JUUDID olid harjunud juba ammustest aegadest Jumala teenimist materiaalselt toetama. Ent esimeseks sajandiks oli nende maksukoorem kasvanud üsna suureks ja see tegi nende elu keeruliseks.

Telkpühamus ja hiljem templis toimunud teenistuse toetamiseks pidid kõik täiskasvanud juudi mehed maksma igal aastal pool seeklit ehk kaks drahmi. Esimesel sajandil kasutati seda raha selleks, et toetada teenistust ja ohvrite toomist Herodese templis. Mõned juudid pärisid Peetruselt, kuidas Jeesus sellesse maksu suhtub. Jeesus polnud selle maksu maksmise vastu. Ta ütles Peetrusele, et see hangiks hõbemündi ja maksaks selle tema ja enda eest. (Matt. 17:24–27.)

Jumala rahvas pidi maksma ka kümnist, mis tähendab, et neil tuli anda kümnendik oma saagist või sissetulekust. (3. Moos. 27:30–32; 4. Moos. 18:26–28.) Usujuhid nõudsid, et juudid maksaksid kümnist piinliku täpsusega igast põllusaadusest, isegi mündist, tillist ja köömnest. Jeesus ei kritiseerinud kümnise maksmist, vaid paljastas kirjatundjate ja variseride silmakirjaliku suhtumise. (Matt. 23:23.)

Esimesel sajandil olid roomlased kehtestanud mitu riigimaksu. Näiteks maaomanikele oli kehtestatud maks, mida nad pidid tasuma kas rahas või natuuras. Neil tuli maksta 20 kuni 25 protsenti oma saadustest. Iga juut pidi maksma ka pearahamaksu. Just selle maksu kohta esitasid variserid Jeesusele küsimuse. Ta ütles neile, kuidas tuleks maksude maksmisse suhtuda: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.” (Matt. 22:15–22.)

Tuli maksta ka tollimaksu, mida nõuti kaupade pealt, mis liikusid ühest piirkonnast teise. Seda koguti sadamates, sildade juures, teede ristumiskohtades, linnapiiril või turgudel.

Rooma valitsuse all oli üldine maksukoormus äärmiselt suur. Rooma ajaloolase Tacituse sõnul oli keiser Tiberiuse valitsusajal nii, et Süüria ja Juudamaa palusid makse vähendada, sest need olid muutunud neile ülimalt koormavaks.

Maksukoormat suurendas veelgi viis, kuidas makse koguti. Tulutoova maksukoguja ameti said endale need, kes selle eest kõige rohkem raha välja käisid. Nad võisid palgata endale makse koguma mehed, kes omakorda rahvast nöörisid. Näiteks üks selline maksukogujate ülem oli Sakkeus. (Luuka 19:1, 2.) Inimestele muidugi see süsteem ei meeldinud ja nad vihkasid neid, kes neilt makse kogusid.