Me saame oma patud andeks ainult tänu sellele, et Jeesus on meid oma verega lunastanud. (Efesl. 1:7.) Samas öeldakse piiblis, et Jumal oma sallivuses „andestas patte varasemal ajal” ehk juba enne, kui Jeesus end meie eest ohvriks tõi. (Rooml. 3:25.) Kuidas võis Jumal seda teha, minemata seejuures vastuollu oma õiglaste põhimõtetega?

Jehoova seisukohast oli lunastus samahästi kui makstud alates hetkest, kui ta otsustas, et tuleb järeltulija, kelle „kaudu saavad õnnistused osaks kõigile maailma rahvastele”. See järeltulija pidi päästma kõik Jehoovale kuulekad inimesed patust ja surmast. (1. Moos. 3:15; 22:18.) Jehoova oli täiesti kindel, et tema määratud ajal annab tema poeg oma elu inimkonna eest lunaks. (Gal. 4:4; Heebr. 10:7–10.) Jeesuse maapealse teenistuse ajal andis Jehoova talle voli patte andeks anda, kuigi lunastusohvrit polnud veel toodud. Jeesus sai andestada nende inimeste patud, kes temasse uskusid, sest ta teadis, et tema lunastusohver katab nende patud kinni. (Matt. 9:2–6.)