Mu vanemad lahkusid Eestist teise maailmasõja ajal ja läksid Saksamaale, kus sündisin mina. Pärast seda kolis meie pere Kanadasse. Meie esimeseks koduks oli Ottawa lähedal asuv väike valgeks võõbatud hurtsik, kus me elasime koos kanadega. Me olime puruvaesed, kuid vähemalt saime hommikuks mune süüa.

Ühel päeval luges üks Jehoova tunnistaja mu emale piibliteksti Ilmutus 21:3, 4. Mu ema oli sellest pisarateni liigutatud. Tõeseeme läks kasvama: mu ema ja isa hakkasid mõlemad piiblit uurima ja üsna pea lasid nad end ristida.

Mu vanemate inglise keel oli kasin, kuid nad tegid ikka innukalt kuulutustööd. Peaaegu iga laupäev võttis isa minu ja mu noorema õe Sylvia endaga koos kuulutama. Ja seda isegi siis, kui ta oli terve öö töötanud niklisulatustehases Sudburys Ontarios. Samuti uurisime iga nädal perega Vahitorni. Mu ema ja isa sütitasid minus armastuse Jehoova vastu ja 1956. aastal, kui olin 10-aastane, pühendasin ma oma elu talle. Mu vanemate armastus Jehoova vastu on olnud mulle eeskujuks kogu mu elu.

Pärast keskkooli lõpetamist hakkas mul Jehoova teenimine tahaplaanile jääma. Mõtlesin, et kui alustan pioneerteenistust, ei saa ma kunagi nii palju raha, et täita oma unistust ringi lennata ja maailma näha. Ma töötasin kohalikus raadiojaamas DJ-na ja see meeldis mulle. Probleem oli aga selles, et töötasin õhtuti. Seepärast jäid mul sageli koosolekud vahele ja ma käisin läbi nendega, kes ei armastanud Jumalat. Lõpuks hakkas mu südametunnistus mind piinama ja ma sain aru, et mul tuleb midagi ette võtta.

Mingi aja pärast kolisin Oshawa linna, kus kohtusin Ray Normani, tema õe Lesli ja teiste pioneeridega. Nad kõik olid minu vastu väga sõbralikud. Kui nägin, kui rõõmsad nad on, pani see mindki oma elusihte ümber hindama. Nad õhutasid mind alustama pioneerteenistust ja seda ma 1966. aasta septembris tegingi. Olin õnnelik ja elu oli ilus, ent mind ootasid ees suured muutused.

Kui olin veel keskkoolis, täitsin peeteli avalduse. Hiljem, kui ma teenisin juba pioneerina, kutsutigi  mind neljaks aastaks Toronto peetelisse. Mulle aga meeldis väga Lesli ning kartsin, et kui võtan selle kutse vastu, ei näe ma teda enam kunagi. Pärast pikka palvetamist otsustasin siiski peetelisse minna, kuigi olin väga kurb, et pidin Lesliga hüvasti jätma.

Töötasin peeteli pesulas ja hiljem sekretärina. Vahepeal oli Leslist saanud eripioneer ja ta teenis Québecis Gatineaus. Mõtlesin tema peale sageli ja juurdlesin, kas olin teinud ikka õige otsuse, et peetelisse tulin. Siis aga juhtus midagi hiiglama toredat. Minu suureks üllatuseks kutsuti Lesli vend Ray peetelisse ja temast sai minu toakaaslane. Tänu sellele sain oma suhted Lesliga taas üles soojendada. Abiellusime minu 4-aastase peeteliteenistuse viimasel päeval, 27. veebruaril 1971.

Meid määrati teenima prantsuskeelsesse kogudusse Québecis. Paari aasta pärast, kui olin 28-aastane, sain ootamatu kutse alustada ringkonnatööd. Tundsin, et olen selleks liiga noor ja kogenematu. Kuid Jeremija 1:7, 8 sõnad julgustasid mind. Lesli oli aga üle elanud paar autoavariid ja tal olid uneprobleemid. Seepärast mõtlesime, kas me ikka saame selle ülesandega hakkama. Ent Lesli ütles, et kui Jehoova palub meil midagi teha, siis kas ei peaks me seda vähemalt proovima. Võtsime ülesande vastu ja tegime reisivat tööd 17 aastat.

Olin ringkonnatööga väga hõivatud ja mul ei jäänud Lesli jaoks alati piisavalt aega. Ühel päeval sain hea õppetunni. Oli esmaspäeva varahommik, kui järsku helises uksekell. Ukse taga aga polnud kedagi, vaid korv, kus olid piknikulina, puuviljad, juust, bagetid, pudel veini ja klaasid ning üks sedel. Seal oli kirjas: „Vii oma naine piknikule.” Oli imekena päikseline päev, kuid mul oli vaja kõned ette valmistada ja ma ütlesin Leslile, et ma ei saa minna. Ta sai minust aru, aga oli pisut kurb. Kui istusin laua taha, hakkas mu südametunnistus kripeldama. Ma mõtlesin tekstile Efeslastele 5:25, 28. Tundsin otsekui oleks Jehoova mulle meelde tuletanud, et mul tuleb hoolitseda oma naise emotsionaalsete vajaduste eest. Tegin palve, läksin Lesli juurde ja ütlesin: „Lähme!” See tegi ta väga rõõmsaks. Sõitsime ühte kaunisse paika jõe ääres. Laotasime piknikulina ja muu kraami laiali ja veetsime koos ütlemata toreda päeva. Ja kõned ei jäänud ka tegemata.

Ringkonnatöö valmistas meile palju rõõmu ja viis meid Kanada ühest äärest teise. Nõnda saingi ringi rännata, nagu olin soovinud. Olin mõelnud ka Gileadi koolile, kuid ma ei soovinud teenida välismaal. Mulle tundus, et misjonärid on ühed erilised inimesed ja et mina pole misjoniteenistuseks piisavalt hea. Lisaks kartsin, et meid võidakse saata Aafrikasse, kus on palju  haigusi ja sõdimist. Olin rahul seal, kus ma olin.

Aastal 1992, kui mõnedes endise Nõukogude Liidu maades avanes võimalus vabalt kuulutada, küsiti meilt, kas oleksime valmis teenima misjonäridena Eestis. Seda ei osanud me küll oodata. Palvetasime selle pärast ja mõtlesime taas, et kui Jehoova palub meil seda teha, siis kas ei peaks me vähemalt proovima. Niisiis olime nõus ja ma rahustasin ennast, et vähemalt ei lähe me Aafrikasse.

Hakkasime kohe eesti keelt õppima. Mõne kuu pärast paluti meil asuda ringkonnatööle. Külastasime 46 kogudust ja mõningaid gruppe kõigis Balti riikides ja ka Kaliningradis. Seega tuli meil lisaks õppida ka veidi läti, leedu ja vene keelt. See oli paras väljakutse. Vennad-õed aga hindasid meie pingutusi ning aitasid meid. Aastal 1999 sai Eesti maabüroost harubüroo ning ma hakkasin teenima selle komitees koos Toomas Eduri, Lembit Reile ja Tommi Kaukoga.

Kohtusime paljude vendade-õdedega, kes olid olnud Siberis. Kuigi nad olid olnud eemal oma peredest ja talunud vanglas karmi kohtlemist, polnud nad kibestunud. Nad olid rõõmsad ja tegid innukalt kuulutustööd. Nende eeskuju aitas meil mõista, et ka meie võime mistahes raskustes rõõmuga vastu pidada.

Aastaid olime oma ülesandega nii hõivatud, et meil polnud mahti puhata, ja Lesli hakkas end kurnatuna tundma. Me ei saanud algul aru, et see on tingitud haigusest nimega fibromüalgia. Kaalusime tõsiselt Kanadasse tagasi kolimist. Kui meid kutsuti harubüroo kooli USA-sse Pattersoni, arvasin, et see käiks meile üle jõu. Ent me palvetasime selle pärast tuliselt ja otsustasime ikkagi minna. Jehoova õnnistas seda otsust. Seal olles sai Lesli lõpuks teada, mis haigus tal on ja kuidas sellega toime tulla. Nii saime oma teenistust Eestis jätkata.

Ühel 2008. aasta õhtul helistati mulle peakorterist ja küsiti, kas oleksime valmis minema Kongosse. Olin šokis, eriti kuna pidime vastuse andma juba järgmisel päeval. Ma ei rääkinud sellest kohe Leslile, sest teadsin, et siis ei maga ta terve öö. Aga hoopis mina olin see, kes ei maganud. Rääkisin tol ööl pikalt Jehoovaga oma kartustest seoses Aafrikasse minekuga.

Järgmisel päeval, kui sellest Leslile rääkisin, mõtlesime jällegi: „Jehoova tahab, et läheksime Aafrikasse. Kust me teame, et me ei suuda seal rõõmuga teenida, kui ei proovi seda teha?”. Niisiis kolisime pärast 16 aastat Eestis teenimist Kongosse. Sealne harubüroo Kinshasas oli nagu oaas keset kõrbe: rahulik ja täis rohelust. Üks esimesi asju, millele Lesli meie uues kodus koha leidis, oli kaart, mille ta oli alles hoidnud  ajast, kui Kanadast lahkusime. Sel olid sõnad: „Õitse seal, kuhu sa oled istutatud.” Tasapisi saime vendade-õdedega tuttavaks, hakkasime juhatama piibliuurimisi ja tundsime, kuidas meie rõõm misjoniteenistuses üha kasvab. Hiljem avanes mul võimalus teenida peakorteri esindajana ja nii külastasime veel 13 Aafrika riiki. Tänu sellele kohtusime niivõrd paljude eriliste ja armsate inimestega. Ma mõistsin, et minu hirmud olid olnud asjatud, ja me tänasime Jehoovat võimaluse eest Aafrikas teenida.

Kongos tegime tutvust toitudega, mida meil varem poleks tulnud pähegi suhu pista. Näiteks kui nägime, et meie vennad-õed söövad isuga putukaid, siis tahtsime neile heameelt valmistada ja proovisime neid ka ise. Tuli välja, et need polnudki nii hirmsad, nagu me arvasime.

Riigi idaosas oli piirkondi, kus geriljad rüüstasid külasid ning ründasid naisi ja lapsi. Viisime neisse küladesse hädaabi ja julgustasime sealseid vendi-õdesid. Enamik neist olid väga vaesed. Kuid nad armastasid Jehoovat kogu südamest, usaldasid täielikult tema organisatsiooni ja nende usk ülesäratamisse oli tugev. See liigutas meid väga ja pani mõtlema sellele, miks meie Jehoovat teenime ja kui tugev on meie usk. Mõned neist olid kaotanud oma kodud ja põllud. See tuletas mulle meelde, et aineline vara võib kergesti kaduda ja et suhted Jehoovaga on kõige väärtuslikum asi, mis meil on. Kuigi vendadel-õdedel oli suuri katsumusi, ei kurtnud nad kunagi. Nende suhtumine oli meile eeskujuks, kui maadlesime tervisemurede ja muude probleemidega.

Siis tuli järgmine üllatus. Meil paluti kolida Hongkongi harubüroosse. Me poleks kunagi arvanud, et elame ükskord Aasias. Kuna aga olime näinud, kuidas Jehoova meid igas uues kohas toetas, olime nõus minema. Aastal 2013 jätsime pisarsilmil hüvasti kallite sõpradega ja lahkusime imelisest Aafrikast, teadmata, mis ees ootab.

 Hongkong on pulbitsev suurlinn ja kontrast Kongoga oli hiigelsuur. Seal räägitav kantoni keel oli paras peavalu. Vennad-õed võtsid meid aga soojalt vastu ja ka kohalik toit oli super. Harubüroos oli üha rohkem tööd ja seega oli vaja juurde rohkem ruumi, kuid kinnisvarahinnad Hongkongis olid tõusnud kõrgustesse. Niisiis otsustas juhtiv kogu, et on targem enamik harubüroohoonetest maha müüa. Peagi pärast seda, 2015. aastal, määrati meid Lõuna-Koreasse, kus teenime praegugi. Ka siin tuleb meil rinda pista ühe keerulise keelega. Ja kuigi me ei räägi veel seda keelt, teeb meile rõõmu see, et sõbrad panevad tähele meie väikseid edusamme.

Uute sõprussuhete loomine pole alati kerge, kuid oleme kogenud, et seda on lihtsam teha, kui vendade-õdedega koos aega veeta või neid vahel millegi maitsvaga kostitada. Oleme näinud, et Jehoova teenijate vahel on sarnasusi palju rohkem kui erinevusi. Jehoova on loonud meid nii imeliselt, et võime oma südant lõputult avardada ja seal on ruumi väga paljudele sõpradele. (2. Kor. 6:11.)

Oleme mõistnud, kui oluline on suhtuda teistesse nii nagu Jehoova ja püüda näha oma elus tõendeid selle kohta, et ta armastab ja juhatab meid. Vahel, kui meeleolu pole olnud kõige parem ja oleme muretsenud sellepärast, mida teised meist arvavad, oleme üha uuesti ja uuesti lugenud kaarte ja kirju armsatelt sõpradelt. Jehoova on tõepoolest meie palvetele vastanud, näidanud, et ta armastab meid, ja andnud meile jõudu vastu pidada.

Aastate jooksul oleme Lesliga mõistnud, kui oluline on võtta üksteise jaoks aega, ja seda ka siis, kui elu on väga kiire. Samuti oleme näinud, kui tähtis on osata enda üle naerda. Eriti peab see paika siis, kui õppida uut keelt. Igal õhtul püüame leida midagi, mis meile päeval rõõmu tõi, ja täname selle eest Jehoovat.

Ausalt öeldes poleks ma kunagi arvanud, et minust võib saada misjonär või et võiksin elada välismaal. Kuid Jehoova abiga on kõik võimalik. Mulle meenuvad prohvet Jeremija sõnad: „Jehoova, sa kavaldasid mu üle.” (Jer. 20:7.) Tõepoolest, kui palju imetoredaid üllatusi on Jehoova meile teinud ja kuidas ta on meid küll õnnistanud! Ta isegi täitis minu soovi maailmas ringi lennata. Olen lennanud palju rohkematesse kohtadesse, kui poisikesena unistada oskasin. Peakorteri esindajana olen käinud viiel mandril. Lesli on olnud mulle suureks toeks igal pool, kus oleme teeninud, ja ma olen talle selle eest väga tänulik.

Me tuletame endale alatasa meelde, keda me teenime ja miks me teda teenime. Kõik see hea, mis meil praegu on, annab aimu sellest, milline saab olema elu siis, kui elame igavesti ja Jehoova avab oma käe ja täidab kõigi elavate soovid. (Laul 145:16.)