Mu isa oli Kanada Ühendatud Kiriku vanem. Iga nädal pidime õega käima pühapäevakoolis ja seejärel osalema kella üheteistkümnesel jumalateenistusel. Pärastlõunati käisime emaga kuningriigisaalis. Meil polnud raske näha, kui erinevad need kaks religiooni on.

Ema rääkis piibli tõest oma kauaaegsetele sõpradele Bob ja Marion Hutchesonile, kellest said samuti Jehoova teenijad. 1958. aastal sain selle abielupaari ja nende kolme pojaga minna kaheksapäevasele rahvusvahelisele kokkutulekule „Jumala tahe”, mis toimus New Yorgis. Praegu saan aru, et see nõudis neilt ilmselt üsna suurt pingutust, et mind lisaks oma lastele kaasa võtta. See kokkutulek on üks mu eredamaid mälestusi.

Kui olin teismeline, elasime farmis ja mulle meeldis seal väga loomade eest hoolitseda. Seepärast tahtsin saada loomaarstiks. Mu ema mainis seda ühele kogudusevanemale. See vend tuletas mulle lahkelt meelde, et elame viimseil päevil, ning küsis, kuidas mõjutaks ülikoolis õppimine minu suhteid Jehoovaga. (2. Tim. 3:1.) Seepeale otsustasin ülikooli mitte minna.

 Mul polnud õrna aimugi, mida pärast keskkooli teha. Käisin küll igal nädalavahetusel kuulutamas, kuid see ei meeldinud mulle eriti ja ma ei kujutanud ette, et minust võiks pioneer saada. Mu isa, kes polnud Jehoova teenija, õhutas mind võtma vastu täiskohaga tööd ühes Toronto juhtivas kindlustusfirmas. Selle poolt oli ka mu onu, kes töötas samas firmas kõrgel kohal. Otsustasin pakkumise vastu võtta.

Tegin tihti ületööd ja seltsisin inimestega, kes ei armastanud Jehoovat. Seetõttu ei käinud ma korrapäraselt koosolekutel ja kuulutamas. Elasin koos oma vanaisaga, kes ei teeninud Jehoovat. Kui ta suri, pidin leidma uue elukoha.

Hutchesonid, kellega olin käinud 1958. aasta kokkutulekul, olid mulle nagu teised vanemad. Nad kutsusid mind enda juurde elama ja aitasid mul vaimselt kasvada. Aastal 1960 lasin end ristida. Samal päeval ristiti ka nende poeg John. Ta alustas pioneerteenistust ja õhutas mindki rohkem kuulutustööd tegema. Vennad nägid minu edenemist ja mind määrati teokraatliku teenistuskooli sulaseks. a

Aastal 1966 abiellusin innuka pioneeri Randi Berge’iga. Ta oli meeleldi valmis teenima seal, kus vajati rohkem hea sõnumi kuulutajaid. Ringkonnaülevaataja julgustas meid kolima appi Orillia kogudusse Ontarios. Pikemalt mõtlemata pakkisime asjad ja kolisimegi.

Orillias sai ka minust pioneer. Randi innukus oli nakkav. Kogesin, kui suur rõõm on inimestele piiblist rääkida ja näha, kuidas nad hakkavad sellest aru saama. Meil oli hea meel aidata ühel armsal abielupaaril teha oma elus muudatusi ja hakata Jehoovat teenima.

Kord Torontos käies kohtusin Arnold MacNamaraga, kes oli üks peeteli vastutavatest vendadest. Ta küsis, kas sooviksime teenida eripioneeridena. Vastasin kohe, et muidugi, aga ainult mitte Québecis. Mind olid mõjutanud eelarvamused, mis paljudel inglise keelt kõnelevatel kanadalastel prantsuskeelse Québeci suhtes olid. Tol ajal toimusid seal rahutused ja üks poliitiline rühmitus taotles Québecile iseseisvust.

Arnold vastas: „Harubüroo saadab praegu eripioneere ainult Québeci.” Seda kuuldes nõustusin sinna minema. Teadsin ka, et Randi tahaks seal teenida. Hiljem mõistsin, et see oli üks meie elu parimaid otsuseid.

Pärast viienädalast prantsuse keele kursust sõitsime koos Randi ja veel ühe abielupaariga Rimouskisse, mis asub Montréalist umbes 540 kilomeetrit kirdes. Meie prantsuse keel oli siiski üsna kehvake. Näiteks lugesin kord koosolekul ette teateid ja ütlesin, et kokkutulekule tuleb palju jaanalindudest delegaate, kuigi tahtsin öelda „delegaate Austriast”.

Rimouskis liitusid meiega neli vallalist õde ja perekond Huberdeaus, kus oli kaks tütart. Huberdeaus’d üürisid meile seitsme magamistoaga maja, mida hakkasime selle valgete sammaste ja fassaadi tõttu kutsuma Valgeks Majaks. Meid elas seal tavaliselt 12–14 inimest. Eripioneeridena kuulutasime Randiga nii hommikuti, pärastlõunati kui õhtuti. Meil oli väga hea meel, et kuulutustöökaaslane oli alati varnast võtta, ja seda isegi külmadel talveõhtutel.

Saime nende tublide pioneeridega väga lähedaseks. Olime nagu üks pere. Vahel istusime kõik koos lõkke ümber, teinekord jälle oli meil pirukapäev, mil küpsetasime koos eri täidisega pirukaid. Üks vendadest oskas pilli mängida ja tihti veetsime laupäeva õhtu lauldes ja tantsides.

Kuulutustööterritoorium Rimouskis oli väga viljakas. Viie aasta jooksul lasid mitmed meie piibliõpilased end ristida ja kogudus kasvas, nii et lõpuks oli meid kokku juba umbes 35.

Québecis saime kuulutustööks väga head väljaõpet. Nägime, kuidas Jehoova aitas meil head sõnumit rääkida ja ka materiaalselt hakkama saada. Lisaks õppisime armastama sealseid inimesi, nende keelt ja kultuuri. Tänu sellele olime avatumad ka teiste kultuuride suhtes. (2. Kor. 6:13.)

Ootamatult palus harubüroo meil kolida Tracadie linna, mis asub New Brunswicki idakaldal. See polnud sugugi kerge, kuna olime just allkirjastanud korteri üürilepingu ning mina töötasin koolis osaajaliselt õpetajana. Lisaks sellele olid mõned meie piibliõpilased just kuulutajateks saanud ning parajasti oli käimas ka kuningriigisaali ehitus.

Palvetasime selle pärast kogu nädalavahetuse ja käisime ka Tracadies kohapeal. See oli Rimouskist üsna erinev. Kuid mõtlesime, et kui Jehoova tahab, et sinna läheksime, siis teemegi seda. Me panime ta proovile ja nägime, kuidas ta kõrvaldas kõik takistused meie teelt. (Mal. 3:10.) Kolimise tegid lihtsamaks ka Randi tugev suhe Jehoovaga,  tema ohvrimeelne hoiak ja hea huumorimeel.

Meie uues koguduses oli vaid üks kogudusevanem Robert Ross. Tema ja ta naine Linda olid seal pioneeritööd teinud ja kui neile sündis poeg, otsustasid nad sinna edasi jääda. Kuigi nad olid hõivatud oma väikse poja eest hoolitsemisega, olid nad kuulutustöös väga innukad ja võtsid ka meie jaoks aega. See julgustas meid väga.

Kui olime kaks aastat Tracadies pioneeritööd teinud, tabas meid järgmine üllatus. Meil paluti asuda reisivat tööd tegema. Teenisime seitse aastat ingliskeelsetes ringkondades ning seejärel määrati meid prantsuskeelsesse ringkonda Québecis. Seal oli meie piirkonnaülevaatajaks Léonce Crépeault. b Ta kiitis mind soojalt minu kõnede eest, kuid küsis siis, kas saaksin neid veel praktilisemaks teha. Tänu temale õppisin lihtsamalt ja selgemalt õpetama.

Üks põnevamaid ülesandeid, mis mul on olnud, oli 1978. aastal Montréalis toimunud rahvusvahelisel kokkutulekul „Võidukas usk”. Töötasin osakonnas, mis tegeles delegaatide toitlustamisega. Kokkutulekule pidi tulema umbes 80 000 inimest ja toitlustamine oli korraldatud teistmoodi kui varasemalt. Kõik oli täiesti uus: varustus, menüü ja toiduvalmistamise viis. Meil oli umbes 20 suurt külmutustreilerit, mis aeg-ajalt jupsisid. Kuna kokkutulekueelsel õhtul oli toimumispaigas olnud spordiüritus, ei saanud me ettevalmistustega alustada enne keskööd. Ja selleks, et teha hommikusööki, pidime ahjud juba enne koitu sooja panema. See kõik oli väga väsitav. Kuid ma õppisin palju teistelt vabatahtlikelt, kes olid nii töökad ja küpsed kristlased ja kel oli hea huumorimeel. Meist said lähedased sõbrad ja oleme seda siiamaani. Oli nii suur rõõm olla kohal sel erilisel kokkutulekul, mis toimus Québecis, kus 1940-ndatel ja 1950-ndatel meie vendi-õdesid taga kiusati.

Õppisin palju suurte Montréalis toimunud kokkutulekute ülevaatajatelt. Ühel aastal oli selleks David Splane, kes teenib praegu  juhtivas kogus. Ühel hilisemal kokkutulekul, kui mul seda ülesannet täita paluti, oli David mulle suureks toeks.

Aastal 2011, kui olime teinud ringkonnatööd 36 aastat, paluti mul hakata kogudusevanemate kooli õpetajaks. Kahe aasta jooksul ööbisime 75 eri kohas. See polnud mõistagi kerge, kuid meie vaev tasus igati ära. Iga nädala lõpus nägime tänulikke kogudusevanemaid, kes mõistsid, kui oluliseks peab juhtiv kogu nende suhteid Jehoovaga.

Hiljem olin õpetaja ka kuningriigi kuulutajate koolis. Selles koolis on õpilaste graafik väga tihe. Neil tuleb umbes seitse tundi päevas klassiruumis istuda, igal õhtul veel kolm tundi kodutöid teha ja nädalas neli või viis ülesannet ette valmistada. Tihti olid õpilased väsinud ja muretsesid, kuidas nad küll hakkama saavad. Selgitasime neile koos teise õpetajaga, et nad ei saakski hakkama, kui Jehoova neid ei aitaks. Mulle jääb alatiseks meelde see, kui üllatunud õpilased olid, kui nägid, kui paljuks nad Jehoovale lootes võimelised on.

Mu emale läks teiste heaolu väga korda. Tänu sellele edenesid tema piibliõpilased ja ka mu isa suhtumine tõesse muutus. Kolm päeva pärast ema surma tegi isa meile suure üllatuse ja tuli kuningriigisaali avalikku kõnet kuulama. Ta käis koosolekutel järgmised 26 aastat. Temast ei saanud küll kunagi ristitud Jehoova teenijat, kuid sealsed kogudusevanemad ütlesid mulle, et ta oli alati esimene, kes koosolekutel kohal oli.

Mu ema oli suurepäraseks eeskujuks ka mulle ja mu õdedele. Minu kolm õde ja nende abikaasad teenivad kõik ustavalt Jehoovat. Kaks neist on peetelis: üks Portugalis ja teine Haitil.

Meie Randiga oleme nüüd eripioneerid Hamiltonis Ontarios. Kui tegime ringkonnatööd, oli tore käia teiste kuulutajate piibliuurimistel ja teha koos nendega korduskülastusi. Nüüd aga on meil suur rõõm näha, kuidas meie enda piibliõpilased Jehoovat armastama hakkavad. Meil on võimalus saada oma uue koguduse vendade-õdedega lähedaseks ja näha, kuidas Jehoova neid nii headel kui ka halbadel aegadel toetab.

Aastate jooksul on nii paljud vennad-õed meile aega pühendanud ja meid julgustanud. Me oleme neile selle eest väga tänulikud. Püüame ka ise sedasama teha ja aidata teistel rõõmsalt Jehoovat teenida. (2. Kor. 7:6, 7.) Näiteks ühes peres teenisid pereema, poeg ja tütar Jehoovat täisajaliselt. Küsisin perepealt, kas tema on kunagi sellele mõelnud. Ta vastas, et tema asi on kolme pioneeri eest hoolitseda. Küsisin temalt: „Kas sa suudad nende eest paremini hoolitseda kui Jehoova?” Innustasin teda mõtlema sellele, kui tore oleks, kui ka tema saaks koos perega sel viisil Jehoovat teenida. Kuue kuu pärast oli ta juba pioneer.

Me Randiga tahame väga rääkida Jehoova imelistest tegudest järgmisele põlvele ja me loodame, et nad naudivad tema teenimist sama palju, kui meie seda oleme teinud. (Laul 71:17, 18.)