1. Mida head toob meile see, et oleme Jehoova rahva hulgas?

 KAHTLEMATA on meil väga hea meel, et saame praegusel keerulisel ajal koos oma vendade-õdedega Jehoovat teenida. See maailm üha mandub, kuid Jehoova hoolitseb oma suure pere eest ja aitab meil hoida ühtsust. (Laul 133:1; Efesl. 5:33–6:1.) Samuti annab ta meile arusaamist ja tarkust, et suudaksime muredega toime tulla ega kaotaks rõõmu.

2. Mida meil tuleb teha ja miks?

² Samas tuleb meil kõvasti vaeva näha, et Jehoovale ustavaks jääda, sest teiste ebatäius võib meid proovile panna. Samuti võime masenduda iseenda vigade pärast, eriti kui komistame üha uuesti sama reha otsa. Meil on vaja vastupidavust, kui mõni usukaaslane meile haiget teeb, kui abikaasa meile pettumust valmistab ja kui me iseendas pettume. Selles artiklis käsitleme neid olukordi ja vaatame, mida me võime õppida vanal ajal elanud Jehoova teenijatelt.

KUI USUKAASLANE SIND HAAVAB

3. Mis võib meid proovile panna?

³ Proovikivi. Mõne usukaaslase iseloomujooned võivad meid ärritada. Või siis võib keegi öelda või teha midagi mõtlematut, mis meile haiget teeb. Ka need, kes on meie seas eestvedajad, teevad vigu. Mõned võivad seetõttu hakata mõtlema, et kas see ikka on Jehoova organisatsioon. Nad võivad lõpetada läbikäimise nendega, kes on neid solvanud, või üldse mitte enam koosolekutele tulla. (Sef. 3:9.) Ent kas see on tark tegu?

4. Milliseid raskusi Paulusel oli?

 ⁴ Hea eeskuju. Paulus teadis hästi, et tema usukaaslased on ebatäiuslikud. Näiteks mõned Jeruusalemmas kartsid teda, „sest nad ei uskunud, et temast on saanud Jeesuse jünger”. (Ap. t. 9:26.) Hiljem rääkisid mõned teda taga, et tema mainet kahjustada. (2. Kor. 10:10.) Samuti nägi Paulus, kui üks kogudusevanem tegi halva otsuse, mis sai teistele komistuskiviks. (Gal. 2:11, 12.) Ja kord valmistas Pauluse lähedane kaaslane Markus talle pettumuse. (Ap. t. 15:37, 38.) Kõige selle tõttu oleks Paulus võinud nendega läbikäimise lõpetada. Tema aga pidas oma usukaaslasi ikka kalliks ja teenis Jehoovat ustavalt edasi. Mis aitas tal seda teha?

5. Mis aitas Paulusel oma vendade-õdede suhtes mitte alla anda? (Kol. 3:13, 14; vaata ka pilti.)

⁵ Kuna Paulus armastas oma vendi-õdesid, ei keskendunud ta nende vigadele, vaid hoopis nende headele omadustele. Armastus aitas Paulusel järgida nõuannet, mille ta ise Kolossa kristlastele kirjutas. (Loe Koloslastele 3:13, 14.) Näiteks kuigi Markus oli Pauluse tema esimese misjonireisi ajal hüljanud, ei hakanud Paulus tema peale vimma pidama. Kui ta hiljem koloslastele kirjutas, kiitis ta Markust ja ütles, et too on talle suureks toeks ja abiks. (Kol. 4:10, 11.) Kui Paulus oli Roomas vangis, palus ta, et just Markus saadetaks talle appi. (2. Tim. 4:11.) On selge, et Paulus ei andnud oma usukaaslaste suhtes alla.

6., 7. Mis aitab meil oma vendi-õdesid armastada, kuigi nad on ebatäiuslikud? (1. Joh. 4:7.)

⁶ Õpetus meile. Jehoova soovib, et me oma vendi-õdesid armastaksime. (Loe 1. Johannese 4:7.) Kui keegi käitub meiega nii, nagu kristlane ei peaks käituma, ei tohiks me mõelda, et ta tegi seda tahtlikult. (Õpet. 12:18.) Jehoova armastab oma teenijaid hoolimata nende puudustest. Ta ei lükka neid kõrvale, kui nad eksivad, ega pea nende peale viha. (Laul 103:9.) Meil tuleks temast eeskuju võtta. (Efesl. 4:32–5:1.)

⁷ Pea ka meeles, et mida lähemale lõpp jõuab, seda lähedasemad peaksime oma vendade-õdedega olema. On  ootuspärane, et tagakiusamine ägeneb. Meid võidakse usu pärast isegi vangi panna. Kui see juhtub, siis vajame oma usukaaslasi rohkem kui kunagi varem. (Õpet. 17:17.) Näiteks Hispaanias olid kogudusevanem Josep a ja mõned teised vennad väeteenistusest keeldumise pärast vangis. Josep räägib: „Vanglas olles oli üsna lihtne üksteise peale ärrituda, sest seal ei ole eriti privaatsust. Meil tuli järgida nõuannet üksteist sallida ja üksteisele heldelt andeks anda. See aitas meil ühtseks jääda ja kaitsta end teiste vangide eest, kes polnud Jehoova teenijad. Kord vigastasin ma oma kätt ja see pandi lahasesse, nii et ma ei saanud sellega midagi teha. Üks vendadest pesi minu riideid ja aitas mind muudel viisidel. Tundsin oma vendade siirast armastust ja see oli midagi, mida ma just siis väga vajasin.” On tõesti tähtis lahendada probleemid usukaaslastega kiiresti ja hoida nende ligi.

KUI ABIKAASA VALMISTAB SULLE PETTUMUST

8. Milliseid raskusi on abielupaaridel?

⁸ Proovikivi. Igas abielus on probleeme. Piiblis öeldakse, et „need, kes abielluvad, kogevad oma elus uusi raskusi”. (1. Kor. 7:28.) See on nii sellepärast, et koos hakkavad elama kaks ebatäiuslikku inimest, kellel on erinevad iseloomud ja eelistused. Nad võivad olla pärit eri kultuurist ja nende kodune kasvatus võis olla väga erinev. Abielu ajal võivad ilmneda iseloomujooned, mida enne ei pandud tähelegi. Kõige selle tõttu võib tulla ette hõõrumisi. Kuigi mõlemad abikaasad teevad vigu, võivad nad probleemide korral hakata üksteist süüdistama, selle asemel et püüda neid koos lahendada. See võib viia koguni selleni, et nad hakkavad kaaluma lahuselu või lahutust. Kas see aga on lahendus? b Räägime nüüd ühest naisest, kes jäi Jehoovale ustavaks, kuigi tema mees tegi nende abielu väga raskeks.

9. Mida pidi Abigail taluma?

⁹ Hea eeskuju. Abigail oli abielus Naabaliga, kelle kohta piibel ütleb, et ta oli karm ja kuri. (1. Saam. 25:3.) Arvatavasti oli Abigailil väga raske sellise mehega koos elada. Tal tekkis võimalus sellest abielust pääseda, kui Iisraeli tulevane kuningas Taavet tuli Naabalit tapma, sest too oli teda ja tema mehi solvanud. (1. Saam. 25:9–13.) Abigail oleks võinud põgeneda ja lasta Taavetil oma plaan ellu viia. Kuid ta ei teinud seda, vaid hoopis veenis Taavetit, et see jätaks Naabali ellu. (1. Saam. 25:23–27.) Miks ta seda tegi?

10. Mis võis ajendada Abigaili oma abikaasat päästma?

¹⁰ Abigail armastas Jehoovat ja suhtus abiellu samamoodi nagu tema. Ilmselt ta teadis, mida Jehoova oli öelnud Aadamale ja Eevale, kui ta nad paari pani. (1. Moos. 2:24.) Abigail teadis ka  seda, et Jehoova silmis on abielu püha liit. Ja kuna ta tahtis Jehoovale meelepärane olla, tegi ta kõik, mis suutis, et oma kodakondsed, sealhulgas oma abikaasa, päästa. Ta tegutses kiiresti, et hoida ära oma mehe mõrv. Samuti oli ta valmis vabandama Naabali käitumise pärast, kuigi ta polnud milleski süüdi. Kahtlemata armastas Jehoova seda vaprat ja isetut naist. Abigaililt võivad midagi õppida nii naised kui ka mehed.

11. a) Mida Jehoova abikaasadelt ootab? (Efesl. 5:33.) b) Mida sa õppisid Carmenilt? (Vaata ka pilti.)

¹¹ Õpetus meile. Jehoova soovib, et mees ja naine peaksid abielu au sees, isegi kui üks pool tunneb, et teisega on raske koos elada. Tal on hea meel, kui abikaasad näevad kõvasti vaeva, et lahendada probleeme ning kohelda teineteist lugupidavalt ja armastavalt. (Loe Efeslastele 5:33.) Just seda püüdis teha Carmen, kes oli umbes kuus aastat abielus olnud, kui temast sai Jehoova tunnistaja. Ta ütleb: „Minu abikaasale see ei meeldinud. Ta oli vihane, kuna ma teenisin Jehoovat ja käisin koosolekutel, selle asemel et see aeg koos temaga veeta.” Siiski tegi Carmen 50 aasta jooksul oma parima, et nende abielus valitseks armastus ja lugupidamine. Ta sõnab: „Aastatega õppisin paremini mõistma, mida mu abikaasa tunneb ning kuidas ja millal temaga millestki rääkida. Kuna ma tean, et abielu on Jehoova silmis püha, tegin kõik, mis suutsin, et meie abielu hoida. Ma ei andnud alla, sest ma armastan Jehoovat.” c Kui sinu abielus tuleb ette raskusi, võid olla kindel, et Jehoova toetab sind ja aitab sul vastu pidada.

KUI OLED PETTUNUD ISEENDAS

12. Mida me võime tunda, kui oleme teinud ränga patu?

¹² Proovikivi. Kui oleme teinud ränga patu, võime olla väga masendunud. Piibel ütleb, et me võime siis end tunda, nagu oleks meie süda murtud ja puruks pekstud. (Laul 51:17.) Vend Richard tegi aastaid tööd, et koguduseabiliseks saada, ja saavutas lõpuks oma eesmärgi. Siis aga tegi ta raske patu ja mõistis, et on Jehoova reetnud. Ta ütleb: „Mu südamel oli tohutu koorem, otsekui  tonn telliskive. Mul oli väga paha olla. Ma nutsin ja palvetasin Jehoova poole. Samas mõtlesin, et ta ei kuula mind võib-olla enam kunagi. Miks ta peakski? Olin ju teda nii kõvasti alt vedanud.” Kui me patustame, võib meil tekkida soov alla anda, sest meie purukspekstud süda usub, et Jehoova on meie suhtes alla andnud. (Laul 38:4.) Kui sina tunned end nii, oleks hea mõelda Peetrusele, kes teenis Jehoovat edasi hoolimata sellest, et oli rängalt patustanud.

13. Millise ränga patu Peetrus tegi ja millised eksimused sellele eelnesid?

¹³ Hea eeskuju. Ööl enne Jeesuse hukkamist tegi Peetrus mitu tõsist viga, mis viisid tema elu kõige rängema eksimuseni. Kõigepealt ta suurustas, et kui ka kõik teised apostlid Jeesuse hülgavad, siis tema seda küll ei tee. (Mark. 14:27–29.) Hiljem Ketsemani aias jäi Peetrus kolm korda magama, kuigi Jeesus oli palunud tal valvel püsida. (Mark. 14:32, 37–41.) Ja kui rahvajõuk tuli Jeesust kinni võtma, oli ka Peetrus nende jüngrite seas, kes põgenesid. (Mark. 14:50.) Lõpuks salgas ta kolm korda, et ta Jeesust tunneb, ja kinnitas oma valet koguni vandega. (Mark. 14:66–71.) Kuidas Peetrus end tundis, kui mõistis, mida ta oli teinud? Tema süükoorem oli nii suur, et ta murdus ning puhkes nutma. (Mark. 14:72.) Kujuta ette, millist ahastust ja väärtusetustunnet võis ta tunda, kui mõni tund hiljem tema sõber Jeesus hukati.

14. Mis aitas Peetrusel mitte alla anda? (Vaata pilti.)

¹⁴ Peetrus suutis Jehoova teenimist jätkata, sest ta ei eraldanud end teistest. Ta oli koos oma vendadega, kellelt ta võis lohutust saada. (Luuka 24:33.) Lisaks ilmus Jeesus pärast ülesäratamist Peetrusele, et teda julgustada. (Luuka 24:34; 1. Kor. 15:5.) Ka hiljem ei noominud Jeesus Peetrust tema eksimuste pärast, vaid andis talle hoopis kaalukad ülesanded. (Joh. 21:15–17.) Peetrus teadis, kui rängalt ta oli eksinud, kuid ta ei andnud alla, sest oli veendunud, et Jeesus polnud tema suhtes alla andnud. Samuti sai Peetrus tuge oma usukaaslastelt. Mida me võime Peetruselt õppida?

15. Milles me peaksime olema veendunud? (Laul 86:5; Rooml. 8:38, 39; vaata ka pilti.)

 ¹⁵ Õpetus meile. Jehoova soovib, et oleksime veendunud selles, et ta armastab meid ja on valmis meile andestama. (Loe Laul 86:5; Roomlastele 8:38, 39.) Kui teeme mõne patu, siis vaevab meid süütunne, ja see on täiesti loomulik. Kuid me ei tohiks hakata mõtlema, et Jehoova ei andesta meile ega armasta meid enam. Selle asemel tuleks meil kiiresti abi otsida. Varem mainitud Richard sõnab: „Ma eksisin, sest toetusin kiusatuses olles vaid omaenda jõule.” Ta sai aru, et peab rääkima kogudusevanematega. Ta ütleb: „Vennad aitasid mul mõista, et Jehoova armastab mind endiselt. Nad ei löönud minu peale käega ja kinnitasid mulle, et ka Jehoova pole seda teinud.” Meiegi peame olema veendunud, et Jehoova armastab meid väga ja on valmis meile andestama, kui me oma eksimusi kahetseme, püüame neid mitte korrata ja otsime abi. (1. Joh. 1:8, 9.) Kui meil on selline veendumus, ei lõpeta me Jehoova teenimist ka siis, kui milleski eksime.

16. Miks ei tohiks me Jehoova teenistuses alla anda?

¹⁶ Jehoova hindab väga meie pingutusi teda praegusel keerulisel ajal teenida. Me võime olla kindlad, et kuigi meil võib elus ette tulla igasugu pettumusi, aitab ta meil talle ustavaks jääda. Meil tuleb kasvatada armastust vendade-õdede vastu ja olla valmis neile andestama, kui nad meie vastu eksivad. Ja kuna me armastame Jehoovat ning suhtume abiellu nii nagu tema, tuleb meil teha oma parim, et lahendada probleemid, mis abielus võivad ette tulla. Kui me patustame, tuleb meil Jehoovalt abi otsida, pidada meeles, et ta armastab meid ja on valmis meile andestama, ning teda edasi teenida. Me võime olla täiesti kindlad, et kui me ei loobu head tegemast ega anna alla, „saame omal ajal lõigata”. (Gal. 6:9, allmärkus.)