RAAMATUID kutsuti hellitavalt vikerkaarekogumikuks ja neis leiduvad värvikad pildid panid minu kujutlusvõime tööle. Tänu neile väljaannetele tekkis mul juba varases nooruses isu piibliteadmiste järele.

Kui teine maailmasõda ähvardas Indiasse jõuda, paistis minu maailm koost lagunevat. Mu vanemad asusid eraldi elama ja siis lahutasid. Ma ei suutnud mõista, miks need kaks, keda ma armastan, ei võiks armastada teineteist. Tundsin end kõigist hüljatuna. Olin pere ainuke laps ja mulle paistis, et mitte keegi ei suuda mind trööstida ega toetada. Aga ma nii ootasin seda.

Elasime emaga provintsipealinnas Karachis. Ühel päeval koputas me uksele Fred Hardaker, eakas arst, kes oli Jehoova tunnistaja. Ta oli sama usku kui too misjonär, kes meile  raamatud tõi. Ta pakkus emale piibliuurimist. Ema ei tahtnud, aga ütles, et mind võib see huvitada. Vend Hardaker hakkaski minuga juba järgmisel nädalal uurima.

Mõni nädal hiljem hakkasin käima kristlikel koosolekutel vend Hardakeri kliinikus. Seal käis koos umbes 12 eakat tunnistajat. Nad trööstisid mind ja hoolisid minust nagu oma pojast. Mul on armsad mälestused sellest, kuidas nad minu juurde istusid, et minuga samal kõrgusel olla, ja rääkisid minuga nagu päris sõbraga. Mul oli seda väga vaja.

Vend Hardaker kutsus mind peagi kuulutustööle. Ta õpetas mind kaasaskantavat grammofoni kasutama. Mängisime sealt ette lühikesi piiblikõnesid. Osad neist olid päris otsekohesed ja mõnele vastukarva. Aga mulle oli kuulutamine põnev. Piibli tõde innustas mind ja seda oli mõnus teistega jagada.

Jaapani armee liikus India suunas edasi ja Briti võimud hakkasid Jehoova tunnistajaid üha enam survestama. Juulis 1943 sain seda oma nahal tunda. Anglikaani vaimulikust direktor viskas mu „mitterahuldava käitumise” pärast koolist välja. Ta ütles emale, et Jehoova tunnistajatega läbi käies annan teistele halba eeskuju. Ema kohkus ja keelas mul igasugused suhted tunnistajatega. Hiljem saatis ta mind isa juurde Peshawarisse, umbes 1400 kilomeetrit põhja poole. Ilma vaimutoidu ja vendade seltskonnata jäin vaimselt nõrgaks.

Aastal 1947 viisid tööotsingud mind tagasi Karachisse. Käisin doktor Hardakeri juures. Ta võttis mind soojalt vastu.

„Mis sind vaevab?” küsis ta, arvates, et tulin tema kui arsti juurde.

„Doktor, mind ei vaeva ihuhäda,” vastasin. „Olen vaimselt haige. Tahan Piiblit uurida.”

„Millal sa tahaksid alustada?” küsis ta.

„Kohe, kui võimalik,” vastasin mina.

Meil oli samal õhtul tore piibliuurimine. Tundsin, et olin vaimses mõttes koju naasnud. Ema tegi kõik, et mind tunnistajatest eemal hoida, aga ma olin nüüd veendunud, et tahan Jehoovat teenida. 31. augustil 1947 lasin end pühendumise märgiks ristida. Ja varsti, 17-aastasena, hakkasin üldpioneeriks.

Esiteks määrati mind pioneeriks Quettasse, endisesse Briti sõjaväelinna. India jagunes 1947. aastal Indiaks ja Pakistaniks. * Religioosne vägivald levis kiiresti ja käivitas ühe ajaloo suurima migratsioonilaine, mis pani kolima üle 14 miljoni põgeniku. India muslimid pagesid Pakistani ning Pakistani hindud ja sikhid Indiasse. Keset seda kaost astusin Karachis rongile, mis oli rahvast nii täis, et suurem osa reisist Quettasse tuli teha väljaspool vagunit kuskilt kramplikult kinni hoides.

Quettas oli umbes 25-aastane eripioneer George Singh, kes andis mulle vana jalgratta, millega sõites (või mida lükates) sealsel mägisel maastikul liikuda. Suurema osa ajast tegin kuulutustööd üksi. Kuue kuu pärast oli mul 17 piibliuurimist ja mõned õpilased võtsid tõe vastu. Üks neist oli ohvitser Sadiq Masih, kes aitas meil George’iga piiblikirjandust urdu keelde, Pakistani riigikeelde, tõlkida. Sadiqist sai innukas hea sõnumi kuulutaja.

Hiljem naasin Karachisse ja teenisin koos äsja Gileadist saabunud misjonäride Henry Finchi ja Harry Forrestiga. Nad andsid mulle väga head teokraatlikku õpetust! Kord käisin koos vend Finchiga Põhja-Pakistanis kuulutustööretkel. Majesteetlike mägede vahel leidsime palju alandlikke urdu keelt rääkivaid  külaelanikke, kes janunesid Piibli tõe järele. Kaks aastat hiljem pääsesin ka ise Gileadi kooli ja naasin sealt Pakistani kui osaajaline ringkonnaülevaataja. Minu kodu oli Lahore’is, kus elas veel kolm misjonärist venda.

Kahjuks tekkis Lahore’i misjonäride vahel 1954. aastal tüli ja harubüroo pidi mõned meist mujale määrama. Olin käitunud rumalasti ja valinud poole, ning mulle anti otsekohest nõu. Olin löödud ja pidasin end läbikukkunuks. Kolisin Karachisse ja sealt Londonisse, lootes Inglismaal uuesti otsast alustada.

Minu koguduses Londonis oli mitmeid Peeteli pere liikmeid. Lahke harubüroosulane Pryce Hughes võttis mu oma tiiva alla. Ühel päeval jutustas ta mulle, kuidas omaaegne ülemaailmse kuulutustöö ülevaataja Joseph Rutherford talle nõu oli andnud. Vend Hughes oli proovinud end õigustada ja sai vend Rutherfordilt terava noomituse. Mind hämmastas, kuidas vend Hughes seda rääkides muigas. Algul oli ta solvunud, aga hiljem jõudis talle kohale, et nõuanne oli vajalik ja väljendas Jehoova armastust. (Heebr. 12:6.) Tema sõnad puudutasid mu südant ja ma sain vaimses mõttes jälle jalule.

Umbes sel ajal kolis mu ema Londonisse ja nõustus Piiblit uurima John Barriga, kellest sai hiljem juhtiva kogu liige. Ema edenes jõudsalt ja ristiti 1957. Pärastpoole sain teada, et ka isa jõudis enne surma tunnistajatega uurida.

Aastal 1958 abiellusin taani õe Lenega, kes oli Londonisse kolinud. Järgmisel aastal õnnistati meid tütre Jane’iga, ja kokku sündis meil viis last. Mind määrati Fulhami koguduses ka ametisse. Ent Lene kehv tervis sundis meid soojemat kliimat otsima ja 1967. aastal kolisime Austraaliasse Adelaide’i.

Meie koguduses Adelaide’is oli 12 eakat võitut. Nad olid innukad ja eeskujulikud kuulutajad. Saime oma vaimsed harjumused ruttu paika.

1979. aastal sündis minu ja Lene rõõmuks meie viies laps Daniel. Aga tal oli Downi sündroom *  ja talle ei lubatud pikka eluiga. Mul on isegi praegu raske meie ahastusest rääkida. Pühendasime end tema eest hoolitsemisele, unustamata meie teisi lapsi. Danieli südames oli kaks auku ja meil tuli aeg-ajalt haiglasse kiirustada, kui ta hapnikupuudusest siniseks läks. Kuigi tema tervis oli kehv, oli ta intelligentne ja armastav. Talle meeldisid vaimsed asjad. Pere söögipalve ajal pani ta oma käekesed kokku ja langetas pea ning ütles lõpus kogu südamest „aamen”. Ta ei hakanud kunagi enne sööma.

Nelja-aastaselt tekkis Danielil äge leukeemia. Me Lenega olime omadega täiesti läbi. Olin närvivapustuse äärel. Aga kõige raskemal hetkel tuli meie uksele ringkonnaülevaataja Neville Bromwich. Ta kallistas meid pisarsilmil. Nutsime sel õhtul koos. Tema hellad ja kaastundlikud sõnad trööstisid meid uskumatult palju. Ta lahkus alles kell üks öösel. Natuke pärast seda Daniel suri. Tema surm oli kõige hirmsam tragöödia meie elus. Me pidasime siiski vastu, teades, et mitte miski, isegi mitte surm, ei suuda lahutada meie poega Jehoova armastusest. (Rooml. 8:38, 39.) Oh, kuidas me küll igatseme teda näha Jumala uues maailmas! (Joh. 5:28, 29.)

Olen tänaseks üle elanud kaks insulti, aga teenin ikka kogudusevanemana. Läbielatu aitab mul panna end nende olukorda, kes probleemidega maadlevad. Ma ei taha kohut mõista, vaid küsin endalt: „Millise pitseri on nende tunnetesse ja mõtetesse vajutanud kõik see, mida nad on kogenud? Kuidas näidata, et ma tõesti hoolin neist? Kuidas innustada neid tegema kõike Jehoova viisil?” Ma armastan karjasetööd väga! Teisi vaimselt trööstides lohutan ja kosutan ka iseennast.

Tunnen samamoodi nagu jumalateenija, kes laulis Jehoovale: „Kui mure mind enda alla mattis, siis sa trööstisid ja rahustasid mind.” (Laul 94:19.) Jehoova on kandnud mind läbi perekondlike probleemide, läbi usulise vastupanu, läbi pettumuste ja masenduse. Jehoova on olnud mulle tõepoolest hea isa!