1. Milles tahavad lapsevanemad olla veendunud enne, kui nende laps läheb ristimisele?

„RÄÄKISIN mitme kuu jooksul oma isale ja emale lakkamatult, et ma tahan minna ristimisele, ja nad vestlesid minuga sellest sageli. Nad tahtsid olla kindlad selles, kas ma mõistan oma otsuse tõsidust. See minu elu otsustav sündmus saabus 1934. aasta 31. detsembril.” Niimoodi kirjeldas õde Blossom Brandt oma ristimisele eelnenud aega. Ka tänapäeval soovivad kristlikud lapsevanemad aidata oma lastel teha tarku otsuseid. Ristimisega põhjuseta viivitamine ei mõju hästi lapse suhetele Jehoovaga. (Jaak. 4:17.) Samas, enne kui laps läheb ristimisele, tahavad targad vanemad olla veendunud, et ta mõistab, milline vastutus sellega kaasneb.

2. a) Mille üle on mõned ringkonnaülevaatajad väljendanud oma muret? b) Mida me selles artiklis arutame?

² Mõned ringkonnaülevaatajad on väljendanud muret seoses sellega, et nad on näinud kristlikus peres kasvanud  noori, kes on hilises teismeeas või varastes kahekümnendates, aga pole veel jõudnud ristimiseni. Enamasti käivad need noored koguduse koosolekutel ja kuulutustööl. Nad peavad end Jehoova tunnistajateks. Siiski hoiab miski neid tagasi Jehoovale pühendumast ja end ristida laskmast. Mis võib olla selle põhjuseks? Mõnel juhul on ema või isa soovitanud neil ristimisega oodata. Selles artiklis vaatleme nelja põhjust, miks on mõned kristlikud vanemad end tagasi hoidnud ega ole aidanud oma lastel ristimiseni edeneda.

3. Milline mure oli Blossomi vanematel?

³ Blossomi vanemad, keda artikli alguses mainiti, olid arusaadavalt mures, kas nende tütar on ikka piisavalt vana, et mõista ristimise olulisust ja tõsidust. Kuidas saavad lapsevanemad kindlaks teha, kas nende laps on valmis Jehoovale meelepäraselt pühenduma?

4. Kuidas aitab Jeesuse käsk kirjakohas Matteuse 28:19, 20 lapsevanematel oma lapsi õpetada?

⁴ Loe Matteuse 28:19, 20. Nagu eelmises artiklis öeldi, ei ole Piiblis räägitud, kui vanalt peaks inimene ristimisele minema. Vanematel oleks aga hea mõelda Jeesuse sõnadele kirjakohas Matteuse 28:19. Ta ütles: „Õpetage inimesi ..., et nad saaksid mu jüngriteks.” Jünger on see, kes õpib tundma Jeesuse õpetusi, mõistab neid ja on otsustanud nende järgi elada. Seega peaksid kõik kristlikud vanemad oma lapsi juba imikueast saati õpetama eesmärgiga, et neist saaksid Kristuse ristitud järelkäijad. Loomulikult ei ole imikud valmis ristimiseks. Siiski näitab Piibel, et juba suhteliselt väiksed lapsed võivad Piibli õpetusi mõista ja hinnata.

5., 6. a) Millise järelduse võime teha piiblijutustuste põhjal Timoteose ristimise kohta? b) Kuidas saavad arukad vanemad oma lapsi aidata?

⁵ Timoteos võttis tõe omaks varases nooruses. Paulus ütles, et Timoteos õppis pühi tekste juba väiksest peale. Kuigi ta oli pärit usuliselt lahkmeelsest perest, kasvatasid tema juudiusku ema ja vanaema temas armastust pühakirja vastu. Tänu sellele oli tema usk tugev. (2. Tim. 1:5; 3:14, 15.) Kui Timoteos oli hilises teismeeas või varastes kahekümnendates, oli temast saanud Kristuse jünger, kellele usaldati koguduses erilisi ülesandeid. (Ap. t. 16:1–3.)

⁶ Muidugi on iga laps erinev. Kõik ei saa küpseks samas vanuses. Mõni mõistab juba üpris noorelt Piibli tõde, teeb tarku otsuseid ja soovib minna ristimisele. Teisel läheb sellega rohkem aega. Arukad vanemad ei avalda oma lastele survet, et need ristimisele läheksid. Selle asemel aitavad nad igal lapsel vaimselt kasvada omas tempos. Vanemad on väga rõõmsad, kui laps tegutseb piiblisalmi Õpetussõnad 27:11 järgi (loe). Siiski ei tohiks nad kunagi kaotada silmist eesmärki: aidata lapsel saada Kristuse järelkäijaks. Seda meeles hoides oleks hea vanematel mõelda, kas nende lapsel on piisavalt teadmisi, et pühenduda Jumalale ja minna ristimisele.

7. Kas inimesel, kes soovib ristimisele minna, on vaja väga põhjalikke teadmisi Piiblist? Selgita.

⁷ Loomulikult tahavad vanemad, et nende laste teadmiste vundament oleks kindel, sest sellel hakkab rajanema nende pühendumine. Siiski pole inimesel, kes soovib Jumalale pühenduda ja ristimisele minna, vaja ülisügavaid teadmisi. Pärast ristimist tuleb kõigil Jumalat järjest paremini tundma õppida. (Loe Koloslastele 1:9, 10.) Kui palju teadmisi siis enne ristimist oleks vaja?

8., 9. Mida me võime õppida Pauluse ja vangivalvuri loost?

⁸ Ühe pere lugu esimesest sajandist annab lapsevanematele mõningast aimu. (Ap. t. 16:25–33.) Umbes aastal 50 m.a.j külastas Paulus oma teisel misjonireisil Filippi linna. Seal arreteeriti tema ja ta reisikaaslane Siilas valesüüdistuste alusel ning heideti vanglasse. Öösel toimus aga maavärin, nii et vangla vundament rappus ja kõik uksed avanesid. Vangivalvur, kes arvas, et vangid on põgenenud, otsustas end ära tappa, kuid Paulus takistas teda. Koos Siilasega rääkis ta valvurile ja ta perele tõde Jeesuse kohta. Mida ajendas tänutunne seda peret tegema? Nad olid viivitamata valmis end ristida laskma. Mida me saame sellest loost õppida?

⁹ Rooma tava põhjal võib arvata, et see vangivalvur oli erru läinud sõdur. Ta ei tundnud pühakirja. Et saada kristlaseks, tuli tal seega õppida pühakirja põhitõdesid, mõista, mida tähendab olla Jumala teenija, ja võtta nõuks järgida Jeesuse õpetusi. Suhteliselt lühikese ajaga omandas ta pühakirjast põhiteadmised ja see ajendas teda minema ristimisele. Kahtlemata tuli tal pärast ristimist teadmisi edasi koguda. Mida võiksid sina seda lugu silmas pidades teha, kui su laps väljendab soovi minna ristimisele, sest ta armastab Jehoovat ja tahab talle alluda? Sa võid lasta tal rääkida sellest kogudusevanematega, et nemad saaksid otsustada, kas ta vastab nõuetele, mida ristitavatelt oodatakse. * Kui ta lähebki ristimisele, siis nagu kõik teised ristitud kristlased, jätkab ta teadmiste kogumist Jehoova kohta kogu oma elu, igavesti. (Rooml. 11:33, 34.)

10., 11. a) Mida mõned vanemad on mõelnud? b) Mis peaks olema lapsevanemale kõige tähtsam?

¹⁰ Mõned lapsevanemad on mõelnud, et lapsel tuleks enne ristimist saada mingi lisaharidus ja kindel töökoht. Neil võivad küll olla head kavatsused, kuid kas see aitab lapsel tegelikult õnne leida? Mis veelgi tähtsam, kas see on kooskõlas pühakirjaga? Millist suunda innustab Jehoova sõna meid valima? (Loe Koguja 12:1.)

¹¹ Tuleb meeles pidada, et kogu maailm ja kõik, millest see koosneb, on vastupidine Jehoova soovidele ja mõtetele.  (Jaak. 4:7, 8; 1. Joh. 2:15–17; 5:19.) Lähedane suhe Jehoovaga on lapsele parim kaitse Saatana, tema maailma ja jumalakartmatu mõtteviisi eest. Kui vanem väärtustab kõrgelt haridust ja head töökohta, siis võib ka laps hakata arvama, et sellised asjad on tähtsamad kui tema suhted Jehoovaga. Kas armastavad lapsevanemad soovivad tõesti, et see maailm kujundaks nende laste vaadet edukusele? Tõsiasi on see, et tõelist rõõmu ja rahulolu leiame ainult siis, kui paneme Jehoova oma elus esikohale. (Loe Laul 1:2, 3.)

12. Miks tahavad mõned lapsevanemad, et nende laps ristimisega pigem ootaks?

¹² Üks ema selgitas, miks ta ei tahtnud, et tema tütar läheks ristimisele: „Mul on häbi tunnistada, kuid peamine põhjus oli hirm eemaldamise ees.” Nii mõnedki vanemad on mõelnud, et laps võiks ristimisega oodata, kuni noorusrumaluste aeg mööda saab. (1. Moos. 8:21; Õpet. 22:15.) Nad võivad kaalutleda: „Kui mu laps pole ristitud, ei saa teda ka eemaldada.” Miks on selline mõttekäik vale? (Jaak. 1:22.)

13. Kas inimene, kes lükkab ristimist edasi, on Jehoova ees vähem vastutav? Selgita.

¹³ Muidugi ei taha kristlikud lapsevanemad, et nende laps läheks ristimisele enne, kui on Jumalale pühendumiseks piisavalt küps. Siiski oleks ekslik järeldada, et ilma ristimata pole tal Jehoova ees vastutust. Miks võib nii öelda? Ka ristimata inimene peab andma Jehoovale aru. Laps vastutab oma tegude eest, kui teab, mis on Jumala silmis õige ja vale. (Loe Jaakobuse 4:17.) Niisiis, selle asemel et hoida last ristimast tagasi, näevad targad vanemad vaeva, et olla oma lapsele heaks eeskujuks. Nad soovivad arendada lapses hindamist Jehoova moraalinormide vastu juba imikueast saati. (Luuka 6:40.) Selline hindamine on lapsele parim kaitse ja see ajendab teda käima Jehoova õigel teel. (Jes. 35:8.)

14. Kuidas saavad vaimsed karjased lapsevanematele toeks olla?

¹⁴ Kogudusevanemad kui vaimsed karjased saavad lapsevanematele abiks olla, rääkides vaimsetest eesmärkidest positiivselt. Õde, kes oli teeninud pioneerina enam kui 70 aastat, meenutas, kuidas teda juba kuueaastasena mõjutas vestlus vend Charles Russelliga. Õde jutustas: „Ta võttis 15 minutit, et rääkida minuga mu vaimsetest eesmärkidest.” Tõepoolest, positiivsetel sõnadel ja julgustusel võib olla pikaajaline mõju. (Õpet. 25:11.) Kogudusevanemad saavad kaasata lastega perekondi kuningriigisaali töödesse, jagades noortele ea- ja võimetekohaseid ülesandeid.

15. Kuidas saavad teised noori julgustada?

¹⁵ Koguduseliikmed saavad noori aidata sellega, et huvituvad kohasel määral nende elust. Näiteks võivad nad tähele panna lapse vaimseid edusamme. Kas noor andis ehk siira ja läbimõeldud vastuse või oli tal  koosolekul programmiosa? Kas ta jäi keerulises olukorras laitmatuks või kasutas võimalust koolis tunnistust anda? Ära hoia end tagasi, vaid kiida südamest. Miks mitte võtta eesmärgiks enne või pärast koosolekut mõne noorega rääkida ja ilmutada tema vastu huvi. Siis tunneb noor end osana „suurest kogudusest”. (Laul 35:18.)

16., 17. a) Kuidas on ristimine seotud inimese tulevikuväljavaatega? b) Millist rõõmu võivad kõik kristlikud lapsevanemad kogeda? (Vaata pilti artikli alguses.)

¹⁶ Lapse kasvatamine „Jehoova juhatuse järgi” on üks aulisemaid ülesandeid, mis kristlikele lapsevanematele on antud. (Efesl. 6:4; Laul 127:3.) Erinevalt lastest muistses Iisraelis, pole kristlike vanemate lapsed kohe sündides osa Jehoova rahvast. Lisaks pole armastus Jumala ja tõe vastu päritav. Lapse sündimise päevast alates peaks vanematel olema kindel plaan õpetada teda, et temast saaks pühendunud jumalateenija, Jeesuse ristitud jünger. Mis võiks olla veel tähtsam? On ju iga inimese isiklik pühendumine, ristimine ja ustav jumalateenistus see, mis aitab tal saada pääste suures viletsuses. (Matt. 24:13.)

¹⁷ Kui Blossom Brandt otsustas ristimisele minna, tahtsid tema jumalakartlikud vanemad olla kindlad, et ta on valmis selleks kõige olulisemaks sammuks oma elus. Kui nad selles lõpuks veendusid, toetasid nad tütre otsust. Õhtul enne ristimispäeva tegi isa midagi väga ilusat. Blossom jutustas: „Ta palus meil kõikidel põlvili laskuda ja esitas palve. Ta ütles Jehoovale, et ta on nii õnnelik oma väikse tütre otsuse üle pühendada oma elu temale.” 60 aastat pärast ristimist ütles Blossom: „Kindlasti ei unusta ma seda õhtut kõikide tulevaste ajastute jooksul!” Vanemad, saagu teilegi osaks see rõõm ja rahulolu, mis kaasneb lapse pühendumise ja ristimisega.