PIIBLIS on palju lugusid inimestest, kes olid „samasuguste tunnetega” nagu meie. (Jaak. 5:17, allmärkus.) Näiteks me mõistame hästi, mida Paulus mõtles, öeldes: „Kuigi ma tahan teha seda, mis on õige, on mul kalduvus teha halba. ... Küll ma olen armetu inimene!” (Rooml. 7:21–24). Need siirad sõnad julgustavad meid, kui võitleme oma valede kalduvustega.

Kuid Paulusel oli ka teistsuguseid tundeid. Tekstis Galaatlastele 2:20 ütleb ta veendunult: „Ma [elan] usus Jumala pojasse, kes armastusest minu vastu andis end minu eest.” Kas sina tunned samamoodi? Võib-olla mitte alati.

Kui võitleme alaväärsustundega oma varasemate eksimuste tõttu, võib meil olla raske uskuda, et Jehoova armastab meid ja on meile andestanud. Ja me ei suuda võtta Jeesuse lunastusohvrit kui isiklikku kingitust. Kas Jeesus tõesti tahab, et suhtuksime sellesse kui isiklikku kingitusse? Kui nii, siis mis võiks meil aidata sellist suhtumist arendada? Uurime neid kahte küsimust lähemalt.

Jeesus soovib, et peaksime tema ohvrit isiklikuks kingituseks. Miks me võime selles kindlad olla? Kujutle olukorda, mida on kirjeldatud tekstis Luuka 23:39–43. Mees, kes ripub Jeesuse kõrval piinapostil, tunnistab, et on teinud palju kurja. Tema kuritegu pidi olema väga ränk, sest muidu poleks teda karistatud nii julmalt. Ahastuses olles anub ta: „Jeesus, pea mind meeles, kui sa kuningavõimu saad.”

Mida Jeesus teeb? Kujutle, kuidas ta püüab läbi valu pöörata oma pead, et vaadata kurjategijale otsa. Kuigi Jeesus vaevleb piinades, naeratab ta mehele ja ütleb: „Ma kinnitan sulle täna, sa oled koos minuga paradiisis.” Jeesus oleks võinud talle lihtsalt öelda, et tuli „andma oma elu lunastushinnaks paljude eest”. (Matt. 20:28.) Kuid Jeesus hoopis andis mehele lahkelt mõista, et toob ohvri ka tema heaks. Ta rääkis temaga sõbralikul toonil, kasutades asesõnu „sina” ja „mina”. Jeesus andis mehele teada, et sel on lootus elada paradiisis maa peal.

Kahtlemata tahtis Jeesus, et see mees mõistaks, et lunastusohver on isiklik kingitus ka talle. Kui Jeesus pidas selle kingi vääriliseks kurjategijat, kel polnud varem võimalust teenida Jehoovat, siis kindlasti peab ta selle vääriliseks ristitud kristlast, kes Jehoovat teenib. Mis võiks aidata meil hoolimata minevikupattudest tugevdada oma veendumust, et Jeesus suri ka meie eest?

Paulus mõistis, et Jeesus suri ka tema eest, sest Jeesus andis talle ülesande kuulutada. Ta selgitas: „Ma olen tänulik meie isandale Kristus Jeesusele, kes on andnud mulle  jõudu, selle eest, et ta pidas mind usaldusväärseks ja andis mulle ülesande oma teenistuses, olgugi et ma varem olin teotaja, tagakiusaja ja jultunud mees.” (1. Tim. 1:12–14.) Jeesus andis talle ülesande hoolimata tema minevikupattudest. See kinnitas Paulusele, et Jeesus on talle andestanud ning et ta armastab ja usaldab teda. Jeesus on ka meist igaühele andnud ülesande kuulutada. (Matt. 28:19, 20.) Kas see võib aidata sinulgi tugevdada usku, et Jeesus suri sinu eest?

Albert, kes eemaldati kogudusest 34 aastat tagasi ja kes hakkas hiljuti taas Jehoovat teenima, räägib: „Mu patud on alati mul meeles. Kui aga olen kuulutamas, tunnen sama mis Paulus, et Jeesus on mulle isiklikult andnud ülesande kuulutada. See teeb mind rõõmsaks ja aitab mul mõelda endast, oma elust ja tulevikust positiivsemalt.” (Laul 51:3.)

Allan, kes oli enne tõe tundmaõppimist seadusega pahuksis ja vägivaldne, tunnistab: „Ma mõtlen siiani kogu sellele valule, mida ma inimestele põhjustasin. Vahel see masendab mind. Kuid ma tänan Jehoovat, et ta lubab minusugusel patusel jagada teistele head sõnumit. Kui näen, et inimesed võtavad seda sõnumit kuulda, tuletab see mulle meelde, kui hea ja hooliv Jehoova on. Ma tunnen, et ta kasutab mind, et aidata neid, kellel on samasugune taust kui minul.”

Kui oleme kuulutustööl, teeme head ja mõtleme häid mõtteid. See ülesanne kinnitab meile, et Jeesus on halastav ning armastab ja usaldab meid.

Kuni Saatana kuri maailm veel kestab, võib meie süda meid minevikupattude pärast hukka mõista. Mis aitab meil selliste tunnetega võidelda?

Õde Jean, kes tunneb end tihti süüdi nooruses elatud kaksikelu tõttu, ütleb: „Mulle nii meeldib see mõte, et Jumal tunneb meid paremini kui me ise.” (1. Joh. 3:19, 20.) Ka meid lohutab teadmine, et Jehoova ja Jeesus mõistavad meie patust loomust paremini kui me ise. Hoia meeles, et lunastusohvrit ei toodud täiuslike inimeste, vaid kahetsevate patuste eest. (1. Tim. 1:15.)

Me saame tugevdada oma usku sellesse, et lunastusohver toodi ka meie eest, kui mõtiskleme selle üle, kuidas Jeesus kohtles ebatäiuslikke inimesi, ja kui teeme oma parima kuulutustöös, mille ta on meile teha andnud. Nii toimides võib sul olla sama veendumus nagu Paulusel, kes ütles: „Ma [elan] usus Jumala pojasse, kes armastusest minu vastu andis end minu eest.”