LAHKE tegu võib olla tõeliselt julgustav ja lohutav. Kui tajume, et keegi hoolib meist, oleme talle tänulikud. Meile kõigile meeldib, kui meid lahkelt koheldakse. Kuidas me saame seda kaunist omadust endas arendada?

Lahkus hõlmab siira huvi ilmutamist teiste käekäigu vastu ning see väljendub hoolivates sõnades ja tegudes. Lahkus pole lihtsalt pealiskaudne viisakus ja vastutulelikkus. Tõeline lahkus on ajendatud armastusest ja empaatiast. Veelgi enam, selline lahkus kuulub Jumala vaimu vilja hulka, mille arendamist Jumal kristlastelt ootab. (Gal. 5:22, 23.) Kuidas on Jehoova ja tema poeg seda omadust ilmutanud ning kuidas saame meie nende eeskuju järgida?

Jehoova on lahke ja hooliv kõigi, ka „tänamatute ja kurjade vastu”. (Luuka 6:35.) Näiteks laseb ta „päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale”. (Matt. 5:45.) Isegi need, kes ei pea Jehoovat oma loojaks, saavad tunda rõõmu tema andidest.

Jehoova oli erakordselt lahke Aadama ja Eeva vastu. Piibel ütleb, et peagi pärast patustamist „nad sidusid kokku viigilehti ja tegid endale niudevööd”. Jehoova aga teadis, et nad vajavad sobivat riietust, et saada hakkama eluga Eedenist väljaspool, kus maa oli neetud ja kasvatas „ogalisi põõsaid ja ohakaid”. Seetõttu tegi ta lahkelt neile pikad nahkriided. (1. Moos. 3:7, 17, 18, 21.)

On tõsi, et Jehoova on lahke nii kurjade kui ka heade vastu, aga eriti lahke on ta oma ustavate teenijate vastu. Näiteks prohvet Sakarja päevil oli üks ingel nördinud, kui nägi, et Jeruusalemma templi taastamine on seiskunud. Jehoova kuulas tema muret ja vastas talle „lahkete ja lohutavate sõnadega”. (Sak. 1:12, 13.) Jehoova oli lahke ka Eelijaga. Ükskord oli prohvet suures masenduses ja palus, et Jehoova võtaks talt elu. Jehoova pani tähele Eelija tundeid ja saatis ingli teda julgustama. Lisaks kinnitas Jumal prohvetile, et see pole üksi. Pärast selliseid lahkeid sõnu ja tegusid oli Eelija taas valmis oma teenistust jätkama. (1. Kun. 19:1–18.) Kuid milline jumalateenija on jäljendanud Jehoova lahkust kõige silmapaistvamal moel?

Oma maapealse teenistuse ajal oli Jeesus tuntud kui lahke ja hooliv mees. Ta polnud kunagi karm ega võimutsev.  Ta ütles kaastundlikult: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ning te saate uut jõudu.” (Matt. 11:28–30.) Jeesuse lahkus motiveeris inimesi talle järgnema, kuhu tahes ta läks. Kaastundest ajendatuna toitis Jeesus rahvahulki, tegi haigeid terveks ning õpetas inimestele oma isa kohta paljusid asju. (Matt. 14:14; 15:32–38; Mark. 6:34.)

Jeesuse suurt lahkust oli näha sellest, et ta oli teiste suhtes mõistev. Ta võttis lahkesti vastu kõik, kes teda siirast südamest otsisid, isegi kui aeg ei olnud selleks kõige sobivam. (Luuka 9:10, 11.) Näiteks kord lähenes Jeesusele üks hirmunud naine, kes oli seaduse järgi ebapuhas, ning puudutas tema kuube lootuses saada verejooksust terveks. (3. Moos. 15:25–28.) Jeesus ei tõrelenud selle naisega, kes oli 12 aastat vaevelnud, vaid ütles talle kaastundlikult: „Tütar, sinu usk on sind terveks teinud. Mine rahuga ja ole terve oma piinarikkast haigusest.” (Mark. 5:25–34.) Milline lahkus!

Varem mainitud näidetest on näha, et tõeline lahkus väljendub tegudes. Jeesus illustreeris seda mõistujutuga halastavast samaarlasest. Samaarlaste ja juutide vahel valitses vihavaen. Kuid mõistujutus tundis samaarlane kaasa juudi mehele, keda oli röövitud, pekstud ja kes oli jäetud poolsurnuna tee äärde lebama. Lahkus ajendas samaarlast tegutsema. Ta sidus kannatanu haavad ja viis ta võõrastemajja. Ta maksis võõrastemajapidajale, et see vigastatud mehe eest hoolitseks, ja isegi pakkus, et tasub talle lisakulude eest. (Luuka 10:29–37.)

Kuigi lahkus väljendub tihti tegudes, ilmneb see ka hoolivates ja innustavates sõnades. Piiblis öeldakse: „Mure rõhub südant, kuid hea sõna toob südamele rõõmu.” (Õpet. 12:25.) Lahkus ja headus ajendab meid ütlema teistele midagi lohutavat ja see aitab neil tunda end paremini. * Meie lahked sõnad näitavad, et hoolime teistest. Tänu meie toele on neil lihtsam toime tulla elus ette tulevate raskustega. (Õpet. 16:24.)

Me kõik oleme võimelised lahkust arendama, sest oleme loodud „Jumala sarnaseks”. (1. Moos. 1:27.) Näiteks Rooma sadakonnaülem Julius, kes viis vahi all olevat Paulust Rooma, kohtles apostlit Siidoni linnas „lahkelt ja lubas tal sõprade juurde minna, et need tema eest hoolitseksid”. (Ap. t. 27:3.) Mõni aeg hiljem, kui Paulus ja tema kaaslased elasid üle laevahuku, olid Malta elanikud nende vastu erakordselt lahked. Saareelanikud tegid tule üles, et merehädalised saaksid end soojendada. (Ap. t. 28:1, 2.) Kuigi nende teod olid kiiduväärt, on lahkus enamat kui vaid juhuslikud abivalmid teod.

Kui soovime meeldida Jumalale, peab lahkusest saama üks meie põhiomadusi. Jehoova tahab, et lahkus oleks justkui meie rõivas. (Kol. 3:12.) Kuid alati pole lihtne seda jumalikku omadust ilmutada. Miks? Meil võib olla raskem lahkust üles näidata, kui oleme ujedad, tunneme ebakindlust, kogeme vastuseisu või kui meis tõstab jälle pead isekus,  ehkki oleme püüdnud sellest vabaneda. Ent me suudame niisugused takistused ületada, kui laseme pühal vaimul end juhtida ja jäljendame Jehoova lahkust. (1. Kor. 2:12.)

Et näha, milles veel areneda, võiksime endalt küsida: „Kas ma olen osavõtlik kuulaja? Kas panen tähele, millist abi teised vajavad? Millal ma olin viimati lahke kellegi vastu, kes ei ole mu pereliige või hea sõber?” Seejärel võime seada endale mõne eesmärgi. Näiteks võiksime õppida rohkem tundma inimesi enda ümber, eriti meie kristlikke vendi-õdesid. Sel viisil saame teada, millised on nende olud ja vajadused. Järgmisena püüa panna end teise olukorda ja osutada talle sellist lahkust, nagu soovid, et sinule osutataks. (Matt. 7:12.) Jehoova õnnistab kindlasti meie püüdeid arendada lahkust, kui palume temalt selleks abi. (Luuka 11:13.)

Kui Paulus kirjeldas, mis eristas teda kui Jumala teenijat teistest inimestest, mainis ta ka lahkust. (2. Kor. 6:3–6.) Paulus tõmbas inimesi ligi, sest ta oli neist siiralt huvitatud ning tema teod ja sõnad olid lahked. (Ap. t. 28:30, 31.) Oma lahke olekuga saame ka meie tõmmata inimesi tõe ligi. Kui oleme lahked kõigiga, ka nendega, kes meile vastupanu osutavad, võime sulatada nende karmuse. (Rooml. 12:20, allmärkus.) Aja jooksul võib juhtuda isegi nii, et nad hakkavad Piibli sõnumi vastu huvi tundma.

Tulevasse maapealsesse paradiisi äratatakse üles lugematu hulk inimesi. Kahtlemata tunnevad nad suurt rõõmu, kui saavad kogeda tõelist lahkust, võib-olla et esimest korda. Tänutunne ajendab neid omakorda olema lahked teiste vastu. Need, kes keelduvad osutamast lahkust ja teisi aitamast, ei saa jääda paradiisi elama. Ent neil, kes kohtlevad üksteist armastavalt ja lahkelt, laseb Jumal igavesti elada. (Laul 37:9–11.) Kui turvaline ja rahulik saab küll see maailm olema! Aga enne, kui see imeline aeg kätte jõuab, oleks hea mõelda, miks tasub juba nüüd olla lahke.

Lahke ehk „heasüdamlik inimene teeb head iseendale”. (Õpet. 11:17.) Lahke inimene tõmbab inimesi enda ligi ning nemad on omakorda lahkemad tema vastu. Jeesus ütles: „Millise mõõduga teie mõõdate, sellisega mõõdetakse ka teile.” (Luuka 6:38.) Lahke inimene leiab kergesti häid sõpru ja suudab neid ka hoida.

Paulus innustas kaaskristlasi Efesoses: „Olge üksteise vastu lahked, kaastundlikud ja andke üksteisele heldelt andeks.” (Efesl. 4:32.) Kogudus õitseb, kui see koosneb kaastundlikest kristlastest, kes on lahked ja püüavad üksteist aidata. Sellised inimesed ei kasuta kunagi karme sõnu, teravat kriitikat ega lõikavat sarkasmi. Nad ei levita negatiivseid kuulujutte, vaid kasutavad oma keelt teiste aitamiseks. (Õpet. 12:18.)

Jah, lahkus on omadus, mis väljendub nii sõnades kui ka tegudes. Kui oleme lahked, peegeldame Jehoova sooja ja heldet isiksust. (Efesl. 5:1.) Nii tugevdame oma kogudust ja tõmbame teisi õige jumalateenimise ligi. Olgem siis alati tuntud oma lahkuse poolest!