Enne kui jutustan, kuidas see lugu lõppes, tahan rääkida sellest, kuidas täisajalist teenistust alustasin.

Olen sündinud 1942. aastal Curaçaol, imekaunil Kariibi mere saarel. Mu isa oli pärit Surinamest, kuid kolis töö pärast Curaçaole. Paar aastat enne minu sündi sai temast Jehoova tunnistaja. Isa oli üks esimesi, kes sel saarel ristiti. a Ta uuris iga nädal minu ja mu vendade-õdedega piiblit, kuigi meiega ei olnud alati lihtne. Kui olin 14-aastane, kolisime kogu perega Surinamesse, et hoolitseda isa eaka ema eest.

Surinames hakkasin läbi käima noorte vendade-õdedega, kes olid innukad Jehoova teenijad. Nad olid minust mõni aasta vanemad ja teenisid üldpioneeridena. Nende näod lausa särasid, kui nad jutustasid mulle, mis neil kuulutustööl oli juhtunud. Pärast koguduse koosolekuid rääkisime tihti sõpradega piibliteemadel edasi, vahel väljas tähistaeva all istudes. Tänu neile mõistsin, mida ma oma elus tahan teha: et tahan teha kogu hingest Jehoova tööd. Niisiis lasin 16-aastaselt end ristida ja 18-aastaselt alustasin pioneerteenistust.

Pioneeritöö õpetas mulle nii mõndagi, millest on olnud abi kogu mu täisajalise teenistuse jooksul. Üks esimesi õppetunde, mille sain, oli see, kui oluline on anda teistele väljaõpet. Kui pioneerteenistust alustasin, võttis üks misjonär, Willem van Seijl, mind oma tiiva alla. b Ta õpetas mulle, kuidas täita ülesandeid, mis mul koguduses  olid. Tol ajal polnud mul aimugi, kui väga ma seda abi vajasin. Järgmisel aastal määrati mind eripioneeriks ja mul tuli hakata hoolt kandma Suriname vihmametsa sügavustes asuvate gruppide eest. Olen väga tänulik vendadele, kes mulle väljaõpet andsid, ja olen ise püüdnud teiste heaks sedasama teha.

Teine asi, mida õppisin, oli see, kui tähtis on hoida elu lihtsa ja hästi organiseerituna. Iga kuu alguses panime koos pioneeritöökaaslasega paika, mida me järgnevatel nädalatel vajame. Seejärel võttis üks meist ette pika reisi pealinna ja ostis kõik vajamineva. Pidime oma kuuraha targalt kulutama ja varudega osavalt ümber käima, et neid jätkuks terveks kuuks. Kui vihmametsas miski otsa sai, polnud midagi teha. Oli väga väike võimalus, et keegi meid aidata saaks. See, et õppisin juba noorena elama lihtsat ja hästi organiseeritud elu, on aidanud mul hoida Jehoova töö oma elu keskmes.

Kolmas asi, mida õppisin, oli see, et inimesed võtavad head sõnumit parema meelega kuulda, kui rääkida nendega nende emakeeles. Juba lapsena rääkisin hollandi, inglise, papiamento ja sranani keelt, mis on Surinames levinud keel. Vihmametsas kuulutades aga mõistsin, et oleks hea veel mõnda keelt osata. Mõned sealsetest keeltest olid mulle üsna rasked, näiteks saramaka, mis on tonaalne keel. Kuid minu pingutused tasusid kuhjaga ära. Aastate jooksul olen paljudele inimestele saanud piiblit õpetada just tänu sellele, et räägin nende emakeelt.

Keele õppimisega kaasnevad muidugi piinlikud prohmakad. Näiteks tahtsin kord küsida ühelt naiselt, kellega saramaka keeles piiblit uurisime, kuidas ta end tunneb, kuna ta oli varem kõhuvalu üle kaevanud. Kogemata küsisin aga hoopis, et kas ta ootab last. Pole vist vaja öeldagi, et see küsimus pani ta üsna ebamugavasse olukorda. Kuigi selliseid keelevääratusi tuli ikka ette, püüdsin kuulutustööl alati inimestega nende emakeeles rääkida.

1970. aastal määrati mind ringkonnaülevaatajaks. Sel aastal näitasin paljudele vihmametsas asuvatele gruppidele slaidiprogrammi „Külaskäik Jehoova tunnistajate peakorterisse”. Et nendeni jõuda, pidime vendadega pika kitsa puupaadiga mööda jõgesid kohale sõitma. Paadis olid generaator, kütusekanister, petrooleumlambid ja slaidiprogrammi näitamiseks vajalik tehnika. Kohale jõudes tuli meil kogu kraam koosolekupaika tassida. Mul on eredalt meeles, kui väga see programm inimestele meeldis ja kui hea meel mul oli, et nad said rohkem teadmisi Jehoova ja tema organisatsiooni kohta. See ülesanne nõudis küll palju pingutust, kuid õnnistused kaalusid üles kõik ohvrid.

Kuigi mõistsin, et vihmametsas ringkonnatööd tehes on parem olla vallaline, tundsin siiski, et vajan kedagi enda kõrvale. Niisiis hakkasin palvetama, et leiaksin endale naise, kes oleks valmis vihmametsa karmides tingimustes koos minuga täisajaliselt Jehoova tööd tegema. Aasta hiljem hakkasin kurameerima eripioneerist õe Etheliga, kes ei kohkunud ühegi raskuse ees tagasi. Juba noorena tahtis Ethel olla nagu apostel Paulus, kes andis endast kõik Jehoova ja vendade-õdede heaks. Abiellusime 1971. aasta septembris ja hakkasime koos ringkonnatööd tegema.

Ethel oli kasvanud üsna tagasihoidlikes oludes ja seega polnud tal raske kohaneda reisiva tööga vihmametsas. Kui külastasime kogudusi, mis asusid väga sügaval metsas, võtsime kaasa vähe asju. Pesime endid ja oma riideid jõgedes ning sõime, mida iganes meile pakuti: iguaane, piraajasid või midagi muud, mida võõrustaja oli metsas küttinud või jõest püüdnud. Kui polnud taldrikuid, sõime banaanilehtedelt ja kui puudusid söögiriistad, sõime kätega. Kõik need raskused, mida Jehoovat teenides koos oleme ületanud, on teinud meie abielust tugeva kolmekordse lõnga. (Kog. 4:12.) Me ei vahetaks neid kogemusi mitte millegi vastu!

Lugu, millest alustasin, juhtus just siis, kui olime tagasiteel ühest kaugel asuvast paigast. Kärestikku ületades käis paat korraks vee all. Õnneks olid meil seljas päästevestid ja me ei kukkunud paadist välja, kuid paat oli vett täis. Niisiis pidime toidu pottidest jõkke kallama, et nendega vett välja kühveldada.

Kuna olime toidust ilma, hakkasime paadist kala püüdma, kuid ei saanud midagi.  Niisiis tegime palve ja palusime, et Jehoova annaks meile meie tänase päeva toidu. Kohe pärast seda viskas üks vend õngenööri vette ja püüdis piraka kala, millest me kõik viiekesi sel õhtul söönuks saime.

Kui olime viis aastat koos reisivat tööd teinud, sai meile osaks ootamatu õnnistus – meist pidid saama lapsevanemad. Mul oli hea meel, kuid samas ei teadnud ma, kuidas see meie edasist elu mõjutab. Kui vähegi võimalik, tahtsime Etheliga täisajalisse teenistusse jääda. 1976. aastal sündis meile poeg Ethniël ning kahe ja poole aasta pärast saime veel teisegi poja, kellele panime nimeks Giovanni.

Kuna Surinames ei olnud tol ajal piisavalt ringkonnaülevaatajaid, paluti mul seda tööd jätkata. Kui poisid olid väikesed, teenisin ringkondades, kus oli vähem kogudusi. See tähendas, et iga kuu tegin paar nädalat reisivat tööd ja ülejäänud aja olin pioneer koguduses, kuhu meid oli määratud. Kui külastasin kodu lähedal asuvaid kogudusi, olid Ethel ja poisid minuga kaasas. Kuid vihmametsades asuvates kogudustes ja seal toimuvatel kokkutulekutel käisin üksi.

Et oma kohustusi hästi täita, pidin aega targalt planeerima. Iga nädal uurisime koos perega piiblit. Kui mina olin kaugel mõnd kogudust külastamas, juhatas pereuurimist Ethel. Püüdsime nii tihti kui võimalik koos perega midagi toredat ette võtta, näiteks mängisime midagi või käisime looduses. Tihtilugu valmistusin külastusteks või tegin koguduse asju hilisõhtul. Ethel, kes on just selline tubli naine, kellest räägitakse tekstis Õpetussõnad 31:15, tõusis koos kuke ja koiduga, et võiksime enne poiste kooliminekut koos süüa ja päevateksti arutada. Ma olen nii tänulik, et mul on selline ohvrimeelne naine, kes on aidanud mul täita ülesandeid, mis Jehoova mulle on usaldanud.

Tegime kõik, mis suutsime, et aidata oma poegadel Jehoovat ja kuulutustööd armastama hakata. Tahtsime, et nemadki hakkaksid Jehoovat täisajaliselt teenima, kuid seda mitte meie meeleheaks, vaid omal soovil. Rääkisime neile tihti, kui palju  rõõmu selline teenistus toob. Rääkisime ka raskustest, mida oleme kogenud, ja sellest, kuidas Jehoova on meid aidanud ja meie peret õnnistanud. Samuti hoolitsesime selle eest, et poisid veedaksid aega sõpradega, kelle elus on Jehoova teenimine esikohal.

Jehoova hoolitses kõigi meie vajaduste eest. Muidugi püüdsin alati ka oma parima teha. See aeg, kui olin vallaline ja teenisin vihmametsas eripioneerina, õpetas mulle, kuidas rahaga targalt ümber käia. Kuid vahel ei õnnestunud meil kõigist ponnistustest hoolimata hankida kõike, mida vajasime, ja siis tuli Jehoova meile appi. Näiteks 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses oli Surinames kodusõda ja tol ajal nappis isegi hädavajalikku. Kuid Jehoova hoolitses meie eest ka siis. (Matt. 6:32.)

Jehoova on alati olnud meie kõrval ning meil on olnud tore ja põnev elu. On olnud suur rõõm aidata meie lastel saada Jehoova teenijateks. Ja muidugi on meil väga hea meel, et ka nemad otsustasid alustada täisajalist teenistust. Nii Ethniël kui ka Giovanni on käinud organisatsiooni koolides ja praegu teenivad nad koos abikaasadega Suriname harubüroos.

Oleme nüüd Etheliga juba üsna eakad, kuid eripioneeridena on meil Jehoova töös ikka palju teha. Meil on koguni nii palju tegemist, et ma pole siiani leidnud aega ujuma õppida. Oma elule tagasi vaadates võin kätt südamele pannes öelda, et ma ei kahetse mitte midagi. See, et otsustasin noorena teha oma elutööks Jehoova täisajalise teenimise, oli parim otsus, mille oleksin võinud teha.