KASVASIN üles Grazi linnas Austrias. Seitsmeaastaselt saadeti mind ühte religioossesse kooli. Seal nägin aga preestrite ja nunnade vahel kõlvatuid suhteid. Olin šokeeritud ja ema lubas mul juba esimesel aastal sealt koolist ära tulla.

Hiljem läksin internaatkooli. Ühel ööl tuli isa ja viis mind minema, kuna Grazi pommitati. Põgenesime Schladmingi linna. Sinna jõudes ületasime silla, mis kohe pärast seda õhku lendas. Kord, kui olime vanaemaga aias, lendasid madalalt üle lennukid, mis meid pommitasid. Sõja lõpuks tundus, et nii kirik kui ka riik on meid alt vedanud.

Aastal 1950 hakkas üks Jehoova tunnistaja käima minu ema juures Piiblist rääkimas. Kuulasin nende vestlusi pealt ja käisin isegi mõnel koguduse koosolekul. Ema jõudis veendumusele, et Jehoova tunnistajatel on tõde, ning läks 1952. aastal ristimisele.

Sel ajal tundus mulle kogudus nagu vanamemmede klubi. Hiljem aga käisime ühes teises koguduses, kus oli palju noori – polnud see midagi ainult memmede jaoks! Kui Grazi tagasi läksime, hakkasin käima kõigil koosolekutel ja peagi olin ka mina veendunud, et see, mida õpin, on tõde. Samuti mõistsin, et Jehoova on Jumal, kes ei vea oma teenijaid alt. Ta toetab meid isegi siis, kui meile näib, et peame lootusetu olukorraga täiesti üksi hakkama saama. (Laul 3:5, 6.)

Tahtsin rääkida oma usust ka teistele. Alustasin oma perest. Mu neli vanemat õde olid juba kodust lahkunud ja töötasid  külakoolides õpetajatena. Käisin neil kõigil külas ja innustasin Piiblit uurima. Viimaks hakkasidki kõik – minu vend ja viis õde – Jehoova teenijateks.

Kui olin alles teist nädalat ukselt uksele kuulutamas, kohtasin kolmekümnendates naist, kellega hakkasin Piiblit uurima. Ta edenes ja läks ristimisele, samuti ristiti hiljem tema mees ja kaks poega. See piibliuurimine õpetas mulle väga palju. Kuidas nii? Mitte keegi polnud minuga isiklikult Piiblit uurinud. Seepärast tuli mul igaks korraks hoolega ette valmistada. Ma justkui õpetasin kõigepealt iseennast ja seejärel mõtlesin, kuidas õpetada oma õpilast. See aitas mul tõde sügavamalt mõista. Aprillis aastal 1954 lasin end pühendumise märgiks ristida.

1955. aastal käisin rahvusvahelistel kokkutulekutel Saksamaal, Prantsusmaal ja Inglismaal. Londonis kohtasin vend Albert Schroederit. Ta oli Gileadi piiblikooli õpetaja ja hiljem juhtiva kogu liige. Kui käisime Briti muuseumis ekskursioonil, juhtis vend Schroeder meie tähelepanu mõnele Piibli käsikirjale. Jumala nimi oli neisse kirjutatud heebrea tähtedega ja ta seletas nende käsikirjade olulisust. See puudutas mind ja pani mind veelgi enam Jehoovat ja piiblitõdesid hindama. Tahtsin head sõnumit kuulutada tulisemalt kui kunagi varem.

Hakkasin 1. jaanuaril 1956 pioneeriks. Nelja kuu pärast määrati mind eripioneeriks Austriasse Mistelbachi linna. Tol ajal ei olnud seal ühtegi Jehoova tunnistajat. Seal ootas mind kergemat sorti katsumus. Nimelt olime pioneeritöökaaslasega üsna erinevad. Mina olin peaaegu 19 ja pärit linnast, tema oli 25-aastane maatüdruk. Mulle meeldis hommikuti kaua magada ja õhtul hilja üleval olla. Talle aga meeldis ärgata varahommikul ja õhtul aegsasti magama minna. Siiski aitasid Piibli põhimõtted meil erinevustest üle olla ja nautida koos kuulutamist.

Tegelikult oli meil ka muid raskusi. Meid kiusati isegi mõneti taga, kuid me ei tundnud end hüljatuna. (2. Kor. 4:7–9.) Kord, kui kuulutasime ühes külas, lasid inimesed suured koerad lahti. Need piirasid meid sisse, lõrisesid ja näitasid hambaid. Hoidsime kaaslasega teineteise käest kinni ja ma anusin: „Jehoova, kui nad meid ründavad, palun lase meil ruttu surra!” Kui koerad juba väga lähedale jõudsid, jäid nad järsku seisma, liputasid saba ja jalutasid minema. Tundsime, et Jehoova oli meid kaitsnud. Käisime pärast seda kogu küla läbi ja meie heameeleks olid inimesed väga vastuvõtlikud. Võib-olla üllatas neid, et koerad meile viga ei teinud või et me tagasi ei kohkunud. Mõned neist said viimaks isegi Jehoova teenijaks.

 Meil oli veel üks hirmus kogemus. Ühel päeval tuli meie majaomanik purjuspäi koju ja ähvardas meid ära tappa, kuna me häirivat naabreid. Ta naine püüdis teda maha rahustada, kuid see ei õnnestunud. Meie kuulsime üleval oma toas seda kõike pealt. Lükkasime kiiresti toolid ukse ette ja hakkasime kohvreid pakkima. Kui ukse avasime, seisis majaomanik trepil, pikk nuga käes. Põgenesime tagauksest ja plagasime piki aiateed minema koos kõigi oma asjadega. Me ei pöördunud sinna enam iial tagasi.

Läksime ühte hotelli ja võtsime toa. Jäime sinna ligi aastaks ja tegelikult oli see igati hea. Miks nii? Hotell oli keset linna ja mõnele meie piibliõpilasele sobis uurida just seal. Peagi hakkasime oma toas pidama ka raamatu- ja Vahitorni-uurimisi ning kohal käis umbes 15 inimest.

Jäime Mistelbachi enam kui aastaks. Siis määrati mind Feldbachi, mis asub Grazist kagus. Sain uue pioneeritöökaaslase, aga jällegi polnud seal ühtki kogudust. Elasime pisikeses toas ühe palkmaja teisel korrusel. Tuul puhus läbi seina ja meie toppisime pragudesse ajalehti. Vett tõime kaevust. Asi oli aga seda väärt. Juba mõne kuu pärast rajati sinna grupp. Ühest perest, kellega uurisime, tuli tõe juurde koguni 30 inimest.

Need kogemused õpetasid mind veelgi kõrgemalt hindama Jehoova vankumatut toetust neile, kes seisavad tema kuningriigi eest. Seal, kus inimesed meid enam aidata ei saa, on Jehoova alati olemas. (Laul 121:1–3.)

1958. aastal oli New Yorgis Yankee staadionil ja Polo Groundsis rahvusvaheline kokkutulek. Ma avaldasin soovi sinna minna ja seepeale küsis Austria harubüroo, kas ma ei sooviks õppida Gileadi kooli 32. kursusel. Kuidas sellisest pakkumisest keelduda?! Ma vastasin otsekohe: „Jah!”

Koolis oli mu pinginaabriks vend Martin  Pötzinger, kes oli natside koonduslaagris kohutavalt kannatanud. Ka tema teenis hiljem juhtivas kogus. Mõnikord sosistas Martin mulle tunni ajal: „Erika, kuidas see saksa keeles on?”

Poole kursuse peal andis vend Nathan Knorr teada, kuhu meid saadetakse. Mind määrati Paraguaysse. Kuna olin nii noor, tuli mul riiki pääsemiseks isalt luba saada. Läksin sinna märtsis 1959. Mind määrati Asuncióni linna misjonikodusse ja ma sain taas uue kaaslase.

Varsti tutvusin vend Walter Brightiga, kes oli Gileadi kooli 30. lennust. Mõne aja pärast me abiellusime ja astusime eluraskustele sestpeale kahekesi vastu. Mil iganes me teele mõni raskus kerkis, lugesime Jehoova tõotust piiblisalmis Jesaja 41:10: „Ära karda, sest mina olen sinuga. Ära muretse, sest mina olen su Jumal. Ma teen sind tugevaks.” See kinnitas meile, et kuni jääme Jumalale ustavaks ja hoiame tema kuningriiki esikohal, on ta meiega.

Hiljem saadeti meid kuulutama Brasiilia piiri lähedale. Seal ässitasid vaimulikud noori kividega pilduma meie misjonikodu, mis oli niigi juba armetus seisus. Siis aga hakkas Walter Piiblit uurima politseiülemaga. Too pani politseinikud terveks nädalaks meie maja valvama ning enam tagakiusajad meid ei tülitanud. Peagi kolisime paremasse elukohta teisel pool Brasiilia piiri. Tänu sellele saime pidada koosolekuid nii Paraguays kui ka Brasiilias. Selleks ajaks kui lahkusime, oli seal kandis moodustatud kaks väikest kogudust.

Arstid olid öelnud, et ma ei saa lapsi, sellepärast oli meie üllatus suur, kui 1962. aastal lapseootele jäin. Seadsime end sisse Walteri pere lähedale Hollywoodi Floridas. Me ei teinud mitu aastat enam pioneeritööd, sest hoolitsesime oma pere eest. Sellegipoolest pidasime Jumala kuningriiki kõige tähtsamaks. (Matt. 6:33.)

Kui novembris 1962 Floridasse kolisime, olime üllatunud, et kohalike inimeste eelarvamuste tõttu pidasid valge- ja mustanahalised vennad-õed oma koosolekuid eraldi ja käisid eri paigus kuulutamas. Jehoova aga ei pea üht rassi teisest paremaks ja varsti olid eri rassid kogudustes koos. Ilmselgelt oli Jehoova käsi mängus, sest praegu on seal juba kümneid kogudusi.

Aastal 2015 Walter kahjuks suri. Tal oli ajukasvaja. Ta oli 55 aastat minu truu kaaslane, kes armastas Jehoovat ja aitas paljusid vendi. Ootan väga temaga kohtumist, kui ta üles äratatakse ja taas terve on. (Ap. t. 24:15.)

Olen saanud olla täisajalises teenistuses üle neljakümne aasta ning olen tänulik paljude rõõmude ja õnnistuste eest. Näiteks on meil Walteriga olnud õnn näha 136 piibliõpilase ristimist. Muidugi on meil olnud ka raskusi. Kuid me pole kunagi lasknud neil Jumala teenimist takistada. Selle asemel hoidsime tema ligi, uskudes, et ta lahendab asjad omal ajal ja omal viisil. Just nii ta ongi teinud! (2. Tim. 4:16, 17.)

Igatsen Walterit väga, kuid pioneeritöö aitab mul toime tulla. Eriti on mulle abiks teiste õpetamine, eelkõige just ülestõusmislootusest rääkimine. Olen loendamatuid kordi kogenud, et Jehoova ei vea kunagi alt. Oma lubadust täites on ta mind toetanud, tugevdanud ja oma õiguse parema käega minust kõvasti kinni hoidnud. (Jes. 41:10.)