„TERE! Kuidas sul läheb?”

Kahtlemata oled sa tihti niimoodi inimesi tervitanud. Võib-olla on käinud selle juurde veel käepigistus või kallistus. Kombed ja sõnad võivad küll paiguti erineda, kuid tervitamise olemus on kõikjal sama. Kui keegi teretamist väldib, võib see näida ebaviisakas.

Mitte kõik pole varmad teisi tervitama. Mõnd takistab häbelikkus või madal enesehinnang. Teised leiavad, et on raske teretada inimest, kes pole samast rassist või kultuurist või on lihtsalt teistsugune. Siiski võib isegi põgus tervitus palju korda saata.

Mida head võib tervitus teha? Ja mida õpetab Jumala sõna meile tervitamise kohta?

Kui kristliku kogudusega soovis ühineda esimene mittejuut Korneelius, ütles apostel Peetrus: „Jumal ei ole erapoolik.” (Ap. t. 10:34.) Hiljem kirjutas ta, et Jehoova „soovib, et kõik oma patte kahetseksid”. (2. Peetr. 3:9.) Lihtne on seostada neid tekste inimesega, kes alles õpib tõde tundma. Kuid Peetrus ütles kristlastele: „Austage kõiki inimesi, armastage kogu vennaskonda.” (1. Peetr. 2:17.) Kas poleks seega hea tervitada ka neid, kes pole meiega samast rassist või kultuurist ega sama taustaga? Niiviisi näitame, et austame ja armastame neid.

Paulus innustas koguduseliikmeid: „Võtke siis üksteist vastu, nagu ka Kristus teid on vastu võtnud.” (Rooml. 15:7.) Ta mainis nimepidi neid, kes olid talle „suureks toeks ja abiks”. Kui palju enam vajavad meie vennad ja õed tuge praegu, mil Saatan jumalateenijaid vihaselt ründab! (Kol. 4:11; Ilm. 12:12, 17.)

Pühakiri näitab, et tervitus võib päris palju korda saata.

Kui kätte oli jõudnud aeg kanda Jumala poja elu üle Maarja ihusse, saatis Jehoova ühe ingli naisega rääkima. Ingel alustas tervitusega: „Rahu sulle, sa ülimalt õnnistatu, Jehoova on sinuga!” Maarja „jahmus väga”, kuna ta ei mõistnud, miks ingel temaga räägib. Ingel ütles seepärast: „Ära karda, Maarja, sest sa oled Jumalale meelepärane.” Ta selgitas, et Jumal on valinud ta messia emaks. Maarja jahmatus läks üle ja ta vastas kuulekalt: „Sinu ees on Jehoova orjatar! Mulle sündigu su sõna järgi!” (Luuka 1:26–38.)

Inglile oli au olla Jehoova sõnumitooja. Ta ei mõelnud, et ebatäiusliku inimese poole pöördumine teda alandab. Ta alustas tervitusega. Kas meil oleks sellest midagi õppida? Me peaksime olema valmis teisi teretama ja julgustama. Vaid mõnest sõnast võib piisata, et neid aidata ja sisendada neisse veendumust, et nad on tõesti Jehoova rahva liikmed.

Paulus sai tuttavaks paljude Väike-Aasia ja Euroopa koguduste liikmetega. Tema kirjades on rohkesti nimelisi tervitusi. Näiteks võime seda näha roomlastele saadetud läkituse 16. peatükist. Paulus tervitas paljusid kaaskristlasi. Ta mainis Foibet, „meie õde”, ja innustas  vendi teda vääriliselt vastu võtma ja aitama, kui ta midagi peaks vajama. Paulus tervitas ka Priskat ja Akvilat, lisades: „Kellele pole tänulik mitte üksnes mina, vaid ka kõik mittejuutide kogudused.” Mõne kohta, keda Paulus nimetas, pole meil midagi rohkemat teada. Näiteks tervitas ta „armast Epainetost” ning „Trüfainat ja Trüfoosat, naisi, kes töötavad kõvasti Isanda heaks”. Tõepoolest, Paulus oli varmas oma õdesid ja vendi tervitama. (Rooml. 16:1–16.)

Kujutle, millist rõõmu võis neile tuua see, et neid hea sõnaga meeles peeti! Kindlasti tugevdas see nende armastust Pauluse ja üksteise vastu. Selliseid südamlikke tervitussõnu kuuldes said ka teised kristlased julgustust ja see aitas neil jääda usus kindlaks. Tervitus, millest on näha siirast huvi ja kiitust, lähendab sõpru ja ühendab ustavaid jumalateenijaid.

Kui Paulus Puteoli sadamast Rooma poole suundus, tulid Rooma kristlased lõunasse talle vastu. „Neid nähes tänas Paulus Jumalat ja sai julgust.” (Ap. t. 28:13–15.) Mõnikord on meil tervituseks võimalik ainult naeratada või lehvitada. Kuid isegi see võib inimest aidata, näiteks kui keegi on masenduses või õnnetu.

Jaakobusel oli vaja anda otsekohest nõu. Mõned kristlased olid saamas vaimses mõttes truudusemurdjateks, kuna nad olid sõbrad maailmaga. (Jaak. 4:4.) Pane aga tähele, kuidas Jaakobus oma kirja alustas.

Ta kirjutas: „Jaakobuselt, Jumala ja meie isanda Jeesus Kristuse orjalt, kaheteistkümnele hajali asuvale suguharule. Tervitusi teile!” (Jaak. 1:1.) Tema kirja lugejatel oli ilmselt nõuannet lihtsam vastu võtta, kui nad nägid, et Jumala ees on nad võrdsed. Jah, alandlik tervitus võib teha kergemaks isegi tõsiste asjade arutamise.

Teretus ei pea olema pikk, vaid siiras ja väljendama armastust. See on tõsi isegi siis, kui tulemust pole eriti märgata. (Matt. 22:39.) Üks õde Iirimaal jõudis kord kuningriigisaali vahetult enne koosoleku algust. Kui ta sisse ruttas, pöördus üks vend tema poole, naeratas ja ütles: „Tere! Nii tore sind näha!” Õde läks lihtsalt oma kohale.

Mõni nädal hiljem ütles see õde vennale, et tal on juba mõnda aega kodus keeruline olukord. „Tol õhtul oli mul väga raske,” rääkis ta, „nii et ma oleksin peaaegu koosolekule tulemata jätnud. Ma ei mäleta sellest koosolekust palju. Aga sinu tervitus on mul meeles. Ma tundsin, et olin tõesti oodatud. Aitäh sulle!”

Sel vennal polnud aimugi, kui võimas vägi oli tema tervitusel. „Kui õde ütles, mida need paar sõna talle tähendasid,” lausub ta, „olin nii rõõmus, et olin teda teretanud. See tegi ka minu tuju heaks.”

Saalomon kirjutas: „Viska oma leib vee peale, sest paljude päevade pärast leiad sa selle jälle.” (Kog. 11:1.) Kui me pole teretustega kitsid ja tervitame eriti oma kaaskristlasi, rikastab see nii teiste kui ka meie endi elu. Niisiis, ütle tere!