ME OLEME kindlad, et Jehoova juhib oma rahvast praegustel viimsetel päevadel. (2. Tim. 3:1.) Samas tuleks igaühel meist tema juhatust kuulda võtta ja seda järgida. Meie olukorda võib võrrelda iisraellaste olukorraga kõrbes. Kui nad kuulsid trompetihäält, pidid nad tegutsema.

Jehoova käskis Moosesel valmistada hõbedast kaks trompetit, et kasutada neid „koguduse kokkukutsumiseks ning selleks, et anda märku teele asuda”. (4. Moos. 10:2.) Erisuguste trompetisignaalide kaudu andsid preestrid iisraellastele teada, mida need peavad tegema. (4. Moos. 10:3–8.) Ka tänapäeval saab Jumala rahvas juhatust eri viisidel, mida võib võrrelda muistsete trompetisignaalidega. Vaatame lähemalt kolme viisi: suured kokkutulekud, väljaõpe ametisse määratud ülevaatajatele ja muudatused meie organisatsioonis.

Kui Jehoova tahtis, et terve kogudus tuleks kogudusetelgi idapoolse sissekäigu ette, pidid preestrid puhuma kahte trompetit. (4. Moos. 10:3.) Kõik suguharud, kes olid kogudusetelgi ümber nelja üksusena laagris, kuulsid seda kutset. Need, kes asusid telgile lähemal, jõudsid kohale üsna ruttu. Kaugemal olijatelt nõudis aga kohale jõudmine rohkem aega ja jõudu. Sellegipoolest soovis Jehoova, et kõik tuleksid kokku ja kuuleksid tema juhatust.

Tänapäeval ei kogune me kogudusetelgi juurde, vaid Jumala rahva kokkutulekutele. Sinna alla käivad üldkokkutulekud ja teised kokkusaamised, kus meile jagatakse olulist infot ja õpetust. Jehoova rahval üle kogu maailma on ühtne õpetusprogramm. Need, kes võtavad kuulda kutset kokku tulla, saavad teistega koosolemisest rõõmu tunda. Mõned peavad tulema päris kaugelt. Siiski tunnevad ilmselt kõik kohalolijad, et asi on seda väärt.

Kuidas on lugu kaugel kõrvalistes piirkondades asuvate gruppidega? Tänu moodsale tehnoloogiale saavad paljud sellised grupid kokkutulekutest osa ja nad võivad tunda end teistega ühtsena. Näiteks kui Benini harubürood külastas peakorteri esindaja, kanti programm üle Nigeri väiksesse kaevanduslinna Arlit’sse Sahara kõrbes. Sinna oli kokku tulnud 5 meie venda ja õde ning 16 huvilist. Kuigi  nad olid teistest väga kaugel, tundsid nad end osana suurest rahvahulgast sel koosolekul, kus oli 44 131 inimest. Üks vend kirjutas: „Oleme selle ülekande eest südamest tänulikud. Me tunneme, kui väga te meid armastate.”

Kui puhuti vaid ühte trompetit, pidid kogudusetelgi juurde kogunema „üksnes pealikud, Iisraeli tuhandete peamehed”. (4. Moos. 10:4.) Seal said nad Mooseselt vajalikku infot ja väljaõpet. See aitas neil oma suguharude eest hoolitseda. Kui sina oleksid olnud üks neist peameestest, oleksid ilmselt teinud kõik, mis võimalik, et seal kohal olla ja hoolega kuulata.

Tänapäeval pole kogudusevanemad teiste pealikud ja nad ei peremehetse nende hoolde antud Jumala karja üle. (1. Peetr. 5:1–3.) Kuid nad teevad karjasetöös oma parima. Seepärast võtavad nad meeleldi vastu kutse osaleda näiteks kuningriigi teenistuskoolis. Seal õpivad kogudusevanemad, kuidas koguduse eest paremini hoolt kanda. Nii saavad nad aidata vendadel-õdedel oma usku tugevana hoida. Võib-olla pole sa ise sellises koolis käinud. Ent ilmselt oled kogenud, kui hea mõju on vanematele antud väljaõppel tervele kogudusele.

Mõnikord pidid Iisraeli preestrid puhuma vahelduvat trompetisignaali. See andis teada Jehoova soovi, et kogu rahvas liiguks edasi. (4. Moos. 10:5, 6.) Sellise suure rahvahulga liikumine oli väga hästi organiseeritud. Samas pidi igaüks omalt poolt selleks vaeva nägema. Ent vahel võisid mõnda vallata vastakad tunded.

Näiteks võis kellelegi tunduda, et signaal teele asumiseks kõlab liiga tihti või ootamatult. „Mõnikord püsis pilv paigal ainult õhtust hommikuni.” Teinekord jäi see paigale „kaheks päevaks, üheks kuuks või kauemaks”. (4. Moos. 9:21, 22.) Mitu korda pidid iisraellased laagrist teele asuma? Neljanda Moosese raamatu 33. peatükis mainitakse 40 laagripaika.

Vahel peatusid iisraellased mõnusalt varjulises laagripaigas. See oli neile tõeline kergendus „suures ja kardetavas kõrbes”. (5. Moos. 1:19.) Mõte sealt edasi liikuda ei pruukinud neile eriti meeldida.

Kui suguharud liikuma hakkasid, võis mõnel olla raske oma järjekorda oodata. Vahelduvat trompetisignaali kuulsid kõik, kuid mitte kõik ei saanud samal ajal teele minna. Esimese signaali peale pidid liikuma hakkama laagri idapoolsed suguharud: Juuda, Issaskar ja Sebulon. (4. Moos. 2:3–7; 10:5, 6.) Pärast nende lahkumist kõlas vahelduv trompetisignaal teist korda, mis andis märku lõunapoolsele kolmest suguharust koosnevale üksusele. Signaalid jätkusid, kuni kõik suguharud olid teele läinud.

Võib-olla on ka sind vallanud segased tunded seoses mõne meie organisatsioonis toimunud muudatusega. Sulle võib tunduda, et ootamatuid ümberkorraldusi on liiga palju. Või meeldis sulle mõni varasem toimimisviis ja sa soovid, et seda poleks muudetud. Sa võid tunda, et su kannatus on pandud proovile ja et on raske uue olukorraga kohaneda. Aga kui teeme siiski ustavalt, nagu palutud, siis Jehoova õnnistab meid.

Moosese päevil juhtis Jehoova miljoneid mehi, naisi ja lapsi läbi kõrbe. Ilma tema hoole ja juhatuseta poleks nad ellu jäänud. Tänapäeval me vajame Jehoova juhatust, et oma usku elus hoida. Järgigem siis ustavate iisraellaste eeskuju ja võtkem kuulda Jehoova häält.