Olen sündinud aastal 1927 USA-s Chicago lähedal ühes väikelinnas. Meie peres oli viis last: Jetha, Don, mina, Karl ja Joy. Meil kõigil oli kindel soov teenida Jehoovat kogu hingest. Aastal 1943 kutsuti Jetha Gileadi kooli teisele kursusele. Don, Karl ja Joy kutsuti teenima Brooklyni peetelisse: Don aastal 1944, Karl aastal 1947 ja Joy aastal 1951. Nii nende kui ka minu vanemate hea eeskuju innustas mind Jehoova teenistuses rohkem tegema.

Mu vanemad olid usinad piiblilugejad, kes armastasid Jumalat ja aitasid ka meil seda teha. Ent kui isa esimese maailmasõja ajal Euroopas sõdis, kaotas ta lugupidamise kirikute vastu. Mu ema oli väga tänulik, et isa oli elusana koju jõudnud, ning ütles talle: „Karl, lähme kirikusse nagu vanasti.” Isa vastas seepeale: „Ma võin su sinnani saata, kuid sisse ma ei tule.” Ema küsis: „Miks mitte?” Isa selgitas: „Sõja ajal õnnistasid sama religiooni vaimulikud kummalgi pool sõdureid ja nende relvi. Kas Jumal tõesti toetas mõlemat poolt?”

Kord, kui ema kirikus oli, koputasid kaks Jehoova tunnistajat meie uksele. Nad pakkusid mu isale kaheköitelist raamatut „Valgus”, mis rääkis Ilmutusraamatust. Isas tekkis huvi ja ta võttis need vastu. Kui ema raamatuid nägi, hakkas ta neid lugema. Ühel päeval märkas ta kohalikus ajalehes kuulutust, milles pakuti võimalust nendesamade raamatute abil piiblit uurida. Ta otsustaski minna. Kui ta kohale jõudis, tuli uksele üks vanem naisterahvas. Ema näitas ühte raamatutest ning küsis: „Kas siin uuritakse seda?” Naine vastas: „Jah, kullake, astu edasi.” Järgmisel nädalal võttis ema ka minu ja mu õed-vennad endaga kaasa ning peale seda hakkasime seal käima regulaarselt.

Ühel koosolekul palus juhataja mul ette lugeda teksti Laul 144:15, kus öeldakse: „Õnnelik on rahvas, kelle Jumal on Jehoova!” See salm läks mulle väga südamesse. Samuti puudutasid mind piiblitekstid 1. Timoteosele 1:11, kus on öeldud, et Jehoova on õnnelik Jumal, ja Efeslastele 5:1, mis innustab meid Jumalat endale eeskujuks  võtma. Mõistsin, et peaksin oma loojat teenima rõõmuga ning talle selle võimaluse eest tänulik olema. Need on kaks asja, mida olen sellest ajast saati proovinud teha.

Lähim kogudus oli meist 32 kilomeetri kaugusel Chicagos. Sellest hoolimata käisime koosolekutel ning minu teadmised piiblist kasvasid. Mäletan ühte korda, kui juhataja lasi Jethal vastata. Kuulasin teda ja mõtlesin endamisi: „Ma teadsin seda, oleksin võinud ka ise käe tõsta.” Sellest alates hakkasin koosolekuteks vastuseid ette valmistama ja vastama. Kuid mis kõige olulisem, nii mina kui mu õed ja vennad saime Jehoovaga järjest lähedasemaks. Aastal 1941 lasin end ristida.

Eriti hästi on mul meeles 1942. aasta kokkutulek Clevelandis Ohios. Seda kokkutulekut said telefoni teel kuulata ka vennad ja õed rohkem kui 50 linnas üle terve riigi. Ööbisime kokkutulekupaiga lähedal telklinnakus. Teine maailmasõda oli täies hoos ning vaenulikkus Jehoova tunnistajate vastu üha kasvas. Ühel õhtul nägin, kuidas grupp vendi parkis autod telkimisplatsi äärde, nii et tuled olid suunatud väljapoole. Vennad olid kokku leppinud, et igas autos on keegi terve öö valvel. Kui midagi oleks juhtunud, oleks vennad saanud kasutada autode tulesid, et ründajaid pimestada, ja signaali lastes teisi hoiatada. Ma mõtlesin, et Jehoova rahvas on küll kõigeks hästi valmistunud. Tundsin end turvaliselt ja magasin hästi ning öö möödus rahulikult.

Aastaid hiljem, kui mõtlesin sellele kokkutulekule, meenus mulle, et mu ema polnud kordagi ärevil ega hirmul. Ta usaldas täielikult Jehoovat ja tema organisatsiooni. Ema hea eeskuju jääb mulle igaveseks meelde.

Natuke aega enne seda kokkutulekut hakkas ema üldpioneeriks. Seega kuulas ta eriti tähelepanelikult kõnesid, mis rääkisid täisajalisest teenistusest. Kui olime teel kodu poole, ütles ta: „Ma tahaksin pioneeritööd jätkata, kuid ma ei jõua teha seda ning samal ajal hoolitseda hästi meie kodu eest.” Ta küsis, kas oleksime valmis teda aitama. Olime nõus. Niisiis andis ta igaühele meist ühe või kaks tuba, mille pidime enne hommikusööki korda tegema. Kui olime kooli läinud, vaatas ta üle, et kodus oleks kõik korras, ning läks seejärel kuulutustööle. Kuigi tal oli kogu aeg palju tegemist, ei jätnud ta meid kunagi hooletusse. Ta oli alati meie jaoks olemas: nii siis, kui tulime koju lõunale, kui ka peale kooli. Mõnikord läksime pärast temaga koos kuulutama. See aitas meil paremini mõista, mida tähendab olla pioneer.

16-aastaselt hakkasin minagi üldpioneeriks. Kuigi mu isa ei olnud veel saanud tunnistajaks, tundis ta huvi selle vastu, kuidas mul kuulutustööl läheb. Ühel õhtul rääkisin talle, et hoolimata minu pingutustest polnud ma leidnud kedagi, kes tahaks piiblit uurida. Pärast väikest pausi küsisin temalt:  „Kas sina oleksid valmis minuga piiblit uurima?” Ta mõtles hetke ja vastas: „Ma ei näe ühtegi põhjust, miks mitte.” Niisiis sai isast mu esimene piibliõpilane. See oli midagi väga erilist!

Hakkasime uurima raamatut „Tõde teeb teid vabaks”. Ajapikku mõistsin, et isaga uurimine aitab mul endal saada paremaks piibliuurijaks ja -õpetajaks. Näiteks kord, kui olime ühe lõigu ära lugenud, ütles ta: „Ma näen, mida raamatus on öeldud. Aga kust sa tead, et see peab paika?” Ma polnud selleks valmis ning vastasin: „Ma ei oska sulle seda praegu öelda, aga järgmiseks korraks on mul vastus olemas.” Leidsin mitmeid salme, mis kinnitasid selle mõtte õigsust, mida olime arutanud. Sellest ajast peale hakkasin meie uurimisteks paremini ette valmistama ning õppisin tegema uurimistööd. See aitas kaasa nii minu kui ka mu isa vaimsele kasvule. Ta rakendas õpitut ellu ning aastal 1952 lasi ta end ristida.

Olin 17, kui kodunt välja kolisin. Jethast a oli saanud misjonär ja Donist peetellane. Mõlemad armastasid oma ülesannet ja see innustas mind väga. Seetõttu täitsin ma nii peeteli- kui Gileadi avalduse ja ootasin, et Jehoova otsustaks, kus ma võiksin teenida. Aastal 1946 kutsutigi mind peetelisse.

Läbi aastate olen seal täitnud erinevaid ülesandeid ning omandanud palju uusi oskusi. 75 aasta jooksul, mis ma olen peetelis olnud, olen õppinud trükikojas raamatuid valmistama, tegema raamatupidamist ja korraldama peeteli jaoks vajaliku kauba importi ja eksporti. Üle kõige aga naudin vaimset õpetust, mida saan hommikuste piibliarutelude ja piibliliste kõnede kaudu.

Ma õppisin ka oma nooremalt vennalt Karlilt, kes tuli peetelisse aastal 1947. Ta oli tubli piibliuurija ja hea õpetaja. Kord palusin temalt abi seoses ühe kõnega, mis mulle oli määratud. Selgitasin Karlile, et olin leidnud palju materjali, kuid ei osanud seda kuidagi kasutada. Ta aitas mul leida lahenduse vaid ühe küsimusega: „Joel, mis on su kõne teema?” Sain kohe aru, mida ta mõtles. Mul tuli kasutada vaid infot, mis on kõne teemaga otseselt seotud, ning muu kõrvale jätta. Seda õpetust ei unustanud ma kunagi.

 Et peetelis õnnelik olla, on oluline kuulutustöös innukalt kaasa lüüa. See võib tuua väga toredaid vestlusi. Näiteks olime kord ühe vennaga New Yorgis Bronxi linnaosas kuulutamas. Külastasime seal üht naisterahvast, kes oli varem meilt ajakirju vastu võtnud. Ütlesime talle: „Täna õhtul tahame inimestele näidata piiblist midagi positiivset.” Ta vastas seepeale: „Kui piiblist, siis tulge aga edasi.” Lugesime ja arutasime mitmeid piiblitekste Jumala kuningriigist ja tulevasest uuest maailmast. Kahtlemata avaldas see talle muljet, kuna järgmiseks nädalaks oli ta kutsunud mitmeid oma sõpru meid kuulama. Hiljem said temast ja ta abikaasast Jehoova teenijad.

Olin otsinud endale abikaasat umbes 10 aastat, enne kui kohtasin oma tulevast naist. Mis aitas mul hea abikaasa leida? Palvetasin ja mõtlesin sellele, mida ma tahaks koos oma naisega teha pärast seda, kui me abiellume.

Peale 1953. aastal Yankee staadionil toimunud kokkutulekut kohtasin õde nimega Mary Aniol. Tema ja Jetha käisid koos Gileadi koolis ning pärast seda teenisid üheskoos misjonäridena. Mary rääkis mulle vaimustunult oma misjonitööst Kariibidel ja piibliuurimistest, mida ta aastate jooksul oli juhatanud. Mida rohkem me üksteist tundma õppisime, seda paremini mõistsime, et meil on Jehoova teenistuses väga sarnased eesmärgid. Meie armastus üksteise vastu kasvas ning me abiellusime 1955. aasta aprillis. Mary oli tõesti kingitus Jehoovalt ja mulle väga heaks eeskujuks. Ta tundis rõõmu igast ülesandest, mida tal täita paluti. Ta oli väga töökas, hoolis teistest siiralt ning hoidis kuningriigitöö oma elus alati esikohal. (Matt. 6:33.) Tegime kolm aastat koos ringkonnatööd ja aastal 1958 kutsuti meid peetelisse.

Õppisin Marylt väga palju. Näiteks kohe meie abielu alguses otsustasime hakata ühiselt piiblit lugema, umbes 15 salmi korraga. Kui üks meist oli mõned salmid ette lugenud, arutasime koos nende üle ja selle üle, kuidas neid oma elus rakendada. Mary rääkis mulle tihti sellest, mida ta oli õppinud Gileadi koolis või misjoniteenistuse käigus. Need mõtted ja arutelud olid mulle abiks kõnede ette valmistamisel ning aitasid mul mõista, kuidas õdesid koguduses paremini julgustada. (Õpet. 25:11.)

Aastal 2013 mu kallis Mary suri. Ma ootan väga aega, kui saan teda uues maailmas taas näha. Senikaua aga tahan jätkuvalt õppida ja usaldada Jehoovat kogu südamest. (Õpet. 3:5, 6.) Mulle pakub suurt lohutust ja rõõmu, kui mõtlen sellele, mida Jehoova rahvas uues maailmas teha saab. Siis on meil võimalus meie ülimalt õpetajalt veel palju uut õppida. Olen talle väga tänulik lahkuse ja kõige selle eest, mida ta on mulle õpetanud.