1. Miks on meeldiv olla koos inimestega, kes hoolivad meist ja meie tunnetest? (Vaata 1. Peetruse 3:8.)

MEILE meeldib olla koos inimestega, kes hoolivad meist ja meie tunnetest. Nad püüavad panna end meie olukorda ning mõista, mida me mõtleme ja tunneme. Nad märkavad, mis meie elus toimub, ja pakuvad abi, vahel isegi enne, kui jõuame seda paluda. Me oleme neile tänulikud, et nad on meie suhtes osavõtlikud *. (Loe 1. Peetruse 3:8.)

2. Miks pole alati kerge olla empaatiline?

² Kristlastena me soovime olla empaatilised. Kuid seda pole alati lihtne teha. Miks? Üheks põhjuseks on meie ebatäius. (Rooml. 3:23.) Selle tõttu on meil kaasasündinud kalduvus mõelda peamiselt endale. Samuti võib olla põhjuseks meie kasvatus või minevikus kogetu. Veel võib meid mõjutada ümbritsevate inimeste suhtumine. Praegustel viimsetel päevadel ei arvesta paljud teistega, vaid on pigem enesearmastajad. (2. Tim. 3:1, 2.) Mis võiks aidata meil ületada sellised takistused ja olla osavõtlik?

3. a) Kuidas me saame arendada osavõtlikkust? b) Mida me selles artiklis arutame?

³ Jehoova ja Jeesuse eeskuju aitab meil arendada osavõtlikkust. Jehoova on armastus ja ta hoolib väga kõigist oma loodutest. (1. Joh. 4:8.) Jeesus on täpselt oma taevase isa moodi. (Joh. 14:9.) Kui ta oli maa  peal, andis ta head eeskuju, kuidas olla empaatiline. Vaatame esmalt, kuidas Jehoova ja Jeesus on olnud teiste vastu hoolivad. Seejärel mõtleme, kuidas meie saame nende eeskuju järgida.

4. Kuidas ilmneb tekstist Jesaja 63:7–9, et Jehoova hoolib oma teenijate tunnetest?

⁴ Piibel õpetab, et Jehoova hoolib oma teenijate tunnetest. Mõtle näiteks, mida Jehoova tundis, kui iisraellased kogesid raskusi. Piiblis öeldakse, et „kõik, mis vaevas neid, vaevas ka teda”. (Loe Jesaja 63:7–9.) Hiljem andis Jehoova Sakarja kaudu teada, et kui tema rahvast koheldakse halvasti, võtab ta seda isiklikult. Jehoova ütles oma teenijatele: „Kes puudutab teid, puudutab minu silmatera.” (Sak. 2:8.) Milline võimas võrdlus!

5. Too näide, kuidas Jehoova on tegutsenud oma teenijate heaks, kes kannatavad.

⁵ Jehoova teeb enamat, kui vaid tunneb kaasa oma teenijatele. Ta ka tegutseb nende heaks. Näiteks, kui iisraellased olid Egiptuses orjad, mõistis Jehoova nende valu ja see ajendas teda neid aitama. Ta ütles Moosesele: „Ma olen näinud oma rahva viletsust ... ja ma olen kuulnud nende hädakisa ... Ma tean hästi nende valu. Ma lähen alla, et vabastada nad egiptlaste käest.” (2. Moos. 3:7, 8.) Jehoova vabastas nad orjusest, sest ta tundis neile kaasa. Hiljem, kui iisraellased olid tõotatud maal, ründasid neid vaenlased. Mida Jehoova tegi? Tal „oli neist kahju, kuna nad ägasid oma rõhujate ja vaenajate surve all”. Taas ajendas empaatia Jehoovat oma rahvast aitama. Ta lasi tõusta kohtumõistjaid, et päästa iisraellased vaenlaste käest. (Kohtum. 2:16, 18.)

6. Too näide, kuidas Jehoova arvestas sellise inimese tunnetega, kelle mõtteviis polnud õige.

⁶ Jehoova arvestab oma teenijate tunnetega ka siis, kui nende mõtteviis pole õige. Mõtle Joonale. Jumal saatis ta kuulutama kohtusõnumit Niineve elanikele. Kui nad kahetsesid, otsustas  Jumal nad hävingust säästa. Kuid Joona polnud sellise otsuse üle sugugi rõõmus. „Temas süttis viha”, sest ta kohtusõnum ei saanud teoks. Jehoova aga oli Joonaga kannatlik ja aitas tal oma suhtumist parandada. (Joona 3:10–4:11.) Lõpuks Joona mõistis, mida Jehoova talle õpetab. Jehoova isegi lasi tal selle loo meile õpetuseks kirja panna. (Rooml. 15:4.) *

7. Miks lohutab meid see, kuidas Jehoova on oma rahvaga tegelenud?

⁷ See, kuidas Jehoova on oma rahvaga tegelenud, kinnitab meile, et ta hoolib oma teenijatest. Ta on teadlik meie valust ja kannatustest. Jehoova tunneb igaühe südant. (2. Ajar. 6:30.) Ta mõistab meie sisimaid mõtteid ja tundeid ning piiranguid. Ja ta ei lase meile osaks saada suuremaid katsumusi, kui me suudame kanda. (1. Kor. 10:13.) See on tõesti lohutav!

8.–10. Miks oli Jeesus nii osavõtlik?

⁸ Kui Jeesus oli maa peal, hoolis ta teistest väga. Miks ta oli nii osavõtlik? Esiteks, nagu varem mainitud, Jeesus oli täpselt oma taevase isa moodi. Ta armastas inimesi. Kuigi ta rõõmustas kogu loodu üle, oli ta „sügavalt kiindunud inimlastesse”. (Õpet. 8:31.) Armastus ajendas Jeesust teiste tunnetega arvestama.

⁹ Teiseks, Jeesus nägi inimeste südamesse nagu Jehoova. Ta teadis inimeste motiive ja tundeid. (Matt. 9:4; Joh. 13:10, 11.) Seega, kui Jeesus nägi, et kellegi süda on murtud, ajendas empaatia teda lohutust pakkuma. (Jes. 61:1, 2; Luuka 4:17–21.)

¹⁰ Kolmandaks, Jeesus koges omal nahal mõningaid raskusi, mida inimesed kogesid. Näiteks kasvas Jeesus ilmselt üles vaeses peres. Töötades koos kasuisa Joosepiga, õppis Jeesus tegema rasket füüsilist tööd. (Matt. 13:55; Mark. 6:3.) Paistab, et Joosep suri enne Jeesuse teenistuse algust. Seega sai Jeesus tunda kaotusvalu. Ja ta teadis, mida tähendab see, et pereliikmetel pole samad uskumused. (Joh. 7:5.) Need ja teised olukorrad aitasid Jeesusel mõista inimeste raskusi ja tundeid.

11. Millal ilmnes Jeesuse osavõtlikkus eriti selgelt? Selgita. (Vaata kaanepilti.)

¹¹ Jeesuse osavõtlikkus ilmnes eriti hästi siis, kui ta tegi imesid. Ta ei teinud neid pelgalt kohusetundest. Tal oli kahju neist, kes kannatasid. (Matt. 20:29–34; Mark. 1:40–42.) Mõtle näiteks, mida Jeesus võis tunda, kui ta viis rahva seast kõrvale kurdi mehe ja tegi ta terveks. Või kui ta äratas surnuist üles lesknaise ainsa poja. (Mark. 7:32–35; Luuka 7:12–15.) Jeesus tundis neile inimestele kaasa ja tahtis neid aidata.

12. Kuidas ilmneb tekstist Johannese 11:32–35 Jeesuse osavõtlikkus Marta ja Maarja vastu?

¹² Jeesus oli osavõtlik Marta ja Maarja vastu. Kui ta nägi nende sügavat kurbust Laatsaruse surma pärast, voolasid ta silmist pisarad. (Loe Johannese  11:32–35.) Ta ei nutnud selle pärast, et oli kaotanud kalli sõbra. Ta ju teadis, et äratab Laatsaruse üles. Jeesus nuttis, sest mõistis oma lähedaste sõprade südamevalu.

13. Miks julgustab meid teadmine, et Jeesus on osavõtlik?

¹³ Me õpime palju Jeesuse osavõtlikkusest. Meile läheb südamesse see, kuidas ta teisi kohtles. (1. Peetr. 1:8.) Meile annab jõudu teadmine, et Jeesus valitseb praegu Jumala kuningriigi kuningana. Peagi kaotab ta kõik kannatused. Kuna Jeesus elas maa peal inimesena, on ta sobivaim isik, kes võiks aidata inimkonnal paraneda Saatana valitsuse tekitatud haavadest. Me oleme tõesti rõõmsad, et meil on kuningas, kes suudab meile meie nõrkustes kaasa tunda. (Heebr. 2:17, 18; 4:15, 16.)

14. Mida me tahame teha? (Vaata Efeslastele 5:1, 2.)

¹⁴ Kui mõtleme Jehoova ja Jeesuse osavõtlikkusele, ajendab see meid olema empaatilisemad. (Loe Efeslastele 5:1, 2.) Me ei saa küll näha teiste südamesse, aga me püüame mõista nende tundeid ja vajadusi. (2. Kor. 11:29.) Erinevalt selle maailma isekatest inimestest tahame pidada silmas mitte üksnes enda, vaid ka teiste kasu. (Filipl. 2:4.)

15. Kes eriti peaksid näitama üles osavõtlikkust?

¹⁵ Eriti peaksid osavõtlikkust üles näitama kogudusevanemad. Nad teavad, et neil tuleb Jehoovale aru anda nende hoolde usaldatud lammaste kohta. (Heebr. 13:17.) Et kaaskristlasi aidata, on kogudusevanematel vaja olla osavõtlik. Kuidas nad saavad seda teha?

16. Mida teeb hooliv kogudusevanem ja miks on see tähtis?

¹⁶ Hooliv kogudusevanem veedab aega koos kristlike vendade-õdedega. Ta uurib, kuidas neil läheb, ning kuulab tähelepanelikult ja kannatlikult. See on eriti tähtis siis, kui keegi neist lambukestest soovib oma südant puistata, kuid ei leia õigeid sõnu. (Õpet. 20:5.) Kasutades hea meelega oma aega vendade ja õdede heaks, loob kogudusevanem nendega tugevad ja usalduslikud sõprussidemed. (Ap. t. 20:37.)

17. Mida paljud õed ja vennad kogudusevanemates kõige rohkem hindavad? Too näide.

¹⁷ Paljud õed ja vennad ütlevad, et nad hindavad kogudusevanemates kõige rohkem just osavõtlikkust. Miks? Adelaide ütleb: „Tänu sellele on lihtsam minna nendega rääkima, sest sa tead, et nad mõistavad sind.” Ta lisab: „Nende hoolivust on näha sellest, kuidas nad sinu jutule reageerivad.” Üks vend meenutab: „Nägin, kuidas kogudusevanemal täitusid silmad pisaratega, kui rääkisin talle oma olukorrast. See jääb mulle alatiseks meelde.” (Rooml. 12:15.)

18. Kuidas me saame osavõtlikkust arendada?

¹⁸ Muidugi pole vaja osavõtlikkust üles näidata vaid kogudusevanematel. Me kõik saame seda omadust arendada. Kuidas? Püüa mõista, mida su pereliikmed ja kaaskristlased läbi elavad. Tunne koguduses huvi teismeliste, haigete ja eakate vastu ning nende vastu,  kes on kaotanud lähedase. Küsi, kuidas neil läheb. Ja siis kuula hoolega, kui nad oma tunnetest räägivad. Püüa tõesti nende olukorda mõista. Ole neile abiks nii palju, kui suudad. Kui seda teed, osutad tõelist armastust. (1. Joh. 3:18.)

19. Miks on meil vaja olla paindlik, kui püüame teisi aidata?

¹⁹ Meil tuleb olla paindlik, kui püüame teisi aidata. Miks? Sest inimesed elavad raskusi üle eri viisil. Mõni on valmis rääkima, mõni mitte. Seega, me küll soovime pakkuda abi, kuid me peaksime vältima liiga isiklike küsimuste esitamist. (1. Tess. 4:11.) Isegi kui keegi on valmis rääkima, võime tunda, et me ei nõustu tema vaatenurgaga. Siiski tuleb meil mõista, et see on see, mida tema tunneb. Tahame olla valmis kuulama ning mitte rääkida mõtlematult. (Matt. 7:1; Jaak. 1:19.)

20. Millest me räägime järgmises artiklis?

²⁰ Lisaks sellele, et oleme osavõtlikud koguduses, tahame seda ilusat omadust ilmutada ka kuulutustööl. Kuidas seda teha? Sellest räägime järgmises artiklis.