1., 2. a) Miks oli ootuspärane, et Jeesus käskis oma surma mälestada lihtsal viisil? b) Milliseid Jeesuse omadusi me vaatlema hakkame?

KAS sina oskad kirjeldada, mis toimub iga-aastasel Kristuse surma mälestusõhtul? Kahtlemata enamik meist oskab, sest see on üsna lihtne sündmus. Samas on see väga sügava tähendusega. Seepärast võib tekkida küsimus: miks peetakse seda nii lihtsal viisil?

² Oma maapealse teenistuse ajal õpetas Jeesus tähtsaid tõdesid lihtsalt ja selgelt, nii et neist oli kerge aru saada. (Matt. 7:28, 29.) Ka oma surma käskis ta mälestada * lihtsal, kuid samas tähendusrikkal viisil. Vaadelgem nüüd lähemalt Isanda õhtusöömaaega ning seda, mida Jeesus tol õhtul ütles ja tegi. Tänu sellele mõistame, kui alandlik, julge ja armastav Jeesus on ning kuidas teda veel paremini jäljendada.

3. Kui lihtne oli mälestusõhtu, mille Jeesus sisse seadis, ning mida sümboliseerisid leib ja vein?

³ Jeesus seadis oma surma mälestusõhtu sisse koos üheteistkümne ustava apostliga. Ta kasutas ainult hapnemata leiba ja veini, mis olid üle jäänud paasasöömaajast, ja viis läbi lihtsa rituaali. (Loe Matteuse 26:26–28.) Jeesus ütles apostlitele, et leib sümboliseerib  tema täiuslikku keha ja vein tema verd, mis peagi nende eest valatakse. Selle uue sündmuse lihtsus ilmselt ei üllatanud apostleid. Miks?

4. Kuidas aitab Martale antud nõuanne mõista, miks seadis Jeesus mälestusõhtu söömaaja sisse lihtsal viisil?

⁴ Mõelgem, mis oli juhtunud mõni kuu varem, Jeesuse kolmandal teenistusaastal, kui ta külastas oma lähedasi sõpru Laatsarust, Martat ja Maarjat. Sel külaskäigul jagas Jeesus ka õpetust. Marta aga oli hõivatud pidusöögi valmistamisega nende aulisele külalisele. Seda nähes kutsus Jeesus lahkelt Martat korrale, aidates tal mõista, et alati pole vaja suurejoonelist pidusööki. (Luuka 10:40–42.) Hiljem, õhtul enne oma ohvrisurma, järgis Jeesus ise seda nõuannet. Ta seadis mälestusõhtu söömaaja sisse lihtsal viisil. Mida see tema kohta räägib?

5. Mida näitab Jeesuse kohta Isanda õhtusöömaaja lihtsus ja mis ilmneb tekstist Filiplastele 2:5–8?

⁵ Kõiges, mida Jeesus ütles või tegi, ilmnes alandlikkus. Seega pole imekspandav, et ta ilmutas alandlikkust ka oma surma eelõhtul. (Matt. 11:29.) Ta teadis, et toob peagi suurima ohvri inimkonna ajaloos ja et Jehoova äratab ta üles ning annab talle aulise positsiooni. Kuid sellegipoolest ei tõmmanud ta endale tähelepanu ega soovinud, et tema surma-aastapäeva hakataks tähistama suurejooneliselt. Ta ütles oma jüngritele, et nad teeksid seda kord aastas lihtsal viisil. (Joh. 13:15; 1. Kor. 11:23–25.) See kinnitas, et ta polnud uhke. Me oleme rõõmsad, et meie taevase kuninga üks silmapaistvamaid omadusi on alandlikkus. (Loe Filiplastele 2:5–8.)

6. Kuidas me saame raskuste korral võtta eeskujuks Jeesuse alandlikkust?

⁶ Kuidas me saame Jeesuse alandlikkust jäljendada? Nii, et seame teiste huvid enda omadest ettepoole. (Filipl. 2:3, 4.) Mõelgem veel kord Jeesuse surma eelõhtule. Jeesus teadis, et tal seisab ees piinarikas surm. Ometi oli ta mures hoopis oma ustavate apostlite pärast, kes pidid peagi tundma leinavalu. Seepärast  õpetas ja julgustas ta neid sel viimasel õhtul. (Joh. 14:25–31.) Jeesus mõtles alandlikult pigem teiste heaolu peale. Ta on meile suurepäraseks eeskujuks.

7. Kuidas näitas Jeesus üles julgust pärast seda, kui oli sisse seadnud Isanda õhtusöömaaja?

⁷ Pärast Isanda õhtusöömaaja sisseseadmist näitas Jeesus üles suurt julgust. Ta oli valmis täitma oma isa tahet, kuigi teadis, et see tähendab hukkamist piinapostil häbiväärse kurjategijana. (Matt. 26:65, 66; Luuka 22:41, 42.) Jeesus jäi laitmatuks, et austada Jehoova nime, toetada tema ülemvõimu ja avada kahetsevatele inimestele tee igavesse ellu. Samal ajal valmistas ta oma järelkäijaid tulevasteks sündmusteks ette.

8. a) Mida õpetas Jeesus oma ustavatele apostlitele? b) Millest ilmneb, et aastaid pärast Jeesuse surma järgisid jüngrid tema eeskuju ja tegutsesid julgelt?

⁸ Jeesuse julgus ilmnes ka selles, et ta ei keskendunud mitte enda muremõtetele, vaid apostlite vajadustele. See lihtne söömaaeg, mille ta pärast Juuda ärasaatmist sisse seadis, tuletas hiljem tema võitud järelkäijatele meelde, millised õnnistused kaasnevad tema ohvrivere ja uue lepinguga. (1. Kor. 10:16, 17.) Et aidata neil elada oma taevase kutse vääriliselt, õpetas Jeesus neile, mida tema ja ta isa Jehoova neilt ootavad. (Joh. 15:12–15.) Samuti rääkis Jeesus apostlitele eesootavatest katsumustest. Seejärel tõi ta ennast neile eeskujuks ja innustas neid julged olema. (Joh. 16:1–4a, 33.) Palju aastaid  hiljem tegutsesid jüngrid Jeesuse kombel ennastohverdavalt ja julgelt. Kuigi see polnud kerge, toetasid nad üksteist mitmesugustes raskustes. (Heebr. 10:33, 34.)

9. Kuidas me saame Jeesuse eeskujul olla julged?

⁹ Ka meie jäljendame tänapäeval Jeesust ja oleme julged. Näiteks nõuab julgust see, et aidata vendi-õdesid, keda taga kiusatakse. Vahel võidakse meie usukaaslasi ebaõiglaselt vangistada. Kui see juhtub, peaksime tegema nende heaks kõik, mis suudame, ja võimalusel nende kaitseks sõna võtma. (Filipl. 1:14; Heebr. 13:19.) Veel üks viis näidata julgust on rääkida vapralt edasi head sõnumit. (Ap. t. 14:3.) Nagu Jeesus, oleme ka meie otsustanud kuulutada kuningriigisõnumit isegi siis, kui inimesed meile vastupanu osutavad või meid taga kiusavad. Mõnikord võime aga tunda, et julgusest jääb puudu. Mida siis teha?

10. Mida me peaksime tegema nädalatel enne mälestusõhtut ja miks?

¹⁰ Me saame oma julgust kasvatada, kui mõtleme lootusele, mis meil tänu Kristuse lunastusohvrile on. (Joh. 3:16; Efesl. 1:7.) Nädalatel enne mälestusõhtut on meil eriti hea võimalus arendada tänulikkust selle ohvri eest. Hea on järgida mälestusaja piiblilugemiskava ning mõtiskleda sündmuste üle, mis toimusid enne ja pärast Jeesuse surma. Tänu sellele mõistame mälestusõhtul viibides veelgi paremini sümbolite tähendust ja nende seost lunastusohvriga. Kui saame aru, mida  Jeesus ja Jehoova on meie heaks teinud, siis tugevneb meie lootus ja me oleme veelgi otsusekindlamad pidama julgelt lõpuni vastu. (Heebr. 12:3.)

11., 12. Mida me oleme seni õppinud?

¹¹ Seni oleme näinud, et mälestusõhtu tuletab meile meelde, kui kallis ohver on meie eest toodud. Kuid sellest võime üht-teist õppida ka Jeesuse alandlikkuse ja julguse kohta. Meil on tõesti põhjust olla tänulik, et Jeesus ilmutab ka edaspidi neid omadusi, kui ta ülempreestrina meie eest kostab. (Heebr. 7:24, 25.) Oma tänulikkust saame näidata sellega, et pühitseme mälestusõhtut, nagu Jeesus käskis. (Luuka 22:19, 20.) Me teeme seda päeval, mis vastab 14. niisanile. See on aasta tähtsaim päev.

¹² Isanda õhtusöömaaja lihtsus toob esile veel ühe omaduse, mis ajendas Jeesust meie eest surema. Maa peal olles oli Jeesus selle omaduse poolest tuntud. Mis omadus see oli?

13. Kuidas kirjeldavad Johannese 15:9 ja 1. Johannese 4:8–10 Jehoova ja Jeesuse armastust ning kes saavad sellest osa?

¹³ Kõigega, mida Jeesus tegi, peegeldas ta Jehoova sügavat armastust meie vastu. (Loe Johannese 15:9; 1. Johannese 4:8–10.) See ajendas teda andma oma elu meie eest. Ükskõik, kas oleme võitud kristlased või „teised lambad”, saame osa Jehoova ja ta poja armastusest, mis väljendub lunastusohvri kaudu. (Joh. 10:16; 1. Joh. 2:2.) Vaatame veel, kuidas ilmneb Jeesuse armastus ja hoolivus jüngrite vastu sellest, milliseid sümboleid ta mälestusõhtut sisse seades kasutas.

14. Millest ilmnes Jeesuse armastus võitud järelkäijate vastu?

¹⁴ Jeesuse armastus võitud järelkäijate vastu ilmnes selles, et ta seadis sisse lihtsa õhtusöömaaja ilma keeruliste rituaalideta. Aja jooksul on võitud kristlastel tulnud pidada seda iga-aastast sündmust väga erinevates olukordades, isegi vangis olles. (Ilm. 2:10.) Kas neil on olnud võimalik toimida Jeesuse juhendite kohaselt? On küll.

15., 16. Kuidas on olnud võimalik pidada mälestusõhtut ka raskes olukorras?

¹⁵ Esimesest sajandist kuni nüüdisajani on tõelised kristlased pingutanud, et pidada Jeesuse surma mälestusõhtut. Nad on seda teinud Jeesuse antud juhendite järgi nii hästi kui võimalik, mõnikord ka keerulistes oludes. Mõtleme mõnele näitele. Kui vend Harold King oli Hiinas üksikvangistuses, tuli tal olla leidlik, et mälestusõhtut pidada. Ta valmistas salaja ette mälestusõhtu sümbolid, kasutades seda, mis tal käepärast oli. Samuti püüdis ta hoolega välja arvestada aja, mil mälestusõhtut pidada. Kui õige aeg käes oli, laulis ta üksi oma kongis, esitas palve ja pidas kõne.

¹⁶ Üks grupp õdesid, kes oli teise maailmasõja ajal koonduslaagris, riskis eluga, et pühitseda Isanda õhtusöömaaega. Kuna Jeesus oli selle sisse seadnud nii lihtsal viisil, oli neil võimalik seda pidada. Nad ütlesid: „Seisime tihedalt ringis ja meie keskel oli pink valge linaga, millel olid leib ja vein. Valgustuseks põles küünal, sest elektrivalgus  oleks meid reetnud. ... Kinnitasime taevasele isale innukalt, et tahame kasutada kogu oma jõudu tema püha nime ausse tõstmiseks.” Neil õdedel oli tõesti tugev usk. Kuna Jeesus oli armastav ja seadis mälestusõhtu sisse nii lihtsal viisil, on tema järelkäijatel olnud võimalik pidada seda ka raskes olukorras.

17. Millistele küsimustele me võiksime mõelda?

¹⁷ Mälestusõhtu lähenedes on hea mõelda järgmistele küsimustele. Kuidas ma saaksin Jeesuse armastust veel paremini jäljendada? Kas sean oma usukaaslaste heaolu enda omast ettepoole? Kas mõistan oma vendade-õdede piire ega oota neilt rohkem, kui nad suudavad teha? Võtkem siis alati Jeesus endale eeskujuks ja olgem osavõtlikud. (1. Peetr. 3:8.)

18., 19. a) Milles me võime olla kindlad? b) Mida oled sina otsustanud teha?

¹⁸ Mälestusõhtu pidamine ei kesta enam kaua. Kui Jeesus tuleb suure viletsuse ajal, kogub ta veel maa peal olevad äravalitud kokku taevasse ja mälestusõhtu pidamine lõppeb. (Matt. 24:31; 1. Kor. 11:26.)

¹⁹ Kuid isegi tulevikus, kui mälestusõhtut enam ei peeta, on see Jehoova teenijatel meeles ja meenutab neile suurimat alandlikkust, julgust ja armastust, mida üks inimene on osutanud. Need, kes on kunagi mälestusõhtul viibinud, räägivad sellest kahtlemata ka teistele. Kuid juba praegu peaksime otsusekindlalt võtma eeskujuks Jeesuse alandlikkust, julgust ja armastust. Kui me seda teeme, võime olla kindlad, et saame Jehoovalt tasu. (2. Peetr. 1:10, 11.)