1. Mida on Jehoova meist igaühe puhul teinud?

JEHOOVA on igaüht meist enda juurde tõmmanud. (Joh. 6:44.) Mõtleme korraks, mida see tähendab. Jehoova jälgis hoolega miljardeid inimesi. Ta vaatas sind ja nägi sinus midagi väärtuslikku: sinu siirast südant, kus võib hakata võrsuma armastus tema vastu. (1. Ajar. 28:9.) Jehoova tunneb, mõistab ja armastab sind. Kas pole julgustav?

2. Kuidas näitas Jeesus, et Jehoovale on kallis iga tema teenija?

² Jehoova hoolib nii sinust kui ka kõigist sinu kristlikest vendadest-õdedest. Selle näitlikustamiseks võrdles Jeesus Jehoovat karjasega. Mida teeb karjane, kui üks tema sajast lambast kaotsi läheb? Ta jätab üheksakümmend üheksa lammast mägedele ja läheb seda ühte eksinut otsima. Kui ta lamba üles leiab, ei ole ta tema peale vihane, vaid hoopis rõõmustab. Mis on selle loo mõte? Jehoovale on kallis iga tema teenija. Jeesus ütles: „Mu isa, kes on taevas, ei taha, et ükski neist väikestest hukkuks.” (Matt. 18:12–14.)

3. Mida me selles artiklis arutame?

³ Me ei taha kunagi oma vendadele ja õdedele komistuskiviks saada. Mida selleks teha? Ja mida teha siis, kui keegi on komistuskiviks meile? Selles artiklis arutame neid küsimusi. Ent esmalt vaatame, keda pidas Jeesus silmas, kui ta rääkis „neist väikestest”.

4. Keda Jeesus silmas pidas, kui ta rääkis „neist väikestest”?

⁴ Kui Jeesus rääkis „neist väikestest”, mõtles ta kõiki oma jüngreid. Ükskõik kui vana keegi neist on, on  nad mõnes mõttes nagu lapsed, sest nad on valmis Jeesuselt õppima. (Matt. 18:3.) Kuigi neil on erinev taust, kultuur ja mõtteviis, usuvad nad kõik Jeesus Kristusesse. Ja tema omakorda armastab neid kõiki väga. (Matt. 18:6; Joh. 1:12.)

5. Kuidas suhtub Jehoova sellesse, kui keegi saab mõnele tema teenijale komistuskiviks või teeb talle haiget?

⁵ Et mõista, kuidas Jehoova suhtub oma teenijatesse, võiksime mõelda sellele, kuidas meie suhtume lastesse. Nad on meile väga kallid. Me soovime neid kaitsta, sest neil pole sellist jõudu, kogemusi ja tarkust nagu täiskasvanutel. Meile ei meeldi, kui kellelegi tehakse haiget. Ent eriti ärritav on see, kui haiget tehakse lastele. Samamoodi tahab Jehoova meid kaitsta ja ta on ärritunud, koguni vihane, kui keegi saab mõnele tema teenijale komistuskiviks või teeb talle haiget. (Jes. 63:9; Mark. 9:42.)

6. Kuidas suhtub Jeesuse jüngritesse praegune maailm? (Vt 1. Kor. 1:26–29.)

⁶ Mis mõttes veel võib öelda, et Jeesuse jüngrid on nii-öelda väikesed? Mõtle, keda peetakse selles maailmas tähtsaks. Need on rikkad, kuulsad ja mõjuvõimsad inimesed. Jeesuse jüngrid näivad aga olevat selle maailma silmis nõrgad ja tähtsusetud. (Loe 1. Korintlastele 1:26–29.) Muidugi ei suhtu neisse niimoodi Jehoova.

7. Millist suhtumist usukaaslastesse Jehoova meilt ootab?

⁷ Jehoova armastab kõiki oma teenijaid, ükskõik, kas nad on teda teeninud vähe või palju aega. Kuna kõik vennad ja õed on tähtsad Jehoovale, peaksid nad olema tähtsad ka meile. Me tahame armastada kogu vennaskonda, mitte vaid mõnda usukaaslast. (1. Peetr. 2:17.) Me peaksime tegema kõik, mis võimalik, et neid kaitsta ja toetada. Kui mõistame, et oleme kellelegi haiget teinud, ei peaks me seda kergelt võtma, järeldades, et see inimene on liiga tundlik ja et ta peaks sellest üle saama. Miks võivad mõned kergemini solvuda? Võib-olla näiteks sellepärast, et neil on väga madal enesehinnang. Teised jälle on alles hakanud tõeteel käima ning pole veel õppinud kaaslaste ebatäiusega toime tulema. Milles asi ka poleks, me peaksime omalt poolt tegema kõik, et olukorda parandada. Samuti peaks see, kes sageli solvub, mõistma, et tal tuleks enda kallal tööd teha ja olla vähem tundlik. See aitab hoida nii tema enda kui ka teiste meelerahu.

8. Milline levinud suhtumine Jeesuse jüngreid mõjutas?

⁸ Mis ajendas Jeesust rääkima lugusid, mis on kirjas Matteuse 18. peatükis? Tema jüngrid olid temalt küsinud, kes on suurim taeva kuningriigis. (Matt. 18:1.) Ühiskondlik positsioon oli tolle aja juutidele väga tähtis. Üks õpetlane on öelnud, et au, kuulsus ja teiste lugupidamine oli paljude elus kõige olulisem.

9. Mida tuli Jeesuse jüngritel ette võtta?

⁹ Jeesus teadis, et tema jüngritel tuleb kõvasti vaeva näha, et juudi kultuuris valitsev võistlusvaim endast välja juurida. Ta ütles neile: „Kes teie seas on suurim, olgu nagu noorim, ja  kes juhib, olgu nagu see, kes teenib.” (Luuka 22:26.) Meie saame seda nõuannet järgida, kui peame teisi endast ülemaks. (Filipl. 2:3.) Mida rohkem me sellist hoiakut arendame, seda vähem tõenäoline on see, et me saame teistele komistuskiviks.

10. Millist Pauluse nõuannet meil tuleks järgida?

¹⁰ Kõik meie vennad ja õed on meist milleski paremad. Seda pole raske mõista, kui me mõtleme nende positiivsetele omadustele. Meil tuleks võtta kuulda Pauluse nõuannet korintlastele. Ta ütles: „Mis teeb sind teisest paremaks? Tõesti, mis on sinul, mida sa poleks saanud Jumalalt? Aga kui sa oled selle temalt saanud, miks sa siis hoopled, otsekui oleksid sa selle ise saavutanud?” (1. Kor. 4:7.) Me peaksime hoiduma kiusatusest tõmmata endale tähelepanu või mõelda, et oleme teistest paremad. Kui mõni vend peab häid kõnesid või mõnel õel õnnestub alustada piibliuurimisi, peaksid nad selle eest tooma au Jehoovale.

11. Mida me õpime kuninga ja orja loost?

¹¹ Peagi pärast seda, kui Jeesus hoiatas oma jüngreid, et keegi ei tohiks saada teisele komistuskiviks, rääkis ta loo kuningast ja tema orjast. Kuningas tühistas oma orja võla, mis oli nii suur, et too poleks suutnud seda mitte kunagi tagasi maksta. Hiljem aga polnud see ori ise valmis kustutama oma kaasorja palju väiksemat võlga. Seepeale lasi kuningas selle halastamatu orja vanglasse heita. Mida meie sellest õpime? Jeesus ütles: „Samamoodi teeb mu taevane isa teiega, kui te oma vennale südamest ei andesta.” (Matt. 18:21–35.)

12. Kuidas mõjutab see teisi, kui me kellelegi ei andesta?

¹² Selle nurjatu orja teod ei mõjutanud vaid teda ennast. Esiteks tegi ta halba kaasorjale, lastes ta vanglasse heita, kuni ta oma võla ära maksab. Teiseks tegi ta haiget teistele orjadele, kes nägid, mis toimus. Jutustuses öeldakse, et „kui teised orjad nägid, mis juhtus, kurvastasid nad väga”. Samamoodi mõjutavad meie teod teisi. Kui keegi käitub meiega pahasti ja me ei andesta talle, siis mis juhtub? Esiteks, me teeme haiget talle, sest me ei käitu temaga armastavalt, võib-olla isegi ignoreerime teda. Teiseks, see tekitab ebamugavust meie usukaaslastes, kes näevad, et meil on selle inimesega suhted korrast ära.

13. Mida me võime õppida ühe pioneeri kogemusest?

¹³ Kui me oma usukaaslastele andestame, tuleb see kasuks nii meile endile kui ka teistele. Mõtleme näiteks ühele pioneerile nimega Crystal *. Üks õde tema koguduses tegi talle haiget. Crystal meenutab: „Selle õe sõnad lõikasid mõnikord nagu noaga. Kuulutustööl ei tahtnud ma temaga isegi samas autogrupis olla. Minu innukus ja rõõm Jehoova teenistuses hakkas kaduma.” Crystal tundis, et tal on igati põhjust olla pahane. Kuid ta ei jäänud pahaseks ega hakanud ennast haletsema. Ta rakendas ellu nõuandeid, mis on artiklis „Andke südamest andeks” (Vahitorn 1999, 15. oktoober). Seejärel andis ta sellele õele andeks. Crystal sõnab:  „Nüüd ma mõistan, et me kõik pingutame selle nimel, et riietuda uude isiksusse ning et Jehoova andestab meile heldelt iga päev. Tundsin, otsekui oleks suur koorem mu õlgadelt langenud. Sain oma rõõmu tagasi.”

14. Mida Peetrus Jeesuselt küsis ja mida me Jeesuse vastusest õpime? (Vt Matt. 18:21, 22.)

¹⁴ Me teame, et meil tuleb teistele andestada, kuid seda ei pruugi olla kerge teha. Peetruski võis vahel nii tunda. (Loe Matteuse 18:21, 22.) Mis siis aitab meil teistele andestada? Esiteks mõtle sellele, kui palju on Jehoova sulle andestanud. (Matt. 18:32, 33.) Me ei vääri seda, kuid ta ikkagi andestab meile heldelt. (Laul 103:8–10.) Samuti tuleb meil üksteist armastada. Niisiis pole andestamine valiku küsimus, me võlgneme seda vendadele ja õdedele. (1. Joh. 4:11.) Teiseks mõtle sellele, mis andestamisega kaasneb. See võib aidata inimest, kes meie vastu eksis, see võib edendada koguduse rahu, kaitsta meie suhteid Jehoovaga ja võtta koorma meie õlgadelt. (2. Kor. 2:7; Kol. 3:14.) Kolmandaks, palu abi Jehoovalt, kes ootab, et me teistele andestaksime. Me vajame tema abi, et mitte langeda Saatana lõksu. (Efesl. 4:26, 27.) Ärgem siis laskem Saatanal rikkuda meie suhteid oma usukaaslastega.

15. Mida me peaksime tegema, kui mõni vend või õde teeb meile väga haiget? (Vt Kol. 3:13.)

¹⁵ Kuidas on lood siis, kui usukaaslane on teinud midagi, mis sulle väga haiget teeb? Tee kõik, mis võimalik, et hoida rahu. Palu siiralt Jehoovalt abi, et ta aitaks seda inimest, kes sind solvas. Palu, et ta aitaks sul näha tema  häid omadusi, neid, mille pärast Jehoova teda armastab. (Luuka 6:28.) Kui sa ei suuda tema tegu unustada, siis mõtle läbi, kuidas oleks kõige parem temaga rääkida. Ja alati oleks hea eeldada, et sinu usukaaslane ei tahtnud sulle meelega haiget teha. (Matt. 5:23, 24; 1. Kor. 13:7.) Temaga rääkides ära omista talle halbu motiive. Ent mis siis, kui ta ei soovi rahu sõlmida? Ära anna alla! Piibel ütleb, et meil tuleb üksteist sallida. (Loe Koloslastele 3:13.) Kõige tähtsam põhjus, miks mitte vimma pidada, on see, et vimm kahjustaks sinu suhteid Jehoovaga. Ära lase millelgi saada endale komistuskiviks. Nii tõendad, et sa armastad Jehoovat üle kõige. (Laul 119:165.)

16. Milline vastutus igaühel meist on?

¹⁶ Meil on hea meel Jehoovat ühtselt teenida. (Joh. 10:16.) Raamatus „Organiseeritud Jehoova tahte täitmiseks” leheküljel 153 öeldakse, et igaühel meist lasub vastutus ühtsusele kaasa aidata ja et meil on vaja pingutada selle nimel, et näha oma vendi ja õdesid Jehoova pilgu läbi. Me teame, et Jehoovale on iga tema teenija kallis. Kas ka sulle on iga su usukaaslane kallis? Jehoova paneb tähele kõike, mida sa nende heaks teed, ja hindab seda. (Matt. 10:42.)

17. Mida meil tuleks otsusekindlalt teha?

¹⁷ Me armastame oma vendi ja õdesid. Seepärast me püüame järgida piibli nõuannet „Hoidugem saamast vennale komistuskiviks või veeretamast tema usuteele takistusi”. (Rooml. 14:13.) Me peame usukaaslasi endast ülemaks ja tahame neile südamest andestada, kui nad meie vastu eksivad. Ärgem siis laskem teistel saada endale komistuskiviks. „Taotlegem seda, mis edendab rahu ja ehitab teisi üles.” (Rooml. 14:19.)