Olen sündinud aastal 1954 USA-s Minnesota osariigis Saint Pauli linnas. Minu vanemad olid katoliiklased ja meie pere elujärg oli üsna hea. Mina olin viiest lapsest vanuselt teine. Ma käisin katoliku koolis ja olin altaripoiss. Piiblist ma aga suurt midagi ei teadnud. Kuigi ma uskusin, et on olemas Jumal, kes on kõik loonud, kaotasin usalduse kiriku vastu.

Kui ma õppisin esimest aastat William Mitchelli õiguskolledžis, tulid mu ukse taha Jehoova tunnistajad. Kuna mul oli käsil pesupesemine, lubas see abielupaar lahkelt teine kord tagasi tulla. Kui nad uuesti tulid, oli mul neile kaks küsimust: „Miks läheb halbadel inimestel paremini kui headel?” ja „Mida teha, et olla õnnelik?”. Nad andsid mulle raamatu „Tõde, mis viib igavesse ellu” ja roheliste kaantega „Uue maailma tõlke”. Olin nõus koos nendega Piiblit uurima. See avas mu silmad. Mind vaimustas mõte, et Jumala  kuningriik on valitsus, mis hakkab valitsema kogu maa üle. Mõistsin, et inimvalitsused on täielikult läbi kukkunud ja põhjustanud maailmas palju valu, kannatusi ja ülekohut.

1982. aastal pühendusin Jehoovale. Hiljem samal aastal ristiti mind piirkonnakonvendil „Kuningriigi tõde”, mis toimus Saint Pauli linnahallis. Järgmisel nädalal oli mul samas hoones õigusalane kutseeksam. Oktoobri alguses sain teada, et olen eksami edukalt sooritanud ja võin alustada tööd advokaadina.

Eelmainitud konvendil kohtusin Mike Richardsoniga Brooklyni Peetelist, kes rääkis, et peakorteris on rajatud juriidiline osakond. Mulle meenusid Etioopia õukonnaametniku sõnad tekstis Apostlite teod 8:36. Küsisin endalt, et mis takistab mul paluda võtta end sinna osakonda tööle. Esitasingi avalduse Peetelis teenimiseks.

Mu vanematele see eriti ei meeldinud, et minust oli saanud Jehoova tunnistaja. Isa tundis muret, et kuidas mõjutab töö Peetelis mu advokaadikarjääri. Selgitasin talle, et see on vabatahtlik töö ning et hakkan saama kuus 75 dollarit, nagu kõik teised peetellased.

Kuna mul oli veel mõningaid kohustusi ilmalikul tööl, ei saanud ma alustada teenimist Brooklyni Peetelis enne kui aastal 1984. Mind määrati juriidilisse osakonda. Varasem töökogemus kohtus tuli mulle edaspidi suuresti kasuks.

1983. aastal osteti New Jersey osariigis Jersey Citys Stanley teater. Vennad taotlesid luba uuendada hoone elektrisüsteemi ja veevärki. Nad selgitasid kohalikele ametnikele, et neil on plaanis kasutada Stanley teatrit Jehoova tunnistajate kokkutulekusaalina. See aga tekitas probleeme. Linnaplaneerimise määruse järgi võis hooneid kasutada usulisel eesmärgil vaid elamurajoonides. Stanley teater asus aga äripiirkonnas, nii et linnaametnikud ei andnud vendadele luba. Vennad vaidlustasid selle otsuse, kuid see ei andnud tulemusi.

Kui ma esimest nädalat Peetelis olin,  andis meie organisatsioon selle asja kohtusse. Kuna ma olin just lõpetanud oma kaheaastase ametiaja föderaalses ringkonnakohtus Saint Paulis, olin sarnaste juhtumitega juba kokku puutunud. Üks meie advokaatidest ütles, et Stanley teatrit on juba kasutatud erisugusteks avalikeks üritusteks nagu kinoseansid ja rock-kontserdid. Miks siis peaks usuüritused olema ebaseaduslikud? Ringkonnakohus arutas seda küsimust ja otsustas, et Jersey City on piiranud meie usuvabadust. Kohus käskis linnal väljastada vajalikud load. Ma nägin, kuidas Jehoova õnnistab oma organisatsiooni juriidilisi ettevõtmisi, et oma eesmärgid ellu viia.

Vennad alustasid ulatuslike renoveerimistöödega. Ja vähem kui aasta pärast, 8. septembril 1985 peeti Jersey City kokkutulekusaalis Gileadi kooli 79. kursuse lõpuaktus. Mul oli hea meel, et sain selles asjas juriidilise osakonna liikmena oma panuse anda. Enne Peetelisse tulekut polnud ma ühegi tööalase saavutuse üle säärast rahulolu tundnud. Ma ei osanud siis arvatagi, kui palju põnevaid ülesandeid Jehooval mulle veel varuks on.

1980. aastatel oli üsna tavaline, et arstid ja haiglad ei arvestanud täiskasvanud Jehoova tunnistaja sooviga saada ravi verepreparaate kasutamata. Eriti suuri raskusi oli rasedatel naistel, sest kohtunikud arvasid sageli, et neil pole õigust vereülekandest keelduda. Kohtunike meelest oleks ema võinud vereülekandest keeldumise korral surra ja laps oleks pidanud kasvama ilma emata.

29. detsembril 1988 kaotas meie õde Denise Nicoleau pärast poja sünnitamist palju verd. Tema vere hemoglobiinisisaldus langes alla 50 g/l ja arst tahtis, et ta nõustuks vereülekandega. Õde Nicoleau aga keeldus. Järgmisel hommikul taotles haigla talle vereülekande tegemiseks kohtumäärust. Kohtunik andis selleks loa, ilma et oleks selle õe või tema abikaasaga üldse rääkinudki.

Reedel, 30. detsembril tehti õde Nicoleau’le vereülekanne hoolimata tema abikaasa ja teiste kohalolnud pereliikmete vastuseisust. Sama päeva õhtul arreteeriti mitu pereliiget ja paar kogudusevanemat, keda süüdistati selles, et nad moodustasid õde Nicoleau’ voodi ümber inimmüüri, et takistada vereülekannet. Laupäeva hommikul rääkisid sellest arreteerimisest ka New Yorgi ja Long Islandi uudistekanalid.

Esmaspäeval vestlesin kohtunik Milton  Molleniga. Ma kirjeldasin juhtunu üksikasju ja ütlesin, et kohtunik oli vereülekande tegemise määrusele alla kirjutanud ilma asjaosalistega rääkimata. Kohtunik Mollen palus mul tulla pärastlõunal oma kontorisse, et arutada fakte ja kohtuasjaga seotud seadusi. Mu ülevaataja Philip Brumley tuli minuga kaasa. Kohtunik oli kohale kutsunud ka haigla advokaadi. Meil oli tuline arutelu. Mingil hetkel kirjutas vend Brumley oma märkmikusse mulle manitsuse, et ma võtaks veidi hoogu maha. See oli hea nõuanne, sest ma püüdsin liiga jõuliselt tõestada, et haigla advokaadil pole õigus.

Umbes tunni pärast ütles kohtunik Mollen, et see kohtuasi võetakse järgmisel hommikul kõige esimesena ette. Kui olime tema kabinetist väljumas, ütles ta, et haigla advokaadil tuleb homme raske päev. Ta mõtles seda, et advokaadil pole just kerge haigla teguviisi kaitsta. See oli mulle otsekui kinnitus Jehoovalt, et meil on suured šansid see juhtum võita. Oli hämmastav kogeda, kuidas Jehoova kasutas meid oma tahte täitmisel.

Töötasime kogu öö, et järgmiseks hommikuks valmistuda. Kohtumaja oli Peetelist vaid mõne kvartali kaugusel, nii et enamik meie juriidilisest osakonnast jalutas sinna. Kui neli kohtunikku olid meie argumendid ära kuulanud, jõudsid nad otsusele, et määrust vereülekandeks poleks tohtinud anda. Kohus teatas, et määruse väljastamine ilma patsienti kuulamata on inimõiguste rikkumine.

Peagi pärast seda kinnitas New Yorgi kõrgeim kohus õde Nicoleau’ õigust saada ravi ilma vereülekandeta. See oli üks neljast vereülekandeid puudutavast kohtuvõidust USA osariikide ülemkohtutes, mille saavutamisele ma sain kaasa aidata. (Vt kasti „ Võidud osariikide ülemkohtutes”.) Ma olen koos teiste Peeteli advokaatidega osalenud ka lapse hooldusõiguse, lahutuse, kinnisvara ja maaomandiga seotud kohtuasjades.

Kui kohtasin oma tulevast naist Dawni, oli ta lahutatud üksikema, kes kasvatas kolme last. Ta käis tööl ja teenis pioneerina. Tal oli olnud elus päris raskeid aegu ja mulle avaldas muljet tema ustavus Jehoova teenistuses. 1992. aastal käisime New Yorgis „Valgusekandjate” kokkutulekul. Seal ma küsisin temalt, kas võiksime omavahel lähemalt tutvust teha. Aasta hiljem me abiellusime, kuid ma sain tööd Peetelis jätkata. Selline tugeva usu ja hea huumorimeelega naine on tõeline kingitus Jehoovalt. Dawn on teinud mulle head kõik elupäevad, mis me koos oleme olnud. (Õpet. 31:12.)

Kui me abiellusime, olid Dawni lapsed vanuses 11, 13 ja 16 aastat. Tahtsin olla neile hea isa. Seega lugesin ja rakendasin ellu kõike, mida ma meie väljaannetest kasuvanemaks olemise kohta leidsin. Läbi aastate on meil olnud igasugu raskusi, kuid olen rõõmus, et lapsed võtsid mu omaks kui hea sõbra ja armastava isa. Meie laste sõbrad olid meie kodus alati teretulnud ja meile meeldis, kui maja oli täis energilisi noori.

2013. aastal kolisime Dawniga Wisconsinisse aitama meie eakaid vanemaid. Minu üllatuseks mu Peeteli-teenistus ei lõppenud. Mul paluti ajutise abilisena juriidilistes küsimustes edaspidigi aidata.

2018. aasta septembris märkasin, et pidin rääkides sageli köhatama. Kohalik arst uuris mind, kuid ei leidnud probleemi põhjust. Hiljem soovitas üks teine arst mul neuroloogi juurde minna. 2019. aasta jaanuaris ütles neuroloog, et arvatavasti on mul progressiivne supranukleaarne paralüüs, mis on harvaesinev närvihaigus.

Kolm päeva hiljem murdsin uisutades oma parema käe randme. Olen uisutanud kogu elu, see on mul lausa veres. Mõistsin, et olen kaotamas kontrolli oma lihaste üle. Mu haigus arenes tohutu kiirusega ning kahjustas mu kõne-, liikumis- ja neelamisvõimet.

Olen väga õnnelik, et olen advokaadina saanud kasutada oma juriidilisi teadmisi Jehoova organisatsiooni heaks. Olen kirjutanud palju artikleid erialaajakirjadele ja pidanud loenguid meditsiinitöötajate seminaridel kogu maailmas. Nii olen saanud kaitsta Jehoova rahva õigust vereülekandeta ravile. Ent parafraseerides sõnu tekstis Luuka 17:10 võin öelda: „Ma olen tühipaljas ori. Ma olen teinud, mida ma pidingi tegema.”