JEESUS õpetas oma jüngrid head sõnumit kuulutama ja teatas neile kohe, et kõik ei taha kuningriigisõnumit kuulda. (Luuka 10:3, 5, 6.) Meil võib juhtuda, et kohtame teenistuses ebaviisakaid või lausa vägivaldseid inimesi. Arusaadavalt ei tarvitse olla lihtne neid mõista.

Kaastundlik inimene oskab näha teiste vajadusi ja muresid, on osavõtlik ja soovib aidata. Kaastunnet on kuulutustööl väga vaja, sest kui me inimesi hästi ei mõista, võime kaotada oma innu. Mõistev suhtumine hoiab meie entusiasmi leegitsemas nagu puud lõkketuld. (1. Tess. 5:19.)

Aga kuidas inimestele kaasa tunda, eriti kui paistab, et kõik pole seda väärt? Vaatame kolme eeskuju, kelleks on Jehoova, Jeesus ja Paulus.

Jehoova on aastatuhandeid talunud oma nime teotamist. Ent ikkagi on ta „lahke ka tänamatute ja kurjade vastu”. (Luuka 6:35.) Tema lahkus ilmneb kannatlikkuses. Jehoova tahab, et „kõiksugused inimesed pääseksid”. (1. Tim. 2:3, 4.) Kuigi Jumal vihkab kurjust, on inimkond talle kallis ja ta ei taha, et keegi hukkuks. (2. Peetr. 3:9.)

Jehoova mõistab, et Saatan on uskmatuid pimestanud. (2. Kor. 4:3, 4.) Paljud on juba lapsest saati valeõpetuste ja ebaõige suhtumise mõju all ning neil pole lihtne tõde omaks võtta. Jehoova ihkab selliseid inimesi aidata. Kust me seda teame?

Mõtle, kuidas suhtus Jehoova Niineve elanikesse. Nad olid päris vägivaldsed, aga Jehoova ütles Joonale: „Kas siis minul ei peaks olema kahju Niinevest, sellest suurest linnast, kus on rohkem kui 120 000 inimest, kes ei suuda eristada õiget valest ...?” (Joona 4:11.) Jehoova nägi, et Niineve elanikud on oma langenud moraali tõttu hädas, ja saatis halastavalt Joona neid hoiatama.

Nagu Jehoovale, on inimesed kallid ka meile. Ja nagu Jehoova, tahame ka meie aidata igaüht, kes on valmis kuulama, isegi kui ta paistab ükskõikne.

 Kui keegi meie sõnumi tagasi lükkab, püüame mõista, mis on tema südames, ja küsida endalt, miks ta nii vastas. Mõni võib suhtuda eelarvamusega Piiblisse või kristlusse, sest on näinud end kristlaseks pidavate inimeste halbu tegusid. Teised on kuulnud meie kohta valesid. Ja kolmandad kardavad ühiskonna või pereliikmete halvakspanu.

Mõni, keda me kuulutustööl kohtame, võib olla tõrges, sest tema hing on rasketest üleelamistest katki. Misjonärina teeniv Kim sõnab: „Ühel territooriumil on inimesed sõjas kannatada saanud ja kaotanud kogu oma vara. Tulevik paistab neile tume. Nad on pettunud ega usalda kedagi. Kui me seal kuulutame, kohtame tihti vastupanu. Ükskord mind koguni rünnati.”

Kuidas suudab see õde jääda kaastundlikuks, kuigi teda nii koheldakse? Kim ütleb: „Kui minuga ei olda viisakad, tuletan meelde piiblisalmi Õpetussõnad 19:11: „Arusaaja ei vihastu kergesti.” Mõtlen, mida need inimesed on pidanud läbi elama, ja see paneb mind neile kaasa tundma. Ja ega siis igaüks vaenulik ole. Meil on seal kandis toredaid korduskülastusi.”

Tasub endalt küsida, kuidas mina sellises olukorras kuningriigisõnumile reageeriksin. Näiteks, mida ma arvaksin Jehoova tunnistajatest, kui mulle on nende kohta pidevalt valesid räägitud? Äkki suhtuksin samuti eitavalt ja ootaksin, et mind mõistetaks? Pidagem meeles Jeesuse soovitust teha inimestele seda, mida me tahame, et nemad meile teeksid. Nõnda on kergem käituda nagu arusaaja inimene. (Matt. 7:12.)

Paulus oskas mõista isegi neid, kes talle jõhkralt vastu panid. Miks? Ta mäletas hästi, milline ta ise oli olnud. Ta ütles: „Ma varem olin teotaja, tagakiusaja ja jultunud mees. Kuid minu peale on halastatud, sest ma tegutsesin tollal teadmatuses ja mul puudus usk.” (1. Tim. 1:13.) Ta sai aru Jehoova ja Jeesuse halastuse suurusest. Mõned kuulutustööl kohatud inimesed tuletasid talle meelde teda ennast.

 Paulus puutus kokku ka sügavale juurdunud väärusuga. Kuidas ta reageeris? Ateenas olles „ärritus ta, nähes, et linn on ebajumalaid täis”, nagu on kirjas Apostlite teod 17:16. Aga see, mis Paulust ärritas, andis talle ka idee, kuidas ateenlastele läheneda. (Ap. t. 17:22, 23.) Ta arvestas inimeste taustaga ja kohandas oma kuulutamismeetodeid, „et mistahes moel mõnedki päästa”. (1. Kor. 9:20–23.)

Võtkem Paulusest eeskuju, püüdes mõista tõrjuva hoiaku ja väärarusaamade tagamaid ning pakkudes „häid sõnumeid millestki paremast”. (Jes. 52:7.) Meie õde Dorothy räägib: „Minu territooriumil kujutlevad paljud Jumalat karmi kohtumõistjana. Kiidan neid, et nad on nii usklikud, ning siis näitan Piiblist, kui armastav Jehoova on ja millist tulevikku ta tõotab.”

Ärgem unustagem julgustada ka oma kaaslasi. Jessica sõnab: „Kui ühel meist on juhtunud midagi ebameeldivat, siis püüan selle seljataha jätta. Hakkan rääkima millestki positiivsest, näiteks sellest, mida meie teenistus kõigele vaatamata korda saadab.”

Jehoova näeb, kui meil on teenistuses raske. Ja tal on väga hea meel, kui me oleme halastavad nagu tema! (Luuka 6:36.) Jehoova halastusel on aga piirid. Me oleme kindlad, et tal on selle ajastu lõpetamise hetk täpselt paika pandud. Seni aga peame oma kuulutustööd pakiliseks. (2. Tim. 4:2.) Olgem siis ikka innukad ja osavõtlikud, et meie sõnumit kuuleksid „kõiksugused inimesed”.