1. Milline oli esimese sajandi kristlaste olukord?

APOSTEL Peetrus kirjutas millalgi 62. ja 64. aasta vahel „Pontoses, Galaatias, Kapadookias, Aasias ja Bitüünias hajali asuvaile ajutistele elanikele”. (1. Peetr. 1:1.) Neis Väike-Aasia paikades oli kogudustes eri kultuuritaustaga inimesi, kes kõik vajasid julgustust ja juhatust. Kristlased kogesid vastupanu ja neist räägiti põlgusega. Neil oli „tuliseid katsumusi”. See oli ärev aeg. „Kõige lõpp on lähedal,” kirjutas Peetrus. Juudi süsteemile tuli vägivaldne lõpp juba vähem kui kümne aasta pärast. Mis võis aidata kristlasi sel pingelisel ajal? (1. Peetr. 4:4, 7, 12.)

2., 3. Miks innustas Peetrus usukaaslasi olema külalislahke? (Vaata pilti artikli alguses.)

² Näiteks innustas Peetrus oma vendi: „Olge üksteise vastu külalislahked.” (1. Peetr. 4:9.) Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „külalislahkus”, tähendab sõna-sõnalt „armastus võõraste vastu”. Pane aga tähele, et Peetrus innustas kristlikke vendi ja õdesid olema külalislahked „üksteise vastu”, nende vastu, keda nad juba tundsid ja kellega läbi käisid.  Kuidas külalislahkus neile kasuks tuli?

³ See lähendas neid omavahel. Mõtle enda kogetule. Kas sind on keegi endale külla kutsunud? Kas pole sul mitte sellest häid mälestusi? Või kui sina kedagi kogudusest enda poole kutsusid, kas ei tugevdanud see teie sõprust? Külalislahkust osutades õpime oma vendi ja õdesid tundma lähemalt kui mõnes muus olukorras. Mida raskemaks Peetruse päevil elanud kristlaste elu läks, seda lähedasemaks tuli neil üksteisega saada. Sama on kristlastega „viimseil päevil”. (2. Tim. 3:1.)

4. Milliseid küsimusi me selles artiklis käsitleme?

⁴ Milliseid võimalusi on meil üksteisele külalislahkuse osutamiseks? Kuidas saada üle takistustest, mis võivad meid külalislahkuse osutamisel tagasi hoida? Kuidas olla hea külaline?

5. Kuidas me saame olla külalislahked koguduse koosolekutel?

⁵ Koosolekud. Me võtame soojalt vastu kõik, kes tulevad meie kristlikele koosolekutele ja on koos meiega külalised vaimse toidulaua ääres. Jehoova ja tema organisatsioon on meie võõrustajad. (Rooml. 15:7.) Kui koosolekule tuleb keegi esimest korda, saame justkui kaasvõõrustajateks. Kas sa võiksid huvilist lahkelt tervitada, ükskõik missugune on tema välimus või riietus? (Jaak. 2:1–4.) Kui tal pole koguduses ühtegi tuttavat, kas võiksid kutsuda ta enda juurde istuma? Ilmselt on ta tänulik, kui aitad tal mõista, mis koosolekul toimub, või leida kirjakohti, mida ette loetakse. See on suurepärane võimalus olla külalislahke. (Rooml. 12:13.)

6. Kes eelkõige peaksid olema meie külalised?

⁶ Einestamine. Piibliaegadel kuulus külalislahkuse juurde tavaliselt ka söömaaeg. (1. Moos. 18:1–8; Kohtum. 13:15; Luuka 24:28–30.) Kui kutsuti kedagi koos einestama, siis oli see otsekui ettepanek saada sõbraks ja olla rahujalal. Kes eelkõige peaksid olema meie külaliste nimekirjas? Vennad ja õed meie enda kogudusest. Kui tulevad rasked ajad, siis me ju sõltume üksteisest. Meil on vaja nende kõigiga hoida rahu ja lähedasi sõprussuhteid. On huvitav, et 2011. aastal muutis juhtiv kogu USA Peeteli pere Vahitorni-uurimise algusaega veidi varasemaks. Enam ei hakka see mitte 18.45, vaid 18.15. Miks nii? Teates öeldi, et kui koosolek lõppeb varem, on rohkem aega kaaspeetellasi külla kutsuda või ise neile külla minna. Teised harubürood on seda eeskuju järginud. See on teinud peetellased omavahel lähedasemaks kui kunagi varem.

7., 8. Kuidas me saame osutada külalislahkust kõnepidajatele?

⁷ Kui meie kogudust külastavad avaliku kõne pidajad, ringkonnaülevaatajad või mõnikord ka kohaliku harubüroo esindajad, annab see meile võimaluse osutada külalislahkust. (Loe 3. Johannese 5–8.) Näiteks võime pakkuda neile midagi süüa. Kas ka sina võiksid seda teha?

⁸ Üks õde USA-st meenutab: „Aastate jooksul on meil abikaasaga olnud võimalus kutsuda enda koju paljusid kõnepidajaid ja nende naisi. Alati on olnud väga tore ja lõbus, aga mis kõige tähtsam, vaimselt kosutav. Me pole seda kunagi kahetsenud.”

9., 10. a) Kes võivad vajada pikemaajalist külalislahkust? b) Kas ka need saavad aidata, kel on tagasihoidlik kodu? Too näide.

 ⁹ Pikemaajalised külalised. Muistsel ajal hõlmas külalislahkus tihtipeale ka öömaja pakkumist. (Iiob 31:32; Fileem. 22.) Meie päevilgi on seda mõnikord vaja. Ringkonnaülevaatajal on tihti vaja öömaja. Teokraatlike koolide õpilased võivad vajada kohta, kus kooli ajal elada. Peavarju läheb tarvis ka ajutistel ehitajatel. Loodusõnnetuste tõttu on mõned pered jäänud ilma oma kodust ja vajavad kohta, kus olla senikaua, kui nende elupaik taastatakse. Me ei peaks mõtlema, et vaid need, kel on väga mugavad ja suured kodud, saavad aidata. Võib-olla on nad teinud seda juba palju kordi. Kas sina oled valmis pakkuma majutust, isegi kui su kodu on üsna tagasihoidlik?

¹⁰ Üks Lõuna-Korea vend meenutab soojusega aega, mil nad said abikaasaga majutada teokraatlike koolide õpilasi. Ta kirjutab: „Alguses ma kõhklesin, kuna me olime just abiellunud ja meie kodu oli pisike. Kuid see, et õpilased elasid meie juures, tõi meile palju rõõmu. Vastabiellunutena oli meil tore näha, kui õnnelikud võivad olla abielupaarid, kes teenivad Jehoovat ja seavad üheskoos vaimseid eesmärke.”

11. Miks osutada külalislahkust uutele koguduseliikmetele?

¹¹ Uued koguduseliikmed. Sinu kogudusse võib tulla uusi vendi ja õdesid. Mõnikord võib olla põhjuseks soov kolida suurema vajadusega piirkonda. Võib-olla on mõni pioneer saadetud sinu kogudusele appi. Neile kõigile on see suur muutus. Neil on uus elupaik, uus kogudus ja ehk isegi uus keel või kultuur. Kui kutsuda neid külla einestama või koos nendega kuskile minna, aitab see neil saada uusi sõpru ja kohaneda muutunud olukorraga.

12. Jutusta kogemus, mis näitab, et külalislahkus ei pea olema suurejooneline.

¹² Külalislahkus ei pea olema suurejooneline. (Loe Luuka 10:41, 42.) Üks vend räägib oma misjoniteenistuse algusaastatest: „Olime mõlemad abikaasaga noored, kogenematud ja tundsime koduigatsust. Ühel õhtul oli mu naisel eriti raske ja minu püüded teda lohutada ei kandnud vilja. Siis aga, umbes kell pool kaheksa õhtul, kõlas meie uksel koputus. Seal oli üks piibliõpilane, kes tõi meile kolm apelsini. Ta oli tulnud tervitama uusi misjonäre. Kutsusime selle naise sisse ja andsime klaasikese vett. Seejärel tegime teed ja kakaod. Siis ei osanud me veel suahiili keelt ja tema ei osanud inglise keelt. Kuid see külastus aitas meil alustada mõnusate sõprussuhete loomist kohalike vendade-õdedega.”

13. Miks olla külalislahke?

¹³ Kas sa oled hoidnud end tagasi külalislahkuse osutamisel? Sel juhul oled jätnud kasutamata võimalused olla kosutavas seltskonnas ja luua püsivaid sõprussuhteid. Külalislahkus on üks parimaid üksildusepeletajaid. Miks peaks aga keegi end tagasi hoidma? Põhjuseid võib olla mitu.

14. Mida teha, kui meil ei jätku aega ega jõudu külalislahkuse osutamiseks?

¹⁴ Pole aega ega jõudu. Jehoova teenijatel on kiire elu ja neil on tihti palju kohustusi. Mõni võib tunda, et tal  lihtsalt ei jätku aega ega jõudu külalislahkuse osutamiseks. Kui ka sinuga on nii, oleks ehk hea oma ajakava üle vaadata. Kas saaksid midagi muuta, et sul oleks aega ja jaksu kedagi külla kutsuda või ise külla minna? Pühakiri innustab kristlasi olema külalislahked. (Heebr. 13:2.) Pole vale selle jaoks aega võtta, vastupidi, seda lausa peaks tegema. See võib muidugi tähendada, et sul tuleb see aeg võtta mõne muu tegevuse arvelt.

15. Miks mõned pelgavad külalisi kutsuda?

¹⁵ Ma ei saa ega oska. Kas sa oled tahtnud kedagi külla kutsuda, aga tundnud end küündimatuna? Mõni on uje ja kardab, et külalistel hakkab igav ja jutt ei suju. Teistel on vähe raha ja nad arvavad, et ei suuda ilmaski pakkuda seda, mida teised koguduseliikmed. Pea meeles, et kodu ei pea olema uhke, vaid puhas, korras ja meeldiv.

16., 17. Mis võib leevendada ärevust seoses külaliste kutsumisega?

¹⁶ Kui sa tunned seoses küllakutsumisega ärevust, pole sa ainuke. Üks kogudusevanem Suurbritanniast tunnistab: „Enne külaliste tulekut on palju närveerimist. Kuid nagu alati Jehoova teenistuses, kaalub pärastine rahulolu kõik üles. Ma olen nautinud külalistega lihtsalt kohvilaua ääres istumist ja jutuajamist.” Osuta külaliste vastu siirast huvi. (Filipl. 2:4.) Pea kõigile meeldib rääkida oma elust. Seltskondlik koosviibimine on hea võimalus teisi tundma õppida. Üks teine kogudusevanem kirjutab: „Kui sõbrad kogudusest külla tulevad, aitab see mul neid paremini mõista ning annab võimaluse neid tundma õppida, näiteks saada teada, kuidas nad tõe juurde tulid.” Siiras huvi külaliste vastu teeb iga koosviibimise meeldivaks.

¹⁷ Üks pioneerõde, kes on pakkunud majutust teokraatlike koolide õpilastele, räägib: „Alguses olin mures, sest mu kodu on väga lihtne ja mööbel kasutatud. Ühe õpetaja naine aga rahustas mu maha. Ta ütles, et kui nad abikaasaga ringkonnatööd teevad, on nende parimad nädalad need, kui nad ööbivad mõne venna-õe juures, kel pole võib-olla küll palju vara, kuid kel on sama siht, mis neil – teenida Jehoovat ja hoida oma elu lihtne. See tuletas mulle meelde, et kui me veel lapsed olime, ütles ema: „Parem taimetoit armastusega.”” (Õpet. 15:17.) Kui meid ajendab külalislahked olema armastus, pole meil vaja muretseda.

18., 19. Kuidas aitab külalislahkus meil saada üle negatiivsetest tunnetest teiste vastu?

¹⁸ Negatiivsed tunded teiste vastu. Kas koguduses on keegi sulle vastukarva? Kui sa midagi ette ei võta, võivad negatiivsed tunded püsima jääda. Võib-olla sa ei taha kutsuda külla inimest, kes sulle lihtsalt ei meeldi. Või siis on keegi kunagi teinud sulle haiget ja sul on raske seda unustada.

¹⁹ Piibel soovitab suhete parandamiseks just külalislahkust ja seda isegi vaenlaste puhul. (Loe Õpetussõnad 25:21, 22.) Külalislahkuse osutamine võib vähendada hõõrumist ja negatiivseid tundeid. Me võime märgata oma külalise armastusväärseid omadusi, midagi, mida Jehoova nägi, kui ta tema tõe juurde tõmbas. (Joh. 6:44.) Kui selline küllakutse tuleb meil südamest, võib see panna alguse täiesti teistsugustele suhetele. Mida aga teha, et küllakutse ajendiks oleks tõesti  armastus? Üks viis on järgida üleskutset salmis Filiplastele 2:3, kus öeldakse: „Pidage alandlikult teisi endast ülemaks.” Kui püüame leida oma vendades või õdedes midagi, milles nad on meist üle – näiteks näeme nende tugevat usku, vastupidavust, kartmatust või mõnd muud kristlikku omadust –, süveneb meie armastus nende vastu ja meil on lihtsam külalislahkust osutada.

20. Kuidas tuleks meil toimida, kui oleme küllakutse vastu võtnud, ja miks?

²⁰ Laulukirjutaja Taavet küsis: „Jehoova, kes võib olla külaline su telgis?” (Laul 15:1.) Seejärel ta loetles, mida Jumal oma külalistelt ootab. Üks oluline asi on sõnapidamine. Taavet kirjutas: „[Ta] ei tagane oma tõotusest ka siis, kui see toob talle kahju.” (Laul 15:4.) Kui oleme küllakutse vastu võtnud, ei tohiks me kokkulepet kergekäeliselt tühistada. Meie võõrustaja on teinud ehk juba ettevalmistusi ja kui me talle ära ütleme, võib kogu ta vaev tühja minna. (Matt. 5:37.) Mõni on vahel küllakutsele ära öelnud, sest keegi teine tegi näiliselt parema pakkumise. Kas see aga on armastav ja lugupidav? Meil tuleks olla tänulik, ükskõik mida võõrustajal on meile pakkuda. (Luuka 10:7.) Kui meil tõesti tuleb vältimatute asjaolude tõttu küllaminek tühistada, tuleks sellest teatada nii ruttu kui võimalik.

21. Kuidas aitab kohalike tavadega arvestamine meil olla head külalised?

²¹ Samuti on oluline arvestada kohalike tavadega. Mõnes kultuuris on ootamatu külaline teretulnud, teises on eelistatav aeg kokku leppida. On kohti, kus külalisele pakutakse erilisemat rooga kui oma perele, teises kohas söövad kõik sama toitu. Mõnes paigas toovad külalised midagi omalt poolt külakostiks kaasa, teisal on võõrustajad jälle rõõmsad, kui külalised ei võta endale sellist kohustust. Ja on kultuure, kus oodatakse, et paar esimest küllakutset viisakalt tagasi lükatakse, teises kultuuris on äraütlemine aga märk tänamatusest. Tehkem oma parim, et võõrustaja tunneks meie külaskäigust rõõmu.

22. Miks on nii oluline olla külalislahke?

²² Peetruse sõnad „kõige lõpp on lähedal” peavad paika ka tänapäeval. (1. Peetr. 4:7.) Peagi seisame silmitsi suurima viletsusega, mis eales maad on tabanud. Kuna olukord läheb järjest keerulisemaks, tuleb meil tugevdada armastust vendade ja õdede vastu. Peetruse nõuanne „olge üksteise vastu külalislahked” on asjakohasem kui kunagi varem. (1. Peetr. 4:9.) Külalislahkus on meeldiv ja vajalik osa meie elust praegu ja terve igaviku vältel.