Rehabeami isa oli Saalomon, kes valitses Iisraeli üle 40 aastat. (1. Kun. 11:42.) Saalomon suri aastal 997 e.m.a ja Rehabeam läks Jeruusalemmast põhja pool asuvasse Sekemisse, et lasta end kuningaks tõsta. (2. Ajar. 10:1.) Kujutle, kui ebakindlalt võis ta end tunda, astudes välja oma isa varjust, kes oli tuntud erakordse tarkuse poolest. Ta ei aimanudki, kui kiiresti tema otsustusvõime tõsiselt proovile pannakse.

Õhk oli pingest paks. Rahva esindajad tulid Rehabeami juurde ja teatasid pikemalt keerutamata: „Sinu isa tegi meie ikke raskeks. Aga kui sina kergendad meie töövaeva ja rasket iket, mis su isa meie peale pani, siis me teenime sind.” (2. Ajar. 10:3, 4.)

Rehabeamil polnud sugugi kerge otsustada. Kui ta annab rahvale järele ja vähendab inimeste kohustusi, peab tema, ta pere ja õukond loobuma mingil määral oma luksusest. Aga kui ta rahvale vastu ei tule, võib see mässama hakata. Mida teha? Esiteks pidas noor kuningas nõu vanemate meestega, kes olid olnud Saalomoni nõunikud. Seejärel arutas ta asja eakaaslastega. Noorte meeste nõu kuulda võttes otsustas Rehabeam kohelda rahvast karmilt. Ta teatas: „Ma teen teie ikke veel raskemaks ja lisan sellele juurdegi. Mu isa nuhtles teid piitsadega, kuid mina nuhtlen teid okaspiitsadega.” (2. Ajar. 10:6–14.)

Mida on meil sellest õppida? On tark kuulata endast vanemaid, vaimselt küpsemaid. Neil on elukogemust, nad oskavad otsuste tagajärgi paremini ette näha ja seega head nõu anda. (Iiob 12:12.)

Vastuseks ülestõusule kutsus Rehabeam kokku sõjaväe. Aga Jehoova saatis tema juurde prohvet Semaja, kes ütles: „Ärge minge sõdima oma vendade iisraellaste vastu! Igaüks  mingu tagasi koju, sest mina olen lasknud sel sündida.” * (1. Kun. 12:21–24.)

Kas Rehabeam peab tõesti lahinguta alla andma? Kui raske tal võis olla seda teha! Mida arvab rahvas kuningast, kes ähvardab nuhelda okaspiitsadega, kuid annab järele esimesele avalikule vastuhakule? (Võrdle 2. Ajaraamat 13:7.) Ent kuningas ja tema armee „kuuletusid Jehoovale ja läksid koju, nagu Jehoova oli öelnud”.

Mida me sellest õpime? Jehoovale kuuletuda on tark, isegi kui keegi võib meid selle pärast pilgata. Sõnakuulelikud pälvivad Jumala poolehoiu ja ta õnnistab neid. (5. Moos. 28:2.)

Kuidas Rehabeamil läks? Ta kuulas sõna, loobus lahkulöönutega sõdimast ja keskendus enda alluvuses olevate Juuda ja Benjamini suguharu linnade ehitamisele ning „kindlustas linnad korralikult”. (2. Ajar. 11:5–12.) Veelgi tähtsam on see, et ta täitis mõnda aega Jehoova seadusi. Iisraeli kümme suguharu hakkasid Jerobeami eestvedamisel ebajumalaid kummardama, aga paljud nende hulgast toetasid Rehabeami ja käisid Jeruusalemmas Jehoovat kummardamas. (2. Ajar. 11:16, 17.) Niisiis tegi Rehabeami sõnakuulelikkus tema kuningavõimu tugevamaks.

Pärast kuningavõimu kindlustamist tegi Rehabeam midagi ootamatut. Ta hülgas Jehoova, et teenida paganate jumalaid! Miks küll? Kas teda kihutas sellele ammonlasest ema? (1. Kun. 14:21.) Me ei tea seda, aga rahvas järgnes talle. Selle tõttu lubas Jehoova Egiptuse kuningal Siisakil vallutada terve rea Juuda linnu, kuigi Rehabeam oli need äsja kindlustanud. (1. Kun. 14:22–24; 2. Ajar. 12:1–4.)

Kriis muutus tõsiseks, kui Siisak jõudis Jeruusalemma alla. Prohvet Semaja tõi Rehabeamile ja tema peameestele Jumala sõnumi: „Kuna te olete mu maha jätnud, siis jätan ka mina teid maha ja annan Siisaki kätte.” Mismoodi Rehabeam distsiplineerimisele reageeris? Õigesti. Piibel teatab: „Iisraeli peamehed ja kuningas alandusid Jumala ees ning ütlesid: „Jehoova on õiglane!”” Jehoova säästis seepeale Rehabeami ja Jeruusalemma. (2. Ajar. 12:5–7, 12.)

Rehabeam valitses Juuda kuningriigi üle edasi. Enne surma andis ta paljudele oma poegadele heldelt kingitusi. Ta tegi seda arvatavasti selleks, et nad oma vennale ja järgmisele kuningale Abijale vastu ei hakkaks. (2. Ajar. 11:21–23.) Seda tehes oli Rehabeam arukam kui varem.

Kõigist ponnistustest hoolimata ei võitnud Rehabeam Jumala poolehoidu. Piibel ütleb tema valitsusaja kokkuvõtteks: „Rehabeam tegi kurja.” Miks? „Sest ta polnud oma südames nõuks võtnud otsida Jehoovat.” (2. Ajar. 12:14.)

Rehabeam kuuletus Jumalale aeg-ajalt. Ja ta tegi Jehoova rahvale üht-teist head. Aga ta ei saanud Jehoovaga lähedaseks ega kasvatanud endas tahet talle meeldida. Nii leidis ta end ikka ja jälle pattu tegemas ja ebajumalaid kummardamas. See paneb mõtlema, kas Rehabeam võttis manitsust kuulda seepärast, et kahetses siiralt ja tahtis kogu südamest Jumalale meeldida, või lihtsalt seepärast, et teda mõjutati. (2. Ajar. 11:3, 4; 12:6.) Aeg läks edasi ja ta hakkas jälle kurja tegema. Tema suhtumine erines kardinaalselt tema vanaisa Taaveti omast. Taavet küll eksis, kuid ta armastas Jehoovat kogu elu. Ta oli pühendunud jumalakummardamisele ja kahetses hingepõhjani  kõiki oma üleastumisi. (1. Kun. 14:8; Laul 51:1, 17; 63:1.)

Rehabeami elu õpetab meile nii mõndagi. On kiiduväärt hoolitseda oma pere eest ja püüda elus midagi head saavutada. Kuid Jumala poolehoidu naudivad need, kellele on kõige tähtsam tema teenimine ja kes on selles visad.

Me oleme Jehoova teenimises visad, kui armastame teda ja teeme selle armastuse alalhoidmiseks tööd, nii nagu tule alalhoidmiseks tuleb seda kohendada. Me uurime korrapäraselt Jumala sõna, mõtiskleme selle üle ja oleme püsivad palves. (Laul 1:2; Rooml. 12:12.) Armastus Jehoova vastu sütitab soovi meeldida talle kõiges. Kui vaja, paneb see meid ka siiralt kahetsema. Me ei ole nagu Rehabeam. Me teenime Jumalat vankumatult üha edasi. (Juuda 20, 21.)