõista, mida meil tuleb teha, et Jehoova meid õigeks peaks.

4. Mida võib öelda kõigi inimeste kohta?

⁴ Kirjas roomlastele ütles Paulus, et kõik inimesed on pattu teinud. (Rooml. 3:23.) Kuidas siis võib keegi meist olla Jumalale meele järgi ja tema silmis õige? Vastuse leidmiseks vaatame, mida rääkis Paulus Aabrahamist.

5. Miks tunnistas Jehoova Aabrahami õigeks? (Rooml. 4:2–4.)

⁵ Jehoova nimetas Aabrahami õigeks, kui too elas Kaananimaal. Kas ta tegi seda, kuna Aabraham pidas täiuslikult kinni Moosese seadusest? Ei. (Rooml. 4:13.) Selle seaduse andis Jehoova Iisraeli rahvale alles rohkem kui 400 aasta pärast. Miks siis oli Aabraham Jehoova silmis õige? Jehoova nägi tema usku ja oma suurest armust tunnistas ta Aabrahami õigeks. (Loe Roomlastele 4:2–4.)

6. Mille alusel tunnistab Jehoova inimese õigeks?

⁶ Paulus ütles veel, et inimene, kes usub Jumalasse, „tunnistatakse õigeks tema usu alusel”. (Rooml. 4:5.) Ta lisas: „Eks Taavetki nimeta õnnelikuks inimest, kelle Jumal tunnistab õigeks hoolimata tema tegudest: „Õnnelikud on need, kelle seadusvastased teod on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud, õnnelik on mees, kelle pattu Jehoova ei arvesta.”” (Rooml. 4:6–8; Laul 32:1, 2.) Jehoova andestab nende patud, kes temasse usuvad. Ta andestab need täielikult ega hoia neid enam meeles. Need, kes temasse usuvad, on tema silmis õiged, laitmatud.

7. Mis mõttes olid vanaaja ustavad jumalateenijad õiged?

⁷ Aabraham, Taavet ja teised ustavad jumalateenijad olid ebatäiuslikud ja patused inimesed. Kuna nad aga uskusid Jehoovasse, olid nad tema silmis õiged, eriti võrreldes nendega, kes Jehoovat ei teeninud. (Efesl. 2:12.) Paulus näitas selgelt, et usk on hädavajalik selleks, et inimene võiks olla Jumala sõber. See pidas paika Aabrahami ja Taaveti puhul ning peab paika ka meie puhul.

8., 9. Mida on mõned Pauluse ja Jaakobuse mõtteavalduste kohta järeldanud ja miks?

⁸ Usu ja tegude seos on ristiusumaailmas sajandeid poleemikat tekitanud. Mõned vaimulikud õpetavad, et pääste saamiseks tuleb vaid isand Jeesus Kristusesse uskuda. Nad võivad öelda: „Võta Jeesus vastu ja sind päästetakse.” Osad neist võivad viidata Pauluse sõnadele tekstis Roomlastele 4:6, kus ta ütles, et õnnelikuks nimetatakse „inimest, kelle Jumal tunnistab õigeks hoolimata tema tegudest”. Teised vaimulikud jällegi väidavad, et pääsemiseks tuleb käia palverännakutel ja teha muid häid  tegusid. Nad võivad tsiteerida teksti Jaakobuse 2:24, kus öeldakse, et inimene mõistetakse „õigeks tegude, mitte ainult usu alusel”.

⁹ Selliste vastandlike seisukohtade tõttu on mõned õpetlased järeldanud, et Paulus ja Jaakobus olid selles küsimuses eriarvamusel. Mõned neist väidavad, et Paulus uskus, et inimene tunnistatakse õigeks hoolimata tema tegudest, kuid Jaakobuse meelest olid teod hädavajalikud, et Jumalale meelepärane olla. Üks teoloogiaprofessor ütles selle kohta nii: „Jaakobus ei mõistnud, miks uskus Paulus, et inimene tunnistatakse õigeks vaid usu ja mitte tegude alusel.” Kuna aga nii Paulus kui ka Jaakobus kirjutasid oma kirja Jumala vaimu mõjutusel, peavad nende mõtteavaldused olema omavahel kooskõlas. (2. Tim. 3:16.) Ja nagu näitab kontekst, seda need ongi.

10. Millistest tegudest Paulus kirjas roomlastele 3. ja 4. peatükis põhiliselt rääkis? (Rooml. 3:21, 28; vaata ka pilti.)

¹⁰ Millistest tegudest Paulus kirjas roomlastele 3. ja 4. peatükis rääkis? Põhiliselt Moosese seaduses nõutud tegudest. (Loe Roomlastele 3:21, 28.) Paistab, et tol ajal oli mõnedel juudikristlastel raske nõustuda sellega, et Moosese seadust ei pea enam järgima. Aabrahami näitel tõestas Paulus, et inimene võib saada Jumala silmis õigeks oma usu alusel, mitte Moosese seadust järgides. See on lohutav mõte, kuna see kinnitab meile, et meiegi võime olla Jehoova silmis õiged, kui kasvatame usku temasse ja Jeesusesse.

11. Millistest tegudest Jaakobus rääkis?

 ¹¹ Jaakobus aga ei rääkinud oma kirja 2. peatükis mitte Moosese seaduses nõutud tegudest, vaid tegudest, mida kristlased peaksid oma igapäevaelus tegema ja millest ilmneb, kas nende usk on tõeline või mitte. Vaatame, millised on mõned neist tegudest.

12. Kuidas selgitas Jaakobus usu ja tegude vahelist seost? (Vaata ka pilti.)

¹² Näiteks rääkis Jaakobus, et kristlastel tuleb olla erapooletu. Ta tõi mõtlemapaneva näite sellest, kui koosolekule tulevad rikas ja vaene mees. Kui kristlased suhtuksid hästi rikkasse mehesse, kuid vaataksid ülalt alla vaesele, siis mida see näitaks? Kuigi nad võivad väita, et neil on usku, siis nende tegudes see küll ei ilmneks. (Jaak. 2:1–5, 9.) Jaakobus tõi ka teise näite, seekord vennast või õest, kel pole midagi selga panna ega piisavalt toitu. Kui kristlane hädasolevat usukaaslast ei aitaks, näitaks see, et tema usk on surnud, see oleks kasutu. (Jaak. 2:14–17.)

13. Millise näite varal tõstis Jaakobus esile usutegude olulisust? (Jaak. 2:25, 26.)

¹³ Jaakobus mainis ka Raahabit, kelle usk ilmnes tegudest. (Loe Jaakobuse 2:25, 26.) Raahab oli Jehoovast kuulnud ja mõistis, et Jehoova toetab iisraellasi. (Joosua 2:9–11.) Ta tõendas oma usku Jehoovasse sellega, et kaitses kaht Iisraeli luurajat, kelle elu oli ohus. Seetõttu tunnistas Jehoova selle ebatäiusliku mitteiisraellanna õigeks, justnagu ta oli tunnistanud õigeks Aabrahami.  Raahabi loost õpime, kui oluline on, et meie usk ilmneks meie tegudest.

14. Miks võib öelda, et Pauluse ja Jaakobuse mõtteavaldused on omavahel kooskõlas?

¹⁴ Paulus ja Jaakobus rääkisid mõlemad usust ja tegudest, kuid tegid seda erineva nurga alt. Paulus kirjutas juudikristlastele, et nad ei saa kunagi Jumala silmis õigeks pelgalt Moosese seadust järgides. Jaakobus aga rõhutas, et kõigil kristlastel tuleb oma usku tegudega tõendada, tehes teistele head.

15. Kuidas me saame oma usku tõendada? (Vaata ka pilte.)

¹⁵ Selleks et olla Jehoova silmis õige, ei pea me tegema täpselt seda, mida Aabraham tegi. Meil on palju võimalusi oma usku tegudega näidata. Näiteks võime võtta soojalt vastu neid, kes on koguduses uued, aidata hädasolevaid vendi-õdesid ja olla hoolivad oma pereliikmete suhtes. Kui me seda kõike teeme, on Jehooval meist hea meel ja ta õnnistab meid. (Rooml. 15:7; 1. Tim. 5:4, 8; 1. Joh. 3:18.) Veel üks hea võimalus oma usku väljendada on teha innukalt kuulutustööd. (1. Tim. 4:16.) Me kõik saame oma tegudega näidata, et usume, et Jehoova tõotused täituvad ja et tema tegutsemisviis on alati parim. Kui me seda teeme, võime olla kindlad, et Jehoova peab meid oma sõpradeks ja me oleme tema silmis õiged.

16. Kuidas olid Aabrahami usk ja lootus omavahel seotud?

¹⁶ Kirja roomlastele 4. peatükist tuleb  välja veel midagi olulist, mida võime Aabrahamilt õppida. Nimelt seda, et meil tuleb oma lootust elavana hoida. Jehoova oli Aabrahamile lubanud, et ta saab paljude rahvaste isaks ja et tema kaudu „saavad õnnistused osaks kõigile suguvõsadele maa peal”. Milline imeline tõotus! (1. Moos. 12:3; 15:5; 17:4; Rooml. 4:17.) Ent isegi veel siis, kui Aabraham oli juba 100-aastane ja Saara 90-aastane, polnud neil ühtki järeltulijat. Inimlikust vaatepunktist võis tunduda võimatu, et see Jumala tõotus kunagi täitub. Kahtlemata pani see Aabrahami usu proovile. Kuid piiblis öeldakse tema kohta, et ta lootis siiski ja „uskus, et temast saab paljude rahvaste isa”. (Rooml. 4:18, 19.) Kui Aabrahamile sündis poeg Iisak, sai ilmsiks, et tema lootus polnud asjatu. (Rooml. 4:20–22.)

17. Mis annab meile kindlustunde, et me võime olla Jehoova silmis õiged ja tema sõbrad?

¹⁷ Meiegi võime olla Jehoova silmis õiged ja ta võib pidada meid oma sõbraks, justnagu ta nimetas oma sõbraks Aabrahami. Paulus kirjutas: „Ent sõnu „ta tunnistati õigeks”, ei kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast, keda tunnistatakse õigeks, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie isanda Jeesuse.” (Rooml. 4:23, 24.) Meil tuleb oma usku kasvatada, seda tegudega tõendada ning lootust elavana hoida. Lootusest räägib Paulus kirja roomlastele 5. peatükis ja seda arutame järgmises artiklis.