Olen sündinud 19. mail aastal 1940 Liibanonis Amiouni linnas. Mõned aastad pärast minu sündi kolisime perega Tripolisse. Meie peres oli viis last: kolm tüdrukut ja kaks poissi. Mina olin kõige noorem. Meie pereelu oli õnnelik, sest mu vanemad armastasid meid ja Jehoovat. Minu vanematele polnud kõige tähtsam mitte elatise teenimine, vaid piibli uurimine, kristlikud koosolekud ja kuulutustöö.

Meie koguduses olid ka mõned võitud kristlased. Üks neist oli Michel Aboud, kes juhatas koosolekut, mida me kutsusime raamatu-uurimiseks. Ta oli kuulnud piibli tõde New Yorgis ja hakkas seda Liibanonis 1920-ndatel kuulutama. Mul on hästi meeles, kui hoolivalt ta suhtus Anne ja Gwen Beavorisse, kes olid Gileadi kooli lõpetanud noored õed. Nendest said meie head sõbrad. Aastaid hiljem kohtusin Anne’iga Ameerika Ühendriikides ja mul oli selle üle väga hea meel. Samuti sain mõni aeg pärast seda kokku Gweniga, kes oli abiellunud vend Wilfred Goochiga ja teenis Inglismaa peetelis.

Kui ma olin noor, oli Liibanonis üsna vähe Jehoova tunnistajaid. Hoolimata usujuhtide vastupanust rääkisime innukalt teistele piibli tõest. Mõni juhtum kuulutustööst on mul eriliselt mällu sööbinud.

 Kord kuulutasin koos oma õe Sanaga ühes kortermajas. Äkitselt ilmus meie juurde üks preester. Ilmselt oli keegi ta meie pärast kohale kutsunud. Preester hakkas mu õde solvama. Ta muutus koguni vägivaldseks ja lükkas Sana trepist alla, nii et ta sai viga. Seepeale kutsus keegi politsei. Politseinikud hoolitsesid selle eest, et Sana saaks abi. Nad viisid preestri jaoskonda, kus nad avastasid, et too kannab relva. Politseiülem küsis preestrilt: „Kes sa õieti oled? Kas usujuht või hoopis jõugujuht?”

Teine juhtum, mida ma elavalt mäletan, on see, kui meie kogudus rentis bussi, et minna ühte kaugesse linnakesse kuulutama. Meil läks väga hästi, kuni kohalik preester meist kuulis ja kutsus kokku rahvahulga. Nad ründasid meid ja loopisid meid kividega, nii et mu isa sai viga. Mäletan, et kogu tema nägu oli verine. Isa läks koos emaga bussi ja meie läksime neile murelikult järele. Ent ma ei unusta kunagi, kuidas mu ema isa nägu puhastades ütles: „Jehoova, palun anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.”

Kord olime oma kodulinnas sugulasi külastamas. Kui me vanaisa juurde läksime, kohtusime seal piiskopiga. See vaimulik teadis, et mu vanemad on Jehoova tunnistajad. Kuigi ma olin vaid kuueaastane, võttis ta mu ette ja küsis: „Kuule sina, miks sa ristitud pole?” Ma vastasin, et ma olen veel väike ja et selleks, et minna ristimisele, on mul vaja rohkem teadmisi piiblist ja tugevat usku. Piiskopile muidugi mu vastus ei meeldinud ja ta ütles vanaisale, et ma olin temaga lugupidamatu.

Samas oli selliseid negatiivseid kogemusi üsna vähe. Üldiselt on Liibanoni inimesed sõbralikud ja külalislahked. Seega oli meil palju mõnusaid vestlusi piibliteemadel ja terve hulk piibliuurimisi.

Ma olin veel koolipoiss, kui üks noor vend Venezuelast külastas Liibanoni. Ta käis meie koguduse koosolekutel ja sai tuttavaks minu õe Wafaga. Peagi nad abiellusid ja asusid elama Venezuelasse. Wafa saatis koju kirju ja käis isale peale, et kogu meie pere koliks Venezuelasse. Ta igatses meie järele nii väga. Lõpuks me võtsimegi teda kuulda ja kolisime sinna.

Saabusime Venezuelasse 1953. aastal ja asusime elama Caracasesse presidendipalee lähedale. Noore poisina oli mul põnev näha presidendi autot vahel mööda sõitmas. Minu vanematel polnud aga kerge kohaneda uue keele, kultuuri, toidu  ja kliimaga. Kui nad olid tasapisi sisse elanud, juhtus midagi hirmsat.

Isa tervis hakkas halvenema. See tuli meile ootamatult, sest ta oli alati olnud terve ja tugev. Me ei mäletanud, et ta oleks üldse kunagi haige olnud. Tal diagnoositi pankreasevähk ning tehti operatsioon. Kahjuks suri ta juba nädal hiljem.

On raske kirjeldada, kui rängalt see meile mõjus. Ma olin vaid 13-aastane. Olime šokis. Meie maailm oli otsekui kokku kukkunud. Ema ei suutnud mõnda aega leppida mõttega, et tema abikaasat enam pole. Siiski saime aru, et elu peab edasi minema. Ja Jehoova abiga me tulime toime. Kui ma lõpetasin 16-aastaselt Caracases keskkooli, oli mul kindel soov oma perekonda materiaalselt toetama hakata.

Vahepeal oli mu õde Sana abiellunud Rubén Araujoga, kes oli lõpetanud Gileadi kooli ja tulnud tagasi Venezuelasse. Sana ja Rubén kolisid New Yorki. Meie pere otsustas, et ma lähen New Yorki ülikooli ja elan sel ajal oma õe ja õemehe juures. Sana ja Rubén mõjusid hästi minu vaimsele kasvule. Lisaks oli Brooklyni hispaaniakeelses koguduses palju küpseid vendi. Mul oli rõõm saada tuttavaks näiteks Milton Henscheli ja Frederick Franziga, kes mõlemad teenisid Brooklyni peetelis.

Kui minu esimene ülikooliaasta New Yorgis oli lõpule jõudmas, hakkasin tõsisemalt mõtlema, mida oma eluga peale hakata. Olin mõtisklenud Vahitorni artiklite üle, mis innustasid Jehoova teenijaid endale eesmärke seadma. Nägin, kui rõõmsad on minu koguduse pioneerid ja peetellased, ning tahtsin olla nende moodi. Kuid ma ei olnud veel ristitudki. Mõistsin peagi, kui tähtis on pühenduda Jehoovale. Tegingi seda ja lasin end ristida 30. märtsil aastal 1957.

Pärast ristimist hakkasin mõtlema ka täisajalisele teenistusele. See tundus mulle järjest ihaldusväärsem, kuid mõistsin, et selle sammu astumine ei saa kerge olema. Kuidas ühildada pioneeritööd ja ülikoolis õppimist? New Yorgi ja Venezuela vahel käis kõva kirjavahetus, kui ma selgitasin oma emale ja vendadele-õdedele, et ma tahan oma õpingud pooleli jätta, Venezuelasse tagasi tulla ja pioneeriks hakata.

Pöördusin Caracasesse tagasi 1957. aasta juunis. Nägin aga, et mu pere materiaalne olukord on kehv. Oli vaja, et ma läheksin tööle ja aitaksin peret ülal pidada. Mulle pakuti tööd pangas, kuid ma tahtsin nii väga pioneer olla. Selleks ma  ju tagasi tulingi. Otsustasin, et proovin teha mõlemat. Hulk aastaid töötasin pangas täiskohaga ning samal ajal teenisin ka pioneerina. Mitte kunagi varem polnud ma olnud nii hõivatud ega nii õnnelik.

Rõõmu tegi ka see, et tutvusin ja abiellusin Sylviaga, kauni sakslannaga, kel oli tugev armastus Jehoova vastu. Ta oli kolinud Venezuelasse koos oma vanematega. Peagi sündisid meile poeg Mike ja tütar Samira. Hoolitsesin ka oma ema eest, kes elas koos meiega. Perekondlike kohustuste tõttu tuli mul pioneerteenistus lõpetada, kuid minu pioneerivaim ei kadunud. Puhkuste ajal püüdsime Sylviaga igal võimalusel abipioneerid olla.

Mu lapsed käisid veel koolis, kui mu peas hakkasid keerlema mõtted, mida ma kirjeldasin oma eluloo alguses. Meil oli mugav elu ja minust peeti pangas lugu. Siiski ma soovisin, et mind tuntaks eelkõige kui Jehoova teenijat. Ma ei saanud kuidagi lahti mõttest, et pean oma elu muutma. Niisiis istusime naisega maha ja arutasime meie pere rahaasju. Pangatöö lõpetamise korral oleks mind oodanud korralik lahkumishüvitis. Meil polnud võlgu ja me arvestasime, et kui oma elu lihtsustame, saame tükk aega kenasti hakkama.

Seda sammu polnud üldse lihtne teha, kuid mu abikaasa ja ema toetasid mind täielikult. Seega olin taas astumas täisajaliste teenijate ridadesse. Olin õnnejoovastuses! Minu edasine elutee tundus nii selge. Siis aga saime üllatuse osaliseks.

Ühel päeval selgus, et Sylvia on lapseootel. See oli meile mõlemale suur üllatus. Olime väga rõõmsad, kuid samas mõtlesin, mis saab minu plaanist pioneeriks hakata. Kas see otsus tuleb nüüd ümber mõelda? Peagi olime pere suurenemiseks emotsionaalselt valmis. Mis sai aga edasi?

Pidasime aru ja jäime oma algse plaani juurde. Meie poeg Gabriel sündis 1985. aasta aprillis. Mina tulin pangast ära ja alustasin sama aasta juunis pioneerteenistust. Mõne aja pärast hakkasin  teenima Venezuela harubüroo komitees. Harubüroo ei asunud aga Caracases. Seepärast sõitsin iga nädal kahel või kolmel päeval kodust umbes 80 kilomeetri kaugusele.

Kuna harubüroo asus La Victorias, kolisime oma perega sinna linnakesse. See oli meile kõigile suur muutus. Olen oma perele piiritult tänulik, et neil oli nii hea hoiak. Minu õde Baha oli valmis meie ema eest hoolitsema. Mike oli juba abielus, kuid Samira ja Gabriel elasid veel meiega. Caracasest ärakolimine tähendas seda, et neil tuli oma sõpradest lahkuda. Minu armas abikaasa Sylvia pidi pealinna asemel kohanema eluga väikelinnas. Lisaks oli meie uus maja väiksem kui eelmine. Selle kolimisega kaasnes tõesti palju muudatusi.

Muutused polnud aga läbi. Gabriel abiellus ja Samira kolis meie juurest ära. Meid Sylviaga kutsuti 2007. aastal peetelisse, kus me teenime tänini. Meie vanem poeg Mike on kogudusevanem ning ta teeb koos oma naise Monicaga pioneeritööd. Gabriel on samuti kogudusevanem ja elab koos oma naise Ambraga Itaalias. Samira on pioneer ja peeteli kaugabiline.

Olen teinud oma elu jooksul palju tähtsaid otsuseid. Ma ei kahetse aga midagi. Kui seisaksin jälle samade valikute ees, toimiksin täpselt samamoodi. Olen tänulik, et mul on olnud Jehoova teenistuses igasuguseid toredaid ülesandeid. Aastatega olen mõistnud üha selgemini, kui olulised on head suhted Jehoovaga. Ükskõik, kas meil tuleb teha suuremaid või väiksemaid otsuseid, saab Jehoova anda meile „rahu, mida inimmõistus ei suuda haarata”. (Filipl. 4:6, 7.) Meil on Sylviaga rõõm teenida peetelis ja me tunneme, et Jehoova on suunanud meie samme.